3-1-3-1-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. veebruaril

2000 3-1-3-1-00

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi,

Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise

korras läbi kriminaalasja

M.P. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 1 ja § 186 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M.P. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja

riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 1999. a otsusega tunnistati M.P. süüdi KrK § 143 lg 2 p 1 ja § 186 järgi ning

talle mõisteti karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ning rahatrahv 50

päevamäära ulatuses. KrK § 47 alusel jäeti vabadusekaotus kaheaastase katseajaga tingimuslikult

kohaldamata. Talle määrati kriminaalhooldaja ning kohustati järgima kontrollnõudeid, sealhulgas asuma

hiljemalt 4. aprilliks 1999. a tööle ja hüvitama Hansapangale tekitatud kahju summas 5701.58 kr hiljemalt

9. septembriks 1999. a.

Linnakohus tuvastas, et M.P. eelneval kokkuleppel ja koos K.S-i ja K-J.R-iga ning K.S-i kaasaaitamisel,

pöördus varalise õiguse ja muu varalise kasu saamise eesmärgil Hoiupanga kontorisse ja esitas teadvalt

võltsitud tõendi õppimise kohta kõrgkoolis "E". Ta sai pettuse teel õppelaenu 10 000 kr, mille omastas.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi E.T., T.T., A.T., M.T., J.H., K.S. ja K-J.R.

Ükski menetlusosaline kohtuotsust apellatsiooni korras edasi ei kaevanud.

2. Tallinna Linnakohtu 23. septembri 1999. a määrusega pöörati M.P. poolt kandmata karistus üks aasta ja

kuus kuud vabadusekaotust täitmisele. M.P. ei täitnud kriminaalhooldusnõudeid, ei asunud hüvitama

tekitatud materiaalset kahju ega asunud alalisele tööle. Karistuse kandmise alguseks loeti vahi alla võtmise

päev, s.o 19. august 1999. a.

3. Tallinna Linnakohtu 23. septembri 1999. a määruse peale esitas erikaebuse M.P. kaitsja

vandeadvokaat Natalja Lausmaa, kes taotles linnakohtu määruse tühistamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 1999. a määrusega jäeti Tallinna Linnakohtu

23. septembri 1999. a määrus muutmata ning süüdimõistetu erikaebus rahuldamata.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 1999. a otsuse, Tallinna Linnakohtu 23. septembri 1999. a määruse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 1999. a määruse peale esitas avalduse kohtuvigade parandamiseks

süüdimõistetu M.P. kaitsja vandeadvokaat A. Glikman. Avaldaja leiab, et kohtualuse süüditunnistamisel KrK

§ 143 lg 2 p 1 järgi on kohus ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse seadust. Seetõttu taotleb kaitsja M.P. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 1

järgi ja vaidlustatud kohtulahendite tühistamist. Oma seisukohta on avaldaja põhjendanud järgnevalt.

5.1 Esiteks rõhutab avaldaja, et M.P. ei saanud Hoiupangalt võltsitud kõrgkooli tõendi alusel mitte vara vaid

pettuse teel omandas õiguse õppelaenulepingu sõlmimiseks ühes sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.

TsK § 272 kohaselt on laenuleping tsiviilõiguslik tehing, mille kohaselt lepingu mõlemad pooled võtavad

endale vastastikused kohustused. Ka M.P. kohustus laenulepingu järgi saadud raha tagastama. Seega ei ole

avaldaja arvates põhjust väita, et tema kaitsealune oleks pettuse teel pööranud võõrast vara enda vara hulka

tagasimaksmise kohustuseta.

5.2 Teiseks peab avaldaja vääraks kohtu järeldust, et laenu saamisega tekitas M.P. laenuandjale varalist

kahju, sest laenu andmisega tegeleva asutuse puhul ei saa laenu andmist põhimõtteliselt kahjuks lugeda.

Õppelaenu puhul on krediidiasutusele kahju tekitamine välistatud, ka seetõttu, et laenu tagastamine on

tagatud käendajate ja lõppkokkuvõttes riigi poolt.

5.3 Eelkirjeldatu pinnalt teeb avaldaja järelduse, et M.P. tegevuses puuduvad kelmuse objektiivse koosseisu

tunnused - võõra vara pööramine enda kasuks ja sellega vara omanikule kahju tekitamine.

5.4 Avaldaja on samuti seisukohal, et M.P. käitumises puudus kelmuse subjektiivne külg, sest tema tahtlus ei

olnud suunatud mitte pettuse teel võõra vara omandamisele vaid tsiviilõigusliku vahekorra loomisele.

Siinjuures viitab avaldaja Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-45-98 tulenevale, mille kohaselt pettuse teel

laenulepingu sõlmimist võib kriminaalõiguslikult kvalifitseerida kelmusena üksnes siis, kui süüdlase tahe on

suunatud mitte tsiviilõigusliku vahekorra loomisele, vaid pettuse teel võõra vara saamisele.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, ära kuulanud kaitsja, kes toetas kohtuvigade parandamise avalduse

rahuldamist ja prokuröri, kes taotles avalduse rahuldamata jätmist, leidis, et puudub alus avalduse

rahuldamiseks ja selles vaidlustatud kohtulahendite tühistamiseks.

6.1 KrK § 143 lg-s 1 sätestatu kohaselt on kelmusena kvalifitseeritav võõra vara, varalise õiguse või muu

varalise kasu saamine pettuse teel. Seega eeldab teo kvalifitseerimine KrK § 143 järgi seda, et isik oleks

kasutanud pettust ja oleks pettuse abil saanud varalist kasu. Erinevalt avaldaja väitest on käesoleva

kriminaalasja arutamise tulemina kohtud üheselt tuvastanud, et M.P. poolse pettuse tulemina vähenes

Hoiupanga vara 10 000 kr võrra ja M.P. vara suurenes sama summa võrra. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on seisukohal, et KrK § 143 mõttes ei ole oluline see, kas saadud summat kavatsetakse kunagi hakata tagasi

maksma või mitte. Liiati tuleb antud juhul arvestada, et õppelaenu saamisel isiku poolt, kes tegelikult ei õpi,

on raske rääkida ka õpingute lõpetamisest ja seega ka laenu tagastamise aja korrektsest arvestamisest.

Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda avaldaja seisukohaga, et M.P. käitumises puudub KrK § 143 lg 2 p 1

järgi kvalifitseeritava teo objektiivne külg.

6.2 Põhjendamatu on ka avaldaja see väide, et M.P. teos puuduvad kelmuse subjektiivse külje tunnused.

Kelmuse subjektiivne külg eeldab tahtlikult pettuse teel varalise kasu saamist. Just nimelt pettuse teel

varalise kasu saamise tahtluse on kohtud M.P. puhul üheselt tuvastanud. Nõustuda ei saa avaldaja väitega,

nagu oleks M.P. tegu olnud suunatud üksnes tsiviilõigusliku vahekorra loomisele. Õppelaenu saamisel saab

rääkida tsiviilõigusliku vahekorra loomisest siis, kui on põhimõtteliselt võimalik määrata kindlaks õpingute

lõppemise aega ja sellest tulenevalt ka laenu tagasimaksmise graafikut. Õppelaenu saamise puhul isiku poolt,

kes tegelikult ei õpi, ei ole sellise ajahetke kindlaksmääramine võimalik.

Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 1999. a kohtuotsus M.P. süüdistusasjas KrK § 143 lg 2 p 1 ja § 186

järgi jätta muutmata.

2. Avaldus kohtuvigade parandamiseks jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 22. veebruaril 2000. a ega kuulu rahuldamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep, Peeter Vaher