3-3-1-7-00 · Riigikohus

3-3-1-7-00

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. aprillil 2000

Ida-Viru Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 229 lg. 1 p. 5

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

16. märtsil 2000. a. avalikul kohtuistungil läbi Ida-Viru Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse Viru

Ringkonnakohtu 20. detsembri 1999. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-4-49/99.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Vladimir Ponomarjovi esindaja Vladimir Firssov. Juures olid

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend ja Riigikohtu vannutatud tõlk Lüüli Lomp.

Ida-Viru Politseiprefektuuri liikluspolitsei inspektor koostas 9. augustil 1999. a.

haldusõiguserikkumise protokolli nr. AB 020604, mille järgi V. Ponomarjov ?eiras tahtlikult

politseiametniku korraldust, osutas füüsilist vastupanu?. Haldusõiguserikkumise toimepaneku ajana

märgiti protokollis 9. august 1999. a. kell 1.20 ja kohana Sillamäe linn Pavlovi tänav.

Ida-Viru Maakohtu 9. augusti 1999. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4/92 tunnistati teise

grupi invaliid V. Ponomarjov süüdi HÕS § 143 järgi ja talle mõisteti kümme päeva haldusaresti.

Kohus leidis, et Sillamäe linnas Kesk tänaval 9. augusti 1999. a. öösel kell 1.20 sõiduautos viibides

keeldus V. Ponomarjov täitmast politseiametnike korraldust sooritada alkoholitest. Ta osutas

politseiametnikele vastupanu ja väljendus ebatsensuurselt. V. Ponomarjovi suhtes kasutati

erivahendeid ja ta toimetati politseijaoskonda. V. Ponomarjov pani toime HÕS § 143 järgi

kvalifitseeritava teo ? politseiametniku seadusliku korralduse tahtliku eiramise.

Ida-Viru Maakohtu 12. augusti 1999. a. otsusega vähendati V. Ponomarjovi karistust seoses tema

tervisliku seisundi ja vajadusega läbi viia arstlik uurimine. Kohus leidis, et Ida-Viru

Politseiprefektuuri arestimaja juhtivinspektori taotlusest nähtub, et V. Ponomarjov paigutati

11. augustil 1999. a. tema enda palvel Kohtla-Järve haigla kiirabi traumatoloogiaosakonda. Haiget

läbi vaadanud arst jõudis järeldusele, et V. Ponomarjov vajab kiiret arstlikku läbivaatust ja ravi.

Kohtla-Järve arestimajas on vajalikku ravi võimatu osutada, mistõttu palutakse haldusaresti kandmine

enne tähtaega lõpetada.

V. Ponomarjov esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada.

Viru Ringkonnakohtu 20. detsembri 1999. a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 9. augusti 1999. a.

otsus ja lõpetati menetlus HÕS § 218 lg. 1 p. 1 järgi haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise

tõttu. Ringkonnakohus leidis, et seaduse ja asja materjalidega pole kooskõlas maakohtu otsus, millega

V. Ponomarjov tunnistati süüdi HÕS § 143 järgi ja karistati 10-ööpäevase arestiga selle eest, et ta ?

09.081999 kell 01.20 viibides sõiduautos Kesk tänaval Sillamäe linnas, keeldus täitmast

politseitöötajate korraldust sooritada alkoholitesti, osutas politseile vastupanu, väljendas end

ebatsensuurselt?. Seda seisukohta põhjendas ringkonnakohus järgmiselt:

Haldusõiguserikkumise protokoll ja selle alusel tehtud karistamise otsus peavad sisult kokku

langema. Protokollis on märgitud, et V. Ponomarjov 9. augustil 1999. a kell üks kakskümmend

Sillamäe linnas Pavlovi tänaval ?eiras tahtlikult politseiametniku korraldust, osutas füüsilist

vastupanu?. Protokollist ei nähtu politseiametniku korralduse sisu ja isik, kellele V. Ponomarjov

osutas füüsilist vastupanu. Apellandi väide, et ta sel ajal Pavlovi tänaval ei kohtunud politseinikega,

on kooskõlas Ida-Viru Politseiprefektuuri kirjaliku vastusega, et politseipatrull peatas V. Ponomarjovi

Kesk tänaval. Tunnistaja S. Zahharovi ütluste kohaselt ei näinud ta protokollis kirjeldatud sündmusi

Pavlovi tänaval, sest ta viibis samal ajal ühes korteris Kesk tänavas.

Maakohtu järeldus, et politseiametniku korralduseks oli alkoholitesti sooritamine, pole kooskõlas

haldusõiguserikkumise protokollis märgitud õiguserikkumise kirjeldusega. Kõrvalehoidumine

joobeseisundi tuvastamisest kvalifitseeritakse haldusõiguserikkumisena HÕS § 98, mitte aga § 143

järgi. Ida-Viru Politseiprefektuuri kirjalikust vastusest nähtub, et joobeekspertiisist keeldumise kohta

oli koostatud teine haldusõiguserikkumise protokoll ja selle rikkumise eest karistati V. Ponomarjovi

politseiametniku otsusega.

HÕS § 23 lg. 2 keelab haldusaresti määrata ja kohaldada teise grupi invaliidi suhtes. Maakohtu

istungi protokollist ja kohtutoimikus olevast pensionitunnistusest nähtub, et V. Ponomarjov on teise

grupi invaliid.

Ida-Viru Politseiprefektuur esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub

tühistada kohtuotsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassaator väidab, et:

Ringkonnakohus ei arvestanud HÕS §-ga 3076, kui ta rahuldas V. Ponomarjovi poolt kohtuistungil

esitatud taotluse kuulata kohtuistungil üle uus tunnistaja S. Zahharov. Selle sätte kohaselt saab

apellant esitada uusi tõendeid vaid siis, kui ta esitab mõjuvad põhjused, miks ta ei saanud neid

tõendeid esitada halduskohtus, või tal oli selleks muu kaaluv põhjus. Selliseid põhjusi polnud esitatud

ei apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu istungil.

On arusaamatu, milles nägi ringkonnakohus maakohtu otsuse ja haldusõiguserikkumise protokolli

sisulist mittekokkulangevust.

Otsuse tegemisel lähtus ringkonnakohus ainult V. Ponomarjovi selgitustest. Ringkonnakohus rikkus

HÕS § 263, sest ta selgitas haldusõiguserikkumist ainult protokolli ja maakohtu otsuse järgi,

arvestamata kõiki asjaolusid ja fakte kogumis.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. HÕS § 3076 järgi saab apellant uutele tõenditele viidata üksnes siis, kui ta esitab mõjuvad

põhjused, miks tal ei olnud võimalik seda teha halduskohtus, või kui tal oli selleks muu kaaluv

põhjus. Apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtu istungi protokollist ei nähtu, et V. Ponomarjov oleks

esitanud selles sättes nimetatud põhjusi. Seega on põhjendatud kassaatori väide, et ringkonnakohus ei

arvestanud HÕS §-ga 3076. See ei saa aga olla alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks HÕS § 325

järgi.

Ka ei nähtu ringkonnakohtu 23. novembri 1999. a. istungi protokollist, et Ida-Viru Politseiprefektuuri

esindaja oleks vaielnud vastu apellandi taotlusele kuulata tunnistajana üle S. Zahharov (tl. 57).

2. Põhjendamatu on kassaatori väide, et on arusaamatu, milles nägi ringkonnakohus maakohtu otsuse

ja haldusõiguserikkumise protokolli sisulist mittekokkulangevust.

Ringkonnakohus märkis, et haldusõiguserikkumise protokolli järgi oli üleastumise toimepanemise

kohaks Sillamäe linn Pavlovi tänav, Ida-Viru Maakohtu otsuse järgi aga Sillamäe linn Kesk tänav. Ka

osutab ringkonnakohus haldusõiguserikkumise protokolli ebakonkreetsusele ? protokollist ei nähtu

politseiametniku korralduse sisu. Maakohtu otsuse järgi aga seisnes politseiametniku korralduse

mittetäitmine keeldumises sooritada alkoholitest. HÕS § 229 lg. 1 p. 5 nõuab haldusõiguserikkumise

kirjeldamist haldusõiguserikkumise protokollis. Teo kirjeldusest peab selguma, mida konkreetselt tegi

väidetav haldusõiguserikkuja. Politseiametnike poolt teenistusalluvuse liinis pärast

haldusõiguserikkumise protokolli koostamist esitatud seletused, mis on võetud ringkonnakohtu

toimikusse, ei saa asendada protokollis puuduvat teo kirjeldust.

3. Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus lähtus otsuse tegemisel vaid V. Ponomarjovi

selgitustest, maakohtu otsusest ja haldusõiguserikkumise protokollist. Ringkonnakohus on peale

nende tõendite võtnud seisukoha ka apellatsioonkaebusele esitatud Ida-Viru Politseiprefektuuri

kirjaliku vastuse kohta, mille järgi politseipatrull peatas V. Ponomarjovi Kesk tänaval.

Ringkonnakohus pole rikkunud HÕS § 263.

Kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 1 ja 311 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Ida-Viru Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu

20. detsembri 1999. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-4-49/99 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse.

Määrus jõustub 3. aprillil 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann