3-3-1-3-00 · Riigikohus

3-3-1-3-00

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. veebruaril 2000

Hanno Ohvrili kassatsioonkaebuse läbivaatamine kannatanu haldusõiguserikkumise asja

kohtulikule arutamisele kaasamata jätmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 17. veebruaril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Hanno Ohvrili kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 14. detsembri 1999 otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-139/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Peeter Heinsaar, Vilma Lestal, Hanno Ohvril, Tiit Urva ja

Tartu Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tartu Politseiprefektuuri konstaabel koostas 12. augustil 1999 haldusõiguserikkumise protokolli selle

kohta, et Tiit Urva teostas 5. juunil 1999 Tartus Koidula t. 2 hoovis oma tõelist või oletatavat õigust

ebaseaduslikus korras, lõhkudes ära Koidula t. 2 korterite 1 ja 3 puukuurid, millega pani toime HÕS

§-s 163 sätestatud haldusõiguserikkumise.

4. oktoobril 1999 arutas Tartu Halduskohus nimetatud haldusõiguserikkumise asja kohtuistungil,

kuhu olid kutsutud T. Urva ning kannatanud Peeter Heinsaar, Vilma Lestal ja Hanno Ohvril. Tartu

Halduskohtu 5. oktoobri 1999 otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-923 tunnistati T. Urva

süüdi oma tõelise või oletatava õiguse teostamises ebaseaduslikus korras ja teda karistati rahatrahviga

35 päevapalga ulatuses, s.o. 1435 krooni. Lisaks mõisteti T. Urvalt tekitatud kahju eest välja 1235

krooni P. Heinsaare kasuks, 978 krooni V. Lestali kasuks ja 2247 krooni H. Ohvrili kasuks.

15. oktoobril 1999 esitas T. Urva apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Halduskohtuniku

20. oktoobri 1999 määrusega jäeti kaebus käiguta ning apellatsioonkaebuse esitajale anti kaebuses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. T. Urva esitas 29. oktoobril 1999 täiendatud kaebuse,

mille kohaselt ta ei nõustunud halduskohtu otsuses toodud faktidega, samuti nende tõlgendamise ja

tõestusega.

Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 1999 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja lõpetati asja

menetlus HÕS § 218 lg 1 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et T. Urva kui majaomanik oli tuletõrjejärelevalve 29. aprilli 1999

ettekirjutuse kohaselt kohustatud likvideerima Tartus Koidula t. 2 krundil asuvad projektivälised

kuurid, kuna ei olnud tagatud ehitistevahelised minimaalsed tuleohutuskujad. Ettekirjutuses antud

tähtajaks oli 1. juuni 1999. T. Urva hoiatas majaelanikke 4. jaanuaril 1999 tähitud kirjadega, et kuurid

vabastataks asjadest 15. aprilliks 1999. Seega ei olnud tegemist omavoliga, vaid riikliku

järelevalveorgani ettekirjutuse täitmisega. Ringkonnakohus märkis, et juhul, kui kuuride

lammutamise käigus tekkis kellelegi varaline kahju, on selle hüvitamise küsimused võimalik

lahendada tsiviilkohtupidamise korras.

13. jaanuaril 2000 esitas H. Ohvril kassatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassaator väidab,

et ringkonnakohus on asja läbivaatamisel rikkunud protsessiõigusnorme, millest olulisim oli

kannatanute kutsumata jätmine ringkonnakohtu istungile. HÕS § 242 lg 2, § 244 lg 1 ja 2, § 247 lg 1

ja 2, § 248 lg 1 ja § 30710 lg 1 ja 2 järgi on kannatanul õigus osaleda asja arutamisel ja ta talle tuli

saata kutse, kuhu on märgitud kohtuistungi päev, kellaaeg ja koht. T. Urva esitas ringkonnakohtus

asja arutamisel materjale, millest kannatanud ei saanud koopiaid. Kohtuistungil rikuti ka HÕS § 3076

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt ei ole apellatsioonkaebuse esitajal õigust viidata nendele motiividele

või tõenditele, mida ei ole esitatud esimese astme kohtus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on

eksinud järelduses, et T. Urva teostas oma õigust, kui täitis Tartumaa Päästeteenistuse

juhtivinspektori ettekirjutust. Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et Tartumaa Päästeteenistus

saatis T. Urvale 12. mail 1999 kirja nr. 201, millega võeti temalt kohustus kuurid kindaksmääratud

kuupäevaks lammutada. Koos nimetatud kirjaga oli kohtumaterjalide hulgas ka Tartu Linnavalitsuse

ehituskorralduse osakonna juhataja 16. aprilli 1999 ettekirjutus nr. EK-8/281, milles kohustati

Koidula t. 2 elamu omanikke peatama puude varjualuste lammutamine ajani, mil elamu on viidud

täielikult üle gaasiküttele. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus käsitles 5. juunil 1999 Tartus

Koidula t. 2 hoovis toimunud kuuride lammutamist ühekülgselt, analüüsides vaid seda, kas kuuride

lammutamine oli seaduslik, kuid jättis kõrvale varalise kahju tekitamise aspekti, mistõttu on

ringkonnakohtu otsus motiveerimata.

T. Urva väidab vastuses kassatsioonkaebusele, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja

seaduslik ning kassaatori poolt kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust otsuse

tühistamiseks.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. HÕS § 242 p. 2 järgi on kannatanu haldusõiguserikkumise asja menetluses osalev isik. Vastavalt

HÕS § 280 lg-le 1 ja § 30710 lg-le 2 on kannatanu protsessiosaliseks nii esimese kui ka teise astme

kohtus ning tal on HÕS § 308 lg 3 kohaselt kassatsiooni korras edasikaebamise õigus. HÕS § 247 lg-

d 1 ja 2 sätestavad haldusõiguserikkumise asja osaliste võrdõiguslikkuse, mille kohaselt võib

kannatanu võrdselt teiste asja menetluses osalevate isikutega esitada ametiisikule või kohtule taotlusi,

täiendavaid tõendeid, võtta osa tõendite uurimisest ja haldusõiguserikkumise asja arutamisest. HÕS

§ 30710 lg 1 järgi peab ringkonnakohus teatama kohtuistungi toimumise päeva ja aja kõigile

protsessiosalistele. Antud haldusõiguserikkumise asja menetlemisel ei kaasanud ringkonnakohus

protsessiosalistena kannatanuid P. Heinsaart, V. Lestalit ja H. Ohvrilit haldusõiguserikkumise asja

arutamisele.

2. Õige on kassaatori väide, et T. Urva poolt ringkonnakohtu istungil uute tõendite esitamine on

vastuolus HÕS § 3076 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Nimetatud normide kohaselt ei ole

apellatsioonkaebuse esitajal õigust viidata kaebuses nendele motiividele või tõenditele, mida ei ole

esitatud halduskohtus. Uutele motiividele ja tõenditele võib kaebuse esitaja viidata üksnes siis, kui ta

esitab mõjuvad põhjused, miks tal ei olnud võimalik seda teha halduskohtus, või kui tal oli selleks

muu kaaluv põhjus. Antud kohtuasjas eitoonud T. Urva välja põhjuseid, miks ta ei esitanud nimetatud

tõendeid halduskohtus.

3. HÕS § 324 lg 2 kohaselt ei ole kassatsiooniastme kohtul õigust tuvastada faktilisi asjaolusid.

Sellest tulenevalt ei ole Riigikohtu halduskolleegiumil võimalik läbi vaadata kassatsioonkaebuse seda

osa, milles on vaidlustatud T. Urva apellatsioonkaebuses ja tema poolt kohtule esitatud dokumentides

toodud asjaolusid.

Kuna antud asja menetlemisel ei kaasanud ringkonnakohus kannatanuid protsessiosalistena

haldusõiguserikkumise asja arutamisele, on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse

norme, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Lähtudes HÕS §-st 311 lg-st 2, §-st 316, § 324 lg 1 p-st 2 ja § 325 lg-st 1, Riigikohtu

halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Hanno Ohvrili kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 1999 otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-

3õ-139/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Hanno Ohvrilile kassatsioonikautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Määrus jõustub 28. veebruaril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel