3-2-1-5-00 · Riigikohus

3-2-1-5-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. veebruaril 2000. a

ERAK AS (pankrotis) hagi ERAK-Puidutööstuse AS (pankrotis) vastu vara tagasivõitmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 14. veebruaril 2000. a läbi ERAK-Puidutööstuse

AS (pankrotis) kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri

1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/735/99. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat A. Alas

ja kostja esindaja vandeadvokaat J. Leppik.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

ERAK AS pankrotimenetlus algatati 14. novembril 1997. a ning pankrot kuulutati välja 9. jaanuaril

1998. a. ERAK-Puidutööstuse AS pankrot kuulutati välja 15. detsembril 1997. a.

Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 1999. a otsusega tuvastati, et ERAK AS müüs 30. septembril 1997. a

ERAK-Puidutööstuse AS-le mööbli tootmise seadmeid, inventari, arvuteid ja riistvara summas 3 537

125 kr 85 senti. Ajavahemikus 1. märtsist 1996. a kuni 1. juulini 1997. a oli ERAK AS-l tekkinud

ERAK-Puidutööstuse AS ees võlgnevus summas 3 537 125 krooni 85 senti. Pärast vara müümist

30. septembril 1997. a toimus poolte kokkuleppel vastastikuste nõuete osas tasaarvestus.

ERAK AS esitas 8. aprillil 1998. a hagi, milles palus tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel

30. septembril 1997. a toimunud tehingu, mille tulemusena kostja omandas kogu hageja põhivara

ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kogu tehingu järgi saadu. Oma nõudes tugines hageja ka

PankrS §-dele 43 lg 1 p 2 ja 4 ning 45 p 2. 18. septembril 1998. a täiendavas hagiavalduses palus

hageja 30. septembri 1997. a tasaarvestamise tehingu kehtetuks tunnistamist, kuna osundatud

tehinguga kahjustas kostja teiste võlausaldajate huve. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista 3 537

125 krooni 85 senti, mille kostja jättis seoses tasaarvestusega müügilepingu järgi tasumata. Hagi

rahuldamist taotleti PankrS §-des 42, 43 lg 1 p 2; 45 p 2; 50; 51; 83 sätestatud alustel.

Tallinna Linnakohus tunnistas kehtetuks ERAK AS (pankrotis) ja ERAK-Puidutööstuse AS

(pankrotis) vahel 30. septembril 1997. a sõlmitud nõuete tasaarvestamise tehingu ja mõistis kostjalt

hageja pankrotivarasse viimase omandist väljaläinud vara eest hüvitise 3 537 125 krooni 85 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooled vaidlustanud, et tehingus esindas nii hagejat kui kostjat

Raul Boberg. Kohus luges tõendatuks, et ERAK AS ja ERAK-Puidutööstuse AS on lähikondsed

pankrotiseaduse § 49 lg 2 p 3 tähenduses. Sellest tulenevalt eeldas kohus, et võlgnik kahjustas

võlausaldajate huve ja rikkus sellega pankrotiseadusest tulenevat võlausaldajate võrdse kohtlemise

põhimõtet.

Pankrotimenetlus algatati 14. novembril 1997. a ja vara võõrandamisest saadaolev summa

tasaarveldati 30. septembril 1997. a. Seega tehti vaidlustatav tehing 45 päeva enne pankrotimenetluse

algatamist. Müügitehinguga võõrandati kogu ERAK AS-le selleks hetkeks allesjäänud põhivara.

Vahetult enne pankrotimenetluse algatamist kogu vara võõrandamise eest saadaoleva tasu

tasaarveldamine ühega mitmetest võlausaldajatest on oma olemuselt teiste võlausaldajate huve

kahjustav, sõltumata hinnast, millega see vara võõrandati ja hinnast, millega ostja hiljem selle vara

realiseeris. Kohaldamisele kuulub PankrS § 43 lg 1 p 2 kuna tehing tehti ühe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algust ning võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, tasudes selliselt oma

võlga ühele võlausaldajale. Seega on haldur, kes PankrS § 31 lg 1 kohaselt kaitseb kõigi

võlausaldajate huve, samuti võlgniku õigusi ja huve, õigustatud nõudma tehingu kehtetuks

tunnistamist ja ERAK AS (pankrotis) omandist välja läinud vara või selle eest hüvitist. Kuna vara ei

ole säilinud tuleb see asendada hüvitisega (PankrS § 51). Linnakohus asus seisukohale, et

vaidlustatavat tehingut ei saa käsitleda võla tasumisena PankrS § 45 tähenduses ega saa selle tehingu

kehtivust seada sõltuvusse tasumise maksevahendist.

Asjakohane ei ole kostja viide PankrS §-le 20. PankrS § 20 lg 3 tähenduses jätab kohus läbi

vaatamata varalise nõude võlgniku vastu, antud asjas on aga haldur kooskõlas PankrS §-ga 42

esitanud kohtusse tagasivõitmise hagi.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saa tagasivõitmise nõuet esitada võlausaldajate üldkoosolekule,

vaid tagasivõitmiseks esitab haldur võlgniku seadusliku esindajana kohtusse hagi (PankrS § 50 lg 1).

Seega puudub alus TsMS § 217 p 2 järgi asjas menetluse lõpetamiseks.

Kohus tunnistas õigesti kehtetuks tasaarvelduste kokkuleppe, millega võlgnik teadlikult kahjustas

teiste võlausaldajate huve, kuna see oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algust

lähikondsete vahel ja võlgnik tasus selliselt oma võla ühele võlausaldajale. Tagasivõitmise mõtteks

on kõigi võlausaldajate võrdsesse olukorda asetamine. Linnakohus mõistis õigesti kostjalt välja

müügitehinguga saadud vara eest tasumata summa.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta ERAK AS hagi rahuldamata.

Kohus tegi otsuse asjas, milles tulnuks menetlus TsMS § 217 p 2 kohaselt lõpetada.

Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada hagi pankrotivõlgniku vastu pärast pankroti

väljakuulutamist. Seadus ei välista olukorda, kus pankrotis olev võlausaldaja esitab tagasivõitmise

alusel nõude pankrotis oleva võlgniku haldurile ja võlausaldajate üldkoosolek loeb nõude

tunnustatuks. Kohus saab arutada pankrotis oleva isiku vastu esitatud varalist nõuet alles pärast seda,

kui võlausaldajate koosolek on selle tunnustamata jätnud.

Kostja on seisukohal, et tasaarvestuskokkuleppega ei ole võimalik tasuda võlga ei PankrS § 45 ega ka

mingi muu seaduse tähenduses. Tasaarvestus on TsK § 234 kohaselt kohustise lõppemise viis, mis on

võimalik vaid samaliigiliste nõuete olemasolu korral. Tasaarvestuse tehinguga ei saa vara omandist

välja minna. Vara läks ERAK AS omandist välja ostu-müügitehinguga, mille kehtetuks tunnistamist

ei ole hageja taotlenud. Tehingut, mille alusel hageja omandist ei ole vara välja läinud, ei saa

tunnistada kehtetuks tagasivõitmise alustel. Pooltel olid samaliigilised võrdse suurusega vastastikused

nõuded, mida PankrS § 68 kohaselt on õigus tasaarvestada

Kohus ei ole tuvastanud tagasivõitmise aluseid: milles seisnes vara väljaminek võlgniku omandist ja

kuidas kahjustati võlausaldajate huve. Seaduspärane tasaarvestus ei saa oma olemuselt olla

võlausaldajate huve kahjustav.

Kohtud on ebaõigesti kohaldanud tehingu kehtetuse tagajärgi, mõistes ERAK-Puidutööstuse AS-lt

välja müügitehinguga saadud vara eest tasumata summa. Kui kohus tunnistab kehtetuks tasaarvestuse

kokkuleppe, siis selle tagajärjeks on rahaliselt hinnatava nõude säilimine. Kohus on kehtetule

tasaarvestuse tehingule kohaldanud müügilepingu kehtetuse tagajärgi. Varaliselt hinnatav nõue ei saa

formaalselt mitte säilida ja selle eest ei saa PankrS § 42 lg 2 järgi välja mõista hüvitist.

Kohus ei ole vahet teinud tagasivõitmise tagajärgede vahel hagejale ja kostjale, mis on reguleeritud

PankrS §-des 42 lg 2 ja 51.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja kassatsioonkaebusele ei vastanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon.

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Hageja esindaja palus

kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Vaidlust pole selles, et ERAK-Puidutööstuse AS-l oli enne pankrotimenetluse algatamist nõue ERAK

AS vastu ja tasaarvestus ei olnud keelatud seadusega.

Ekslik on kaebuse väide, et asjas kuulus menetlus lõpetamisele TsMS § 217 p 2 alusel. PankrS § 20

lg 6 järgi võib pärast pankroti väljakuulutamist varalisi nõudeid võlgniku vastu esitada üksnes §-s 69

sätestatud korras, välja arvatud PankrS § 20 lõikes 4 ja § 85 lõikes 1 nimetatud nõuded. PankrS § 20

lg 4 jätab kohtu pädevusse pärast pankroti väljakuulutamist nõude võlgniku vastu vaieldava tehingu

kehtetuks tunnistamiseks ja koos nimetatud nõudega esitatud ja sellest tuleneva varalise nõude. Seega

on seadustatud teatud juhtudel hagi menetlemine võlgniku suhtes ka pärast pankroti väljakuulutamist.

PankrS § 42 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks tehingud ja muud

õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning §-

des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. PankrS § 50 lg 1 kehtestab

tagasivõitmiseks eranditeta kohtuliku korra ja tagasivõitmise hagide läbivaatamine kuulub kohtu

pädevusse ka PankrS § 24 p 6 järgi. Seega kuuluvad tagasivõitmise korras vaidlustatavad tehingud

kohtu pädevusse ka pärast teise tehingupoole pankroti väljakuulutamist.

Alusetu on kaebuse väide, et kohtud pole tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohus on

tuvastanud kogu ERAK AS-le allesjäänud põhivara võõrandamise ja leidnud, et vahetult enne

pankrotimenetluse algatamist kogu vara võõrandamise eest saadaoleva tasu tasaarveldamine ühega

mitmetest võlausaldajatest on oma olemuselt teiste võlausaldajate huve kahjustav, sõltumata hinnast,

millega see vara võõrandati ja hinnast, millega ostja hiljem selle vara realiseeris.

Tuleb nõustuda kassaatori väitega, et kohus pole arvestanud PankrS §-s 68 lg 1 sätestatut, mille

kohaselt nõuet võlgniku vastu, mida saab tema pankroti korral esitada, võib võlausaldaja

tasaarvestada nõudega, mis oli võlgnikul tema vastu enne pankroti väljakuulutamist, kui tasaarvestus

ei ole seadusega keelatud. Seega on PankrS §-s 68 lg 1 reguleeritud tasaarvestuse lubatavuse

täiendavaks tingimuseks lisaks TsK §-s 235 sätestatule vaid see, et võlgniku tasaarvestatav nõue

võlausaldaja vastu oli olemas enne pankroti väljakuulutamist. Lubades pankrotimenetluses

tasaarvestust, on seadusandja seadnud teistest võlausaldajatest paremasse olukorda selle võlausaldaja,

kelle vastu võlgnikul on nõue. Kui tasaarvestus on lubatav pankrotimenetluses, siis ei saa ka enne

pankrotimenetlust tehtud tasaarvestuskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise

aluseks olla see, et tasaarvestusega kahjustati võlausaldajate huve. Eelnevaga kolleegium muudab

tsiviilasjas nr 3-2-1-59-96 väljendatud seisukohta enne pankrotimenetlust sõlmitud

tasaarvestuskokkuleppe kehtetuse kohta teiste võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu.

Kolleegium märgib, et asja materjalidest ei selgu, mis on saanud hagist tunnistada PankrS §-de 43

lg 1 p 2, 4 ja 45 p 2 alusel kehtetuks hageja ja kostja vahel 30. septembril 1997. a tehtud tehing, mille

tulemusena kostja omandas kogu hageja põhivara ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kogu

tehingu järgi saadu.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1999. a otsus tühistada ja saata asi

uueks arutamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik