3-2-1-30-00 · Riigikohus

3-2-1-30-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. aprillil 2000. a

Voldemar Madissoo hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töötasu saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses läbi Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/675/99

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Voldemar Madissoo esitas 15. oktoobril 1997. a Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja saamata jäänud töötasu

väljamõistmiseks alates 23. veebruarist 1997. a kuni kohtuotsuse tegemise päevani. Linnakohus

keeldus avalduse menetlusse võtmisest. Varem oli Tallinna Halduskohus keeldunud hageja 19. mail

1997. a esitatud avalduse menetlusse võtmisest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. aprilli 1998. a

määrusega saadeti V. Madissoo hagi menetlemiseks linnakohtule, kuna leiti, et vaidlus kuulub

linnakohtu pädevusse.

Tallinna Linnakohtu 12. aprilli 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Linnakohus tuvastas, et

Kaitseväe juhataja 31. augusti 1995. a käskkirjaga määrati hageja Kaitsejõudude väljaõppekeskuse

ohvitseride kursuse tsiviilainete grupi võõrkeelte õppejõuks. Kirjalikku töölepingut temaga ei

sõlmitud. 1996. a novembris-detsembris teatati hagejale tema koondamisest töölepingu seaduse

(TLS) § 86 p 3 alusel. Hagejale maksti välja detsembrikuu töötasu 23. kuupäevani, samuti

koondamishüvitis kahe kuu eest. Kohus leidis, et pärast 23. detsembrit 1997. a poolte töösuhe küll

jätkus, kuid nõue on aegunud. Vastavalt TLS § 143 lg-le 2 ja individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITLS) § 6 lg-le 2 on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg

üks kuu arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja sai teada või oleks pidanud teada saama oma

õiguste rikkumisest. Hageja pidi teada saama oma õiguste rikkumisest hiljemalt 26. märtsil 1997. a,

mil ta sai kätte tööandja 20. märtsi 1997. a kirja, milles teatati keeldumisest pikendada

haigekassakaarti, kuna tööleping temaga lõpetati 23. detsembril 1996. a. Seega pidanuks hageja

töövaidluskomisjoni või kohtusse pöörduma hiljemalt 27. aprillil 1997. a Avalduse esitas ta aga

Tallinna Halduskohtule 19. mail 1997. a, s. o pärast ühekuulise kohtusse pöördumise tähtaja

möödumist.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobril 1999. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja asi saadeti uueks

läbivaatamiseks samale linnakohtule. Kohus on õigesti tuvastanud töösuhte jätkumise pärast

23. detsembrit 1996. a. Selle järeldusega on vastuolus kohtu seisukoht, et hageja pidi oma õiguste

rikkumisest aru saama hiljemalt 26. märtsil 1997. a, mil ta sai 20. märtsi 1997. a kirja, milles talle

teatati töölepingu lõpetamisest 23. detsembrist 1996. a. Kirja sisu ei vastanud tegelikele asjaoludele.

Ringkonnakohtu arvates võis hageja aru saada oma õiguste rikkumisest alles Peastaabi

personaliosakonna ülema 21. aprilli 1997. a kirjast, mille järgi ei peetud põhjendatuks maksta

hagejale edasise töötamise eest palka, kuna ta töötas enda initsiatiivil. Hageja väitel sai ta

viimatimainitud kirja kätte 23. aprillil 1997. a. Nimetatud kuupäevale järgnevast päevast tulebki

arvestada ühekuulise tähtaja kulgemist. Esmase kohtusse pöördumise ajal 19. mail 1997. a, ei olnud

seaduses ettenähtud tähtaeg möödunud. Seega pole hageja nõue aegunud. Pidades hagi aegunuks,

jättis linnakohus asja sisuliselt lahendamata, mistõttu ringkonnakohtul on vaidluse muid asjaolusid

ennatlik kaaluda.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära tõlgendamise ja

protsessiõiguse normide rikkumise tõttu ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagejaga töölepingu lõpetamine 23. detsembril 1996. a oli seaduslik. Esines nii õiguslik alus kui ka

reaalne vajadus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 3 alusel. Millegagi ei ole tõendatud hageja väide

tõlketööde tegemisest ehk töösuhte jätkumisest. Sellele hageja paljasõnalisele ja alusetule väitele

tuginedes töösuhte jätkuvaks lugemisega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4, mille kohaselt pidi

kohus otsuse põhjendavas osas märkima tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

Alusetu on kohtu järeldus, et hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada alles Peastaabi

personaliosakonna ülema 21. aprilli 1997. a kirjast. Asjas olemasolevate tõendite kohaselt oli hageja

koondamisest teadlik juba 23. oktoobril 1996. a, 23. detsembril 1996. a seoses lõpparve maksmisega

sai ta teada temaga töölepingu lõpetamisest. Hageja pidi oma õiguste rikkumisest -töölepingu

lõpetamist alates 23. detsembrist 1996. a - teada saama 26. märtsil 1997. a Kaitsejõudude Peastaabi

ülema kohusetäitja 20. märtsi 1997. a kirja kättesaamisel. Seega on ringkonnakohus seostanud hageja

õiguste rikkumisest teadasaamise momendi tema väidetava aru saamisega koondamisest, mitte

tegeliku teada saamisega, mis on vastuolus ITLS § 7 lg 1.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidleb kaebusele vastu. Hageja ei võinud 23. detsembril 1996. a oma töösuhte lõpetamisest

teada, kuna töölepingusse TLS § 73 lg 1 alusel kannet ei tehtud, samuti ei vormistatud selle kohta

käskkirja. Hagejale ei antud töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut. Kostja vaidlustab

kassatsioonkaebuses tõendite hindamist, mis kassatsiooni korras vaidlustamisele ei kuulu.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada.

Vastavalt TsMS §-le 228 kohus otsuse tegemisel hindab tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist seadust tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on

esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Ringkonnakohtu otsus nendele nõuetele ei

vasta. Kohtu käsitlus vaidluse lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest ei ole arusaadav. Nõudes

töölepingu lõpetamise seadusevastaseks tunnistamist ja tööle ennistamist peab hageja tulenevalt ITLS

§-st 28 tõendama, et puudusid asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise

aluseks või et seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud

protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja nimetatud nõude põhjendamatuse korral jätab kohus

hagi rahuldamata. Jõudnud järeldusele, et nõue on põhjendatud, tuleb kohtul lahendada nõude

aegumise küsimus, sest kostja nõudis aegumise kohaldamist.

Seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemiseks tuleb ringkonnakohtul hageja esitatud nõuetele ja

nende põhjendustele anda õiguslik hinnang ning TsMS § 231 lg 4 nõudeid järgides analüüsida kõiki

esitatud tõendeid ning kostja vastuväited. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul silmas pidada, et

hageja töötasu nõue tugineb väidetele, et tegelikult 23. detsembril 1996. a töösuhet ei lõpetatud ning

ta töötas sama tööandja juures kuni 6. maini 1997. a. See väide on vastuolus hageja väitega

töölepingu lõpetamisest. Kuna töölepingu lõpetamise seadusevastaseks tunnistamise ja tööle

ennistamise nõude rahuldamine või rahuldamata jätmine põhineb töölepingu lõpetamise faktil,

puudub kohtul alus lugeda töösuhe jätkuvaks: ühel ja samal töölepingul põhinev töösuhe ei saa

üheaegselt olla lõppenud ja ka jätkuda.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 1999. a otsus tühistada ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le Altrium Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi eest 22. novembril 1999. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik