3-3-1-2-00 · Riigikohus

3-3-1-2-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. veebruaril 2000

Hoiupanga Liisingu AS kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 5 lg. 1 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 10. veebruaril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Hoiupanga Liisingu AS kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/209/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Hoiupanga Liisingu AS esindaja vandeadvokaadi abi Toomas

Vaher ja Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Karl Kask. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Hoiupanga Liisingu AS esitas 3. juunil 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt sõlmis

ta 6. augustil 1997 aktsiaseltsiga Vana Müüri kapitalirendilepingud viimasele kuue veoki ja haagise

rendile andmise kohta. Tulenevalt kapitalirendilepingutest omandas Hoiupanga Liisingu AS need

sõidukid osaühingult Pentafleks. Kaebaja väitis, et tuginedes Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt

väljastatud sõidukite registreerimistunnistustele, ei tekkinud tal kahtlust sõidukite olemasolus ja

seetõttu kandis ta OÜ Pentafleks arveldusarvele viimase poolt esitatud arve alusel 9 116 916 krooni.

26. augustil 1997 väljastas Eesti Riiklik Autoregistrikeskus nimetatud sõidukite kohta

registreerimistunnistused, milles on märgitud sõidukite omanikuks Hoiupanga Liisingu AS. Vastavalt

kapitalirendi lepingutele oli Vana Müüri AS kui rentnik volitatud Hoiupanga Liisingu AS esindajana

sõidukid osaühingult Pentafleks vastu võtma. 13. novembril 1997 pöördus kaebaja poole Vana Müüri

AS esindaja ja teatas, et talle pole sõidukeid üle antud. Selgitamaks sõidukitega seonduvaid

asjaolusid pöördus Hoiupanga Liisingu AS 14. novembril 1997 avaldusega Riigi Kaitsepolitseiameti

poole. Kaitsepolitseamet algatas kriminaalasja kelmuse, s.o. KrK § 143 lg. 2 p. 1 tunnustel. Eeltoodu

põhjal taotles Hoiupanga Liisingu AS tunnistada täielikult seadusevastasteks Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse poolt teostatud alljärgnevad toimingud: 1) nimetatud sõidukite

esmaregistreerimine 29. ja 31. mail 1997 ning 6. ja 7. juunil 1997, mil nende sõidukite omanikeks

märgiti AS Klepta ja AS Ovis; 2) 30. mail 1997, 7. ja 9. juunil 1997 nende sõidukite osas

autoregistrisse sissekannete tegemine omaniku vahetumise kohta, s.o. OÜ Pentafleks sõidukite

omanikuna registrisse kandmine; 3) Hoiupanga Liisingu AS sõidukite omanikuna autoregistrisse

sissekandmine 26. augustil 1997; 4) 26. augustil 1997 nende sõidukite kohta registreerimistunnistuste

väljastamine; 5) nendele sõidukitele riiklike registreerimismärkide väljastamine; 6) nimetatud

sõidukite osas enne igakordse sissekande tegemist autoregistrisse tehasetähise kontrollimata jätmine

ja 7) nimetatud sõidukite osas sõidukite esmaregistreerimisel, samuti enne igakordse sissekande

tegemist autoregistrisse omaniku vahetumisel liikluskindlustuse poliiside olemasolu kontrollimata

jätmine.

Tallinna Halduskohtu 3. juuni 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-33/99 rahuldati Hoiupanga Liisingu

AS kaebus osaliselt ning tunnistati kaebuses märgitud veokite ja haagiste osas täielikult

seadusevastasteks Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse toimingud 26. augustil 1997 autoregistrisse

tehtud sissekannete tegemisel sõidukite omaniku vahetumise kohta ja nendele sõidukitele

registreerimistunnistuste väljastamise. Halduskohus asus seisukohale, et kaebuse esitaja õigusi võivad

rikkuda ebaõiged andmed autoregistris ainult kaebaja, mitte aga kolmandate isikute kohta. Kohus

leidis, et Liiklusseaduse § 11 lg. 2 ja 3, Andmekogude seaduse § 3 lg. 3, § 18 lg. 2 p. 2 ja § 31, teede-

ja sideministri 31. detsembri 1997. a. määrusega nr. 46 kinnitatud "Hallatava riigiasutuse Eesti

Riiklik Autoregistrikeskus põhimäärus" punkti 2 järgi on Eesti Riiklik Autoregistrikeskus riikliku

autoregistri pidaja. Selle registri eesmärgiks on koguda ja säilitada aktuaalses ning arhiiviregistris

usaldusväärset teavet Eestis alaliselt või ajutiselt registreeritud sõidukite ja nende tehnoseisundi ning

Eestis väljastatud sõiduki juhilubade ning nende kehtivusaja kohta. Andmekogude seaduse § 7 lg. 1

järgi on vastutav töötleja kohustatud tagama andmekogu pidamise ja selles sisalduvate andmete

töötlemise täies vastavuses seaduse ja seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidega. Tulenevalt Eesti

Riikliku Autoregistri põhimääruse punktidest 1, 9, 10 ja 11 peavad registri andmed olema õiged ja

vastama tegelikkusele. Kaitsepolitsei 5. mai 1998. a. kirjast nr. 1542 selgub, et Rootsi politsei- ja

tolliasutustest ning Eesti Piirivalveametist saadud andmete kohaselt ei ole nimetatud sõidukeid

Rootsis registreeritud, Eestis piiriületust ei ole fikseeritud. Kuna kaebuses märgitud sõidukid pole

Eestisse saabunud, siis järelikult ei ole autoregistrikeskus nimetatud sõidukite osas 26. augustil 1997

muudatuste vormistamisel sõiduki omaniku vahetumise kohta kontrollinud sõiduki tehasetähist ega

dokumentide vastavust, samuti sõidukil kehtiva liikluskindlustuse poliisi olemasolu. Sellega rikuti

teede- ja sideministri 19. septembri 1994. a. määrusega nr. 57 kinnitatud "Mootorsõidukite ja haagiste

riikliku registreerimise eeskirja" punkte 18, 22 ja 29.

14. juunil 1999 esitas Eesti Riiklik Autoregistrikeskus apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

Tallinna Halduskohtu 3. juuni 1999. a. otsuse ja teha uus otsus ning jätta Hoiupanga Liisingu AS

kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohus kohaldas seadust vääralt ja rikkus oluliselt

protsessiõiguse norme.

15. juunil 1999 esitas Hoiupanga Liisingu AS apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus ning rahuldada kaebus ja

tunnistada vaidlustatud toimingud täielikult seadusevastasteks. Apellandi arvates rikuvad mistahes

valed andmed autoregistris sõiduki omanikuks märgitud isiku õigusi.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. novembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-

3/209/99 rahuldati Riikliku Autoregistrikeskuse apellatsioonkaebus ja jäeti rahuldamata Hoiupanga

Liisingu AS apellatsioonkaebus. Selle kohtuotsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 3. juuni 1999. a.

otsus osaliselt, s.o. osas, millega rahuldati Hoiupanga Liisingu AS kaebus Riikliku

Autoregistrikeskuse toimingute seadusevastaseks tunnistamiseks, ja tehti uus otsus ning jäeti

Hoiupanga Liisingu AS kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pole halduskohus

kindlaks teinud, millist kaebuse esitaja subjektiivset õigust on vaidlustatud ja seadusevastaseks

tunnistatud toimingutega rikutud. Ringkonnakohus märkis, et vaidlustatud "toimingutega kanti

kaebuse esitaja sõidukite uue omanikuna registrisse vastavalt tema enda poolt esitatud avaldusele ja

selles toodud andmetele. Hoiupanga Liisingu AS ei ole pöördunud ARK-e poole, et väidetavalt

ebaõiged andmed tegelikkusega vastavusse viia. Seega andmete õigsuse üle vaidlust pole tekkinud".

Ringkonnakohus märkis, et meelevaldne ja õigusliku aluseta on kaebuse esitaja väide, et "autoregister

riikliku registrina on loodud tagamaks isikutevahelise tsiviilkäibe kindlus". Andmekogude seaduse

§ 31 järgi luuakse riiklik register ministeeriumi seadusekohaste ülesannete täitmiseks. Autoregister on

loodud EV Teede- ja Sideministeeriumi poolt Liiklusseadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ja

peab tagama, et liikluses osalevad üksnes tehnilistele nõuetele vastavad sõidukid. Vaidlustatud

toimingutega ei ole rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kui vaidlustatud toimingud ei riku

kaebuse esitaja õigusi, ei pea kohus kontrollima seda, kas nende toimingute tegemisel järgiti

õigusnorme. Seega tuleb jätta Hoiupanga Liisingu AS kaebus rahuldamata.

17. detsembril 1999 esitas Hoiupanga Liisingu AS selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles

palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule

teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti HKS § 5 lg. 1 ja kitsendas

sellega kassaatori kaebeõigust. Autoregister on riiklik register, mille pidamisel ja millesse andmete

kogumisel lähtutakse registri usaldusväärsuse printsiibist. Kassaator on seisukohal, et kui

autoregistrisse on sõidukite kohta kantud mistahes valeandmeid, siis need valeandmed registris

rikuvad sõiduki omanikuna märgitud isiku õigusi. Sõidukite omanikuna autoregistrisse kandmine

26. augustil 1997 ja sellele eelnenud ning sellega kaasnenud toimingud andsid kassaatorile aluse

heauskselt eeldada, et ta saab need sõidukid enda omandisse ja kaudsesse valdusse, ning et sõidukite

olemasolu ja tehniline vastavus Eestis kehtivatele nõuetele on väljaspool kahtlust. Riikliku

Autoregistrikeskuse töötajad lõid vaidlustatud ebaseaduslike toimingutega nende kogumis tahtlikult

või ettevaatamatult võimalused ja eeldused kassaatori suhtes kriminaalkuriteo (kelmuse) tunnustega

teo toimepanekuks ning aitasid sellega kuriteole kaasa. Vaidlustatud toimingutega põhjustati olukord,

kus kassaatori esindaja arvas heauskselt, et tasub ostu-müügi hinna reaalselt eksisteerivate, Eestis

asuvate ja autoregistrisse kantud sõidukite eest. Kui Riikliku Autoregistrikeskuse töötajad oleksid

registreerimisega kaasnevad kohustuslikud toimingud teostanud kooskõlas õigusaktidega, olnuks

kassaatorite kahju tekkimine välistatud.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, et ringkonnakohus

kohaldas tol ajal kehtinud HKS § 5 lg. 1 õigesti. HKS § 8 lg. 4 kohaselt pidi kassaator põhjendama,

miks ta luges vaidlustatud toiminguid oma õigusi rikkuvaks. Vastustaja leiab, et kassaatori poolt esile

toodud väidetav õiguste rikkumine pettuse, kelmuse ja kahju tekkimise motiivil eeldab kehtetute

tehingute, kuriteo ja kahju olemasolu. Kuna selliseid asjaolusid ei esine, on kassaatori väited õiguste

rikkumisest oletuslikud ja paljasõnalised. Kassaatori käsitlus autoregistri ja selle andmete õiguslikust

tähendusest pole kooskõlas seadusega.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Andmekogude seaduse § 31 järgi on riiklik register selle seaduse mõistes Vabariigi Valitsuse poolt

seaduse või välislepingu alusel asutatud ühe või mitme ministeeriumi ja Riigikantselei

seadusekohaste ülesannete täitmiseks vajalik andmekogu. Sama seaduse § 32 lg. 1 kohaselt asutab

riikliku registri Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 5. mai 1994. a. määrusega nr. 150

on kinnitatud "Eesti riikliku autoregistri põhimäärus", mille punkt 2 sätestab: "Autoregistri asutamise

ja pidamise eesmärk on koguda ja säilitada aktuaalses ja arhiivregistris usaldusväärset teavet Eestis

alaliselt või ajutiselt registreeritud sõidukite ja nende tehnoseisundi ning Eestis väljastatud sõiduki

juhilubade ja nende kehtivusaja kohta. Autoregistri andmeid kasutatakse riigivõimu- ja

valitsemisorganite tegevuses, majandusprotsesside analüüsimisel, suunamisel ja prognoosimisel ning

operatiivtalituste tegevuses".

Teede- ja sideministri 31. detsembri 1997. a. määrusega nr. 46 moodustati 1. jaanuarist 1998 Eesti

Riiklik Autoregistrikeskus, kinnitati selle põhimäärus ja struktuur. Hallatava riigiasutuse Eesti

Riikliku Autoregistrikeskuse põhimääruse punkti 2 kohaselt on autoregistrikeskuse põhiülesanneteks

Eestis kasutatavate autode, busside ja nende haagiste, mootorrataste ja motorollerite ühtse riikliku

tehnikapoliitika ja mootorsõidukijuhtide väljaõppe ühtse riikliku poliitika elluviimine ning sõidukite

ja mootorsõidukijuhilubade riikliku registri pidamine. Sama põhimääruse punkt 14 sätestab, et

autoregistrikeskus peab vastavalt andmekogude seadusele ja autoregistri põhimäärusele riiklikku

registrit registrikesktalituse kaudu.

Registriandmete sisulise tõesuse ja õigeaegse esitamise eest registreerijatelt laekuvate andmete osas

vastutab Eesti riikliku autoregistri põhimääruse punkti 14 alapunkti 1 järgi andmete esitaja. Kui on

tekkinud kahtlusi andmete õigsuses, on registripidajal õigus sama põhimääruse punkti 16 alapunkti 3

alusel teha järelepärimisi registriandmeid esitanud isikule.

Antud asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et "vaidlustatud toimingutega kanti kaebuse esitaja

sõidukite uue omanikuna registrisse vastavalt tema enda poolt esitatud avaldusele ja selles toodud

andmetele". Asja materjalidest ei nähtu, et Riiklik Autoregistrikeskus või selle büroo oleks

registreerijatelt laekuvaid registriandmeid muutnud omal algatusel või keeldunud registris

muudatuste tegemisest. Hoiupanga Liisingu AS ei ole taotlenud registriandmete muutmist nimetatud

veokite ja haagiste osas või nende kustutamist registrist. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et

kaebuse esitaja enda poolt esitatud andmete kajastumine riiklikus autoregistris ei saa kuidagi rikkuda

tema õigusi.

2. Kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKS) § 5 lg. 1 kohaselt

võis halduskohtu pädevusse kuuluva vaidluse haldusorgani õigusakti või toimingu õiguspärasuse üle

tõstatada isik, kes leidis, et õigusakt või toiming rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi. Kui

halduskohus leidis, et vaidlustatud õigusakt või toiming ei riku kaebuse esitaja õigusi, jättis

halduskohus kaebuse rahuldamata ega pidanud andma hinnangut õigusakti või toimingu

õiguspärasusele.

Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Hoiupanga Liisingu AS esindaja vandeadvokaadi abi Toomas Vaheri kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. novembri 1999. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/209/99 muutmata.

Kanda kautsjon riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 28. veebruaril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann