3-3-1-52-99 · Riigikohus

3-3-1-52-99

MÄÄRUS

Tartus 21. veebruaril 2000

Julia Truuverti esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS muutmise seaduse § 4

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 20. jaanuaril 2000. a. avalikul kohtuistungil läbi Julia Truuverti esindaja advokaat Urmas

Kiige kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 1999. a. määruse peale haldusasjas

nr. II-3/222/99.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. detsembri 1992. a. otsusega nr. 28 loeti Tallinnas Pärnu mnt. 38

endisel kinnistul nr. 4730 asuv hoone ja krunt suurusega 456 m2 omandireformi objektiks ja selle

vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Heino-August Kalmo. Tallinna

Linnavalitsuse 28. mai 1993. a. määrusega nr. 118 tagastati Pärnu mnt. 38 asuvad hooned H.-A.

Kalmole. Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1994. a. korraldusega nr. 1591-k tagastati H.-A. Kalmole

ka Pärnu mnt. 38 asuv maa suurusega 456 m2.

Julia Truuvert esitas 9. veebruaril 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. detsembri 1992. a. otsuse nr. 28 ja

Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1994. a. korralduse nr. 1591-k. Halduskohtule kaebuse esitamisel

juhindus J. Truuvert Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seadusest (vastu võetud

16. novembril 1998, jõustunud 10. detsembril 1998). Selle seaduse § 4 kohaselt võib õigusvastaselt

võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei ole käesoleva

seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, esitada halduskohtusse

kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale

kahe kuu jooksul nimetatud seaduse jõustumisest. Kaebuse kohaselt ei olnud kohalik omavalitsus

kaebuse esitajale elamu tagastamise otsusest kirjalikult teatanud.

29. aprillil 1999 muutis J. Truuverti esindaja advokaat Urmas Kiik kaebust ja palus lugeda kaebus

esitatuks mitte Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1994. a. korralduse nr. 1591-k peale, vaid Tallinna

Linnavalitsuse 28. mai 1993. a. määruse nr. 118 peale. Muudeti ka kaebuse motiive.

4. mail 1999 jättis Tallinna Halduskohus kaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja

kuni 31. maini 1999. Kaebuse käiguta jätmise määruse kohaselt tagastati Pärnu mnt. 38 hooned H.-A.

Kalmole Tallinna Linnavalitsuse 28. mai 1993. a. määrusega nr. 118. ORAS § 121 lg. 12 sätted, mis

kohustasid kohalikke omavalitsusi informeerima üürnikke elamu tagastamisest jõustusid 2. märtsil

1997 ja ei omanud tagasiulatuvat jõudu. ORAS muutmise seaduse § 4 ei ole rakendatav J. Truuverti

suhtes, kuna tema sõlmis majaomanikuga uue üürilepingu 8. mail 1997 ja seega pidi teada saama

elamu tagastamisest hiljemalt üürilepingu sõlmimise päevast. HKS § 7 lg. 1 alusel oli J. Truuvertil

õigus esitada kaebus halduskohtusse ühe kuu jooksul alates oma õiguste rikkumisest teadasaamisest.

Määruses teavitati J. Truuvertit ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamise võimalusest.

10. mai 1999. a. vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele jäi J. Truuverti esindaja advokaat

U. Kiik seisukoha juurde, mille kohaselt J. Truuvertil on kaebeõigus ORAS muutmise seaduse § 4

alusel. Alternatiivselt paluti ennistada kaebuse esitamise tähtaeg HKS § 7 lg. 3 alusel, kui kohus ei

tunnusta J. Truuverti kaebeõigust. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks peeti asjaolu, et

kaebuse esitajal puudus võimalus tutvuda Tallinna Linnavalitsuse 28. mai 1993. a. määruse nr. 118

sisuga. Akti nägemata ei saa otsustada selle seaduslikkuse üle.

30. juuni 1999. a. määrusega jättis Tallinna Halduskohus kaebuse esitamise tähtaja ennistamata,

leides, et J. Truuvert pidi elamu tagastamisest teada saama hiljemalt 8. mail 1997, mil ta sõlmis uue

majaomanikuga üürilepingu. HKS § 7 lg. 1 alusel oli J. Truuvertil õigus esitada kaebus

halduskohtusse ühe kuu jooksul alates päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Taotluses

kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud, milles seisnes võimaluste puudumine

tutvuda vara tagastamise aluseks oleva haldusaktiga.

J. Truuverti esindaja advokaat U. Kiik esitas 2. juulil 1999 erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

Erikaebuses korrati halduskohtule esitatud kaebuse motiive ja paluti tühistada Tallinna Halduskohtu

30. juuni 1999. a. määrus ja teha uus määrus, millega tunnustada J. Truuverti kaebeõigust ORAS

muutmise seaduse § 4 alusel või ennistada talle kaebuse esitamise tähtaeg HKS § 7 lg. 3 alusel.

Ringkonnakohtu istungil selgitasid erikaebuse esitaja ja tema esindaja täiendavalt, et J. Truuvert sai

oma õigusi rikkuvast otsusest teada alles 1999. aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses, kui ta

esmakordselt nägi vaidlustatud akte ja tutvus nende sisuga. Üürilepingul on küll sõlmimise

kuupäevaks 8. mai 1997, kuid tegelikult sõlmiti see umbes aasta hiljem.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 18. oktoobri 1999. a. määrusega jäeti erikaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. juuni 1999. a. määrus muutmata. Ringkonnakohus pidas

õigeks halduskohtu järeldust, et J. Truuverti suhtes ei ole rakendatav ORAS § 4 kehtestatud

halduskohtusse pöördumise tähtaeg. Nimetatud seadus andis üürnikele võimaluse pöörduda kohtusse

tingimusel, et kohalik omavalitsus jättis oma ORAS § 121 lg. 12 tuleneva kohustuse täitmata ning

polnud 10. detsembriks 1998 neile kirjalikult teatanud elamu tagastamise otsusest. Seega seob

16. novembril 1998 vastu võetud ORAS muutmise seaduse § 4 kohtusse pöördumise tähtaja

administratsiooni poolse teatamiskohustuse täitmata jätmisega. Kuni 2. märtsini 1997, mil jõustus

ORAS § 121 lg. 12, puudus kohalikul omavalitsusel kohustus enne elamu tagastamist informeerida

üürnikku vara õigustatud subjektile tagastamise otsusest. Seetõttu ei saa enne nimetatud kuupäeva

tehtud vara tagastamise korralduste peale esitatud kaebuse esitamise tähtaega siduda kohaliku

omavalitsuse olematu teatamiskohustuse mittetäitmisega. Kuna J. Truuvert sõlmis uue omanikuga

üürilepingu 8. mail 1997, pidi ta hiljemalt üürilepingu sõlmimise päeval teada saama oma õiguste

rikkumisest ja seaduses sätestatud ühe kuu jooksul pöörduma kohtusse. Kolleegiumi istungil

üürilepingu kuupäeva täpsustamine, et tegelikkuses võis see aset leida umbes aasta hiljem, s.o.

kevadel 1998, ei oma tähtsust, kuna kaebus esitati kohtusse alles 1999. aasta veebruaris. Kaebaja ei

ole esitanud ühtegi põhjust, miks ta ei pöördunud kaebusega kohtusse HKS § 7 lg. 1 sätestatud

ühekuulise tähtaja jooksul. Seetõttu jättis halduskohus põhjendatult kaebuse esitamise tähtaja

ennistamata.

Eriarvamusele jäi Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunik Ruth Virkus, kes leidis, et

kohtu käsutuses puuduvad andmed, mis lükkaksid ümber kaebuse esitaja väited, et ta sai oma õigusi

rikkuvast elamu tagastamise otsusest teada 1999. aasta jaanuari lõpus-veebruari alguses, kui

esmakordselt tutvus vara tagastamise aluseks oleva haldusaktidega. Seetõttu puudub alus lugeda

kaebuse esitamise tähtaeg tema poolt mööda lastuks. Ebaõige on seisukoht, et ORAS muutmise

seaduse § 4 ettenähtud tähtaeg ei ole kaebuse esitaja suhtes kohaldatav selle tõttu, et elamu on

tagastatud ajal, mil ORAS ei olnud veel kehtestanud kohalikule omavalitsusele kohustust

informeerida üürnikku tagastamise otsusest enne elamu tagastamist. ORAS § 4 sätestatud kohtusse

pöördumise õigus ei sõltu sellest, kas elamu tagastamise ajal oli või ei olnud ORAS-s kohaliku

omavalitsuse teavitamiskohustus sätestatud.

Ringkonnakohtu määruse peale esitas 11. novembril 1999 kassatsioonkaebuse J. Truuverti esindaja

advokaat U. Kiik. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus

määrus, millega tunnustada J. Truuverti kaebeõigust või ennistada talle kaebuse esitamise tähtaeg.

Kassaator leiab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ORAS muutmise seaduse § 4

seob kohtusse pöördumise tähtaja administratsiooni poolse teatamiskohustuse täitmata jätmisega.

ORAS muutmise seaduse §-s 4 on sätestatud ainult üks tingimus, mille esinemisel tekib üürnikul

kaebeõigus: talle ei ole kohaliku omavalitsuse poolt kirjalikult teatatud elamu tagastamise otsusest.

Siinjuures ei oma tähtsust, millal toimus elamu tagastamine. Oluline on see, et üürnikuni ei ole

nõutavas vormis teadet jõudnud. Kirjaliku üürilepingu sõlmimine uue omanikuga ei ole üheselt

käsitletav üürniku õigustest teadasaamise momendina. Kui kassaator ei pääsenud vara tagastamise

materjalide juurde ja talle ei olnud näidatud isegi tagastamisotsust ennast, siis ei saanud ta

üürilepingu sõlmimisel oma õiguste rikkumise üle otsustada. J. Truuverti väitel sai ta

tagastamisotsusega tutvuda alles 1999. aasta jaanuaris-veebruaris. Seetõttu palus ta kohtult

alternatiivselt kaebeõiguse tunnustamisele ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamist HKS § 7 lg. 3

alusel.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. J. Truuvert palub kassatsioonkaebuses tunnustada tema kaebeõigust Eesti Vabariigi omandireformi

aluste seaduse muutmise seaduse § 4 esimese lause järgi või ennistada halduskohtusse pöördumise

tähtaeg.

2. Riigikogu võttis 16. novembril 1998 vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise

seaduse, mis jõustus 10. detsembril 1998. Selle seaduse rakendussätete hulgas paiknev § 4 sätestab: ?

Õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei

ole käesoleva seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, võib

esitada halduskohtusse kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Kui elamu tagastamise

otsus tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, võib üürnik kaebuse esitada kahe kuu jooksul

valla- või linnavalitsuselt elamu tagastamise kohta kirjaliku teate saamisest.?

3. 2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 121 lg. 2 järgi pidi kohalik omavalitsus enne elamu tagastamist

informeerima üürnikku vara õigustatud subjektile tagastamisest. Selline teatamise kohustus oli

kohalikul omavalitsusel ka enne 2. märtsi 1997. Nimelt sätestab KOKS § 31 lg. 5, et valla- või

linnavalitsuse korraldused tuleb saata täitjatele ja teistele asjaosalistele. Riigikohtu halduskolleegiumi

11. detsembri 1998. a. määrusest haldusasjas nr. 3-3-1-35-98 tuleneb, et teiste asjaosaliste all tuleb

sarnaste õigussuhete korral mõista ka üürnikke.

Tegelikult tuleb haldusõiguse üldpõhimõtete järgi iga haldusakt teha teatavaks selle adressaatidele ja

teistele asjaosalistele, sõltumata sellest, kas teatamise kohustus on või ei ole sätestatud seaduses.

Seetõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et ORAS muutmise seaduse § 4 esimene lause

andis kohtusse pöördumise õiguse ainult nendele üürnikele, kellele kohalik omavalitsus ei olnud

teatanud elamu tagastamise otsusest alates 2. märtsist 1997. ORAS muutmise seaduse § 4 esimene

lause andis kaebeõiguse üürnikele, kellele kohalik omavalitsus enne selle sätte jõustumist ei olnud

kirjalikult teatanud õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamisest.

ORAS muutmise seaduse § 4 ei sätesta, et kaebeõigus on üksnes neil üürnikel, kes ei olnud elamu

tagastamisest teadlikud. Nimetatud sätte mõttest tuleneb, et kaebuse esitamise õigus oli neil üürnikel,

kes olid küll elamu tagastamise otsusest teadlikud, kuid kellele ei olnud kohaliku omavalitsuse

täitevorgan sellest kirjalikult teatanud. See säte ei omista tähtsust asjaolule, millal sai üürnik elamu

tagastamisest teada. Sellest tulenevalt ei oma ORAS muutmise seaduse § 4 esimese lause järgi

kaebeõiguse tunnustamise küsimuses tähtsust see, millal sõlmis üürnik uue omanikuga üürilepingu.

Samas tuleb ORAS § 4 esimese lause tõlgendamisel arvestada ka HKMS §-ga 24 lg. 1 p. 4 ja lg. 2.

Omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega ei saa muuta selles konstitutsioonilise

iseloomuga kohtumenetluse seaduses sätestatud põhimõtet, et samas asjas ei saa uuesti kohtusse

pöörduda, kui samas asjas on samade poolte vahel jõustunud kohtuotsus.

Seega, ORAS muutmise seaduse § 4 esimene lause, seostades kaebeõiguse üürnikule elamu

tagastamisest teatamata jätmisega, andis kaebeõiguse neile üürnikele, kes olid elamu tagastamisest

teadlikud, kuid ei olnud varem kohtusse pöördunud.

4. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtub, et J. Truuvertile ei teatatud nõuetekohaselt

õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamise otsusest ja ta polnud samas vaidluses varem kohtusse

pöördunud.

Sellest tulenevalt on ORAS muutmise seaduse § 4 J. Truuverti suhtes kohaldatav.

5. Kuna J. Truuvertil on kaebeõigus ORAS muutmise seaduse § 4 järgi, ei käsitle Riigikohtu

halduskolleegium kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 5 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

määrab:

Rahuldada Julia Truuverti esindaja advokaat Urmas Kiige kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 1999. a. määrus nr. II-3/222/99 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada advokaadibüroole Teder & Rask kautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 21. veebruaril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann