3-1-1-18-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. veebruaril 2000

3-1-1-18-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

I. U. süüdistuses KrK § 161 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. U. kaitsjad vandeadvokaadid Andres Alas ja Aleksander Glikman ning riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I. U.-le esitatud süüdistusest nähtub, et Tartu Maakohus määras I. U.-i 15. aprillil 1996. a RAS Luunja pankrotihalduriks. Ta rikkus Eesti Vabariigi

Pankrotiseaduse § 55 lg 3 nõuet, sest sõlmis 15. aprillil 1996. a Õigusbürooga M. ja U. AS õigusteeninduse lepingu, mida ei esitanud kinnitamiseks ei võlausaldajate

koosolekule ega pankrotitoimkonnale. I. U. lülitas sellesse lepingusse punkti 4.2, millest tulenevalt haldur kohustus RAS Luunja debitoorsete võlgnevuste ja

tagasivõitmisega seotud tööde ja teenuste eest tasuma Õigusbüroole M. ja U. AS 4% müügihinnast või sissenõutud summast. Lepingu alusel kandis RAS Luunja

raamatupidamine 13. augustil 1996. a I. U.-i korraldusel õigusbüroo arvele 151 040 krooni. Seega pani I. U. ametiisikuna toime riisumise ametiseisundi

kuritarvitamise teel suures ulatuses, s.o KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Olles määratud Tartu Maakohtu poolt 11. märtsil 1996. a RAS Luunja

ajutiseks pankrotihalduriks ja 15. aprillil 1996. a RAS Luunja pankrotihalduriks ning olles ametiisikuks KrK § 160 mõistes, kasutas I. U. tahtlikult ära oma

ametiseisundit järgmiselt.

Soovides RAS Luunja pankrotti, jättis I. U. ajavahemikul 11. märtsist kuni 24. aprillini 1996. a kasutamata RAS Luunja juhatuse ja Eesti Erastamisagentuuri

pakkumised pankrotimenetluse raugemiseks või kompromissiks. Seega rikkus ta Eesti Vabariigi Pankrotiseaduse §-de 9, 15, 31 lg 1 ja 102 nõudeid ega selgitanud

välja võlgniku vara ja kohustuste tegelikku suurust ning suunas kogu oma tegevuse ajutise pankrotihaldurina RAS Luunja pankroti väljakuulutamisele Tartu

Maakohtu istungil 9. aprillil 1996. a.

Rikkudes Eesti Vabariigi Pankrotiseaduse § 75 lg-te 2, 3 ja 4 nõudeid, müüs I. U. enne pankrotiotsuse jõustumist ajavahemikul 15. aprillist kuni 3. septembrini 1996.

a ebaseaduslikult maha RAS Luunja vara. Ebaseadusliku pankrotimenetluse ja pankrotivara müümise käigus tasus I. U. pankrotivara müümisest laekunud

summadelt Õigusbüroole Mägi ja Uudeküll ilma teenuste iseloomu ja ulatust konkretiseerimata, seega põhjendamatult ja aluseta ning võlgniku ja võlausaldajate

huvisid arvestamata, kokku 238 832 krooni.

I. U.-i tegevusega, mis seisnes ebaseaduslikus pankrotimenetluse läbiviimises ja võlgnike huvide mittearvestamises ning mille tõttu ei olnud võimalik RAS Luunja

erastamine ja parimate pakkujatega RAS Luunja 100% aktsiate ostu-müügi lepingute sõlmimine koos sellega kaasnevate ning riigi huvidele vastavate tingimustega,

tekitati riigi huvidele oluline kahju.

Seega pani I. U. ametiisikuna toime oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele, s.o KrK § 161 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

2. Tartu Linnakohtu 21. mai 1999. a otsusega mõisteti I. U. süüdistustes KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 161 järgi õigeks.

Linnakohus leidis, et PankrS §-d 28 ja 55 lg 3 ei kehtesta haldurile kohustust teavitada pankrotitoimkonda õigusteeninduse lepingu sõlmimisest. Vaatamata sellele oli

pankrotitoimkond õigusteeninduse lepingust teadlik.

PankrS § 55 esimese lõike kohaselt seisneb pankrotivara valitsemine pankrotivara säilitamises ja võlgniku majandustegevuse korraldamises. Õigusabi kasutamine ei

ole juriidilise isiku majandustegevuse korraldamine PankrS § 55 lg 3 mõtte kohaselt. Seega I. U. ei kuritarvitanud oma ametiseisundit õigusteeninduse lepingu

sõlmimisel ja õigusabi eest tasumisel. Kogutud tõendid ei kinnitanud, et I. U. soovis riisuda RAS Luunja vara ja selle eesmärgi saavutamiseks lisas õigusteeninduse

lepingusse p-i 4.2. Millegagi pole tõendatud, et I. U. pööras eelpoolnimetatud raha isikliku vara hulka. Samuti ei leidnud kohtus tõendamist, et Õigusbüroo Mägi ja

Uudeküll AS poolt saadi raha tasuta või et haldur ametiseisundit kuritarvitades teostas alusetu ja põhjendamatu ülekande. Eelneva alusel mõisteti I. U. süüdistuses

KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks.

PankrS § 75 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et pankrotivara müüki võib alustada pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut. Kui võlgnik on pankrotiotsuse peale edasi

kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist vara müüa. RAS Luunja pankrotitoimkonna koosoleku protokollist nr 1 29. aprillil 1996. a

nähtus, et vaatamata pankrotiotsuse edasikaebamisele otsustati varade müügi ettevalmistamist jätkata ja kuulutada välja RAS Luunja varade enampakkumine. RAS

Luunja pankrotitoimkonna koosolekul 24. mail 1996. a otsustati, et pankrotihaldur peab täpsustama pankrotivara müügitingimusi ning sõlmima ostu-müügilepingud

30 päeva jooksul, ootamata ära Tartu Ringkonnakohtu otsust.

Kuna RAS Luunja pankrotihaldur I. U. tegutses vastavalt võlausaldajate üldkoosoleku otsusele ja pankrotitoimkonna otsustele ja tal puudus alus kahelda

üldkoosoleku otsuse õigsuses ja võimalus võlausaldajate üldkoosoleku otsuse täitmata jätmiseks. Sisuliselt tegi võlausaldajate üldkoosolek kooskõlas PankrS §-ga

78 lg 3 haldurile ettekirjutuse vara müügiks suuremat tulu andval viisil. Kohtuotsuses leiti, et kuna I. U.-il oli olemas vara müümiseks võlausaldajate üldkoosoleku

luba, siis sellise loa olemasolu välistab KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Linnakohus leidis, et I. U.-i süü PankrS § 75 sätete rikkumises ja sellega

riigi huvidele olulise kahju põhjustamises pole tõendatud. Seetõttu mõisteti I. U. süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks.

3. Tartu Linnakohtu 21. mai 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Margus Gross. Protestis paluti tühistada linnakohtu

õigeksmõistev otsus ja leiti, et I. U.i süü KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 161 järgi on tõendatud.

Ringkonnakohtu istungil riigiprokurör toetas protesti osaliselt. I. U.-le esitatud süüdistuse KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi palus prokurör ümber kvalifitseerida KrK § 161

järgi ning kohtualuste karistamisel palus prokurör kohaldada KrK § 47 sätteid.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1999. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 21. mai 1999. a otsus osaliselt, s.o I. U.i õigeksmõistmises

KrK § 161 järgi. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust, kusjuures KrK § 47 alusel kohaldati

katseaega kaks aastat. Lisakaristusena võeti kohtualuselt õigus töötada materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal kolme aasta jooksul.

4.1 Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, mille kohaselt pankrotihalduri poolt õigusteeninduse lepingu sõlmimine ja pankrotimenetluses õigusabi

kasutamine ei ole võlgniku majandustegevuse korraldamine PankrS § 55 lg 3 mõttes. Sellest tulevalt polnud halduril vajalik nimetatud lepingu sõlmimiseks

üldkoosoleku nõusolekut.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus põhjendatult leidnud, et I. U.-i käitumises puudub KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. I. U.-il

puudus tahtlus riisuda RAS Luunja vara ning õigusteeninduse lepingusse p 4.2 lisamine ei toimunud omakasu eesmärgil. Küll aga tuvastati, et lepingu p 4.2 alusel

esitas õigusbüroo Mägi ja Uudeküll AS 1. augustil 1996. a arve nr 59 RAS-le Luunja 151 040 krooni tasumise kohta pankrotivara müügi korraldamise eest ning

13. augustil 1996. a kanti nimetatud summa I. U.-i korraldusel pankrotivara arvelt büroo arvele. Ringkonnakohus leidis, et I. U.-i vastav tegevus vastab KrK § 161

tunnustele. Ringkonnakohus leidis, et I. U.ile KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine KrK § 161 järgi ei halvenda tema seisundit ega

riku tema kaitseõigust. Nii KrK § 1411 kui KrK § 161 järgi kvalifitseeritavad kuriteod eeldavad ametiisiku poolt ametiseisundi tahtlikku ärakasutamist. Samal ajal

on KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsioon oluliselt kergem.

4.2 PankrS § 31 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve. Nimetatud pankrotiseaduse sättest tuleneb, et haldur peab olema

sõltumatu nii võlgnikust kui võlausaldajatest. Ringkonnakohus leidis, et RAS Luunja pankrotivara müügi läbiviimisega ja õigusteeninduse lepingu täitmisega rikkus

I. U. PankrS § 31 lg 1 sätteid.

PankrS § 75 lg 2 sätestab, et kui võlgnik on pankrotiotsuse edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist vara müüa. Sama paragrahvi lg-

s 3 on sätestatud erandid vara müügi kohta. Seega tuleneb PankrS § 75 lg 3 mõttest üheselt, et ilma võlgniku nõusolekuta võib erandina müüa vaid teatud osa

võlgniku varast.

Linnakohtu otsuses asuti kohtukolleegiumi arvates väärale seisukohale, et kuna I. U.-il oli olemas vara müümiseks pädeva organi luba, siis see välistab KrK §-s 161

ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Tegelikkuses ei ole üldkoosolek sellist luba haldurile andnud, vaid kinnitanud likvideerimiskava, mis nägi ette vara müügi

pankrotiseaduse kohaselt. Asjakohane ei ole linnakohtu otsuses sisalduv järeldus, mille kohaselt halduril puudus alus kahelda üldkoosoleku otsuse õigsuses ning

võimalus selle otsuse täitmata jätmiseks.

Tegelikult otsustas vara müügi I. U. põhjendusel, et selle väärtus väheneb ja hoidmine on kulukas. I. U. valmistas ette pankrotitoimkonna koosolekute päevakorrad ja

selgitas toimkonna liikmetele kiiret vara müügi vajalikkust. Halduri selgituste tõttu otsustas toimkonna koosolek müüa vara võimalikult kiiresti, kuna selle hoidmine

ja valvamine on kulukas ning müügi lükkamine sügisesse kahandaks võlausaldajate nõuete rahuldamise nullilähedaseks. Pankrotitoimkonna koosolekute

protokollidest ei tulenenud, et haldur oleks eelnevalt selgitanud toimkonna liikmetele PankrS § 75 lg 3 sisu. Samuti ei nähtu toimkonna koosolekute protokollidest,

milles seisneb pankrotivara hoidmise ja valvamise kulukus.

Linnakohtu otsuses jäeti tähelepanuta veel asjaolud, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldur, mitte pankrotitoimkond ning et haldur peab kaitsma nii

võlausaldajate kui võlgnike huve. Asjaolu, et võlgnik ja Eesti Erastamisagentuur pole kaevanud halduri tegevuse peale võlausaldajate üldkoosolekule, ei tee

olematuks halduri ebaseaduslikku vara müüki.

RAS Luunja vara valvamise ja hoidmise kulukuse tõendamiseks esitas I. U. linnakohtu istungil ESS Lõuna kalkulatsiooni võimalike kulude kohta vara valvamiseks

1996. a, mille kohaselt oleks RAS Luunja kõikide objektide varustamine tehniliste valveseadmetega läinud maksma 433 303 krooni, kusjuures mehitatud valve oleks

läinud maksma 259 200 krooni kuus. Samas ei osanud I. U. seletada, miks ta oleks pidanud varade valvamise vajaduse korral kasutama just selliseid eriti kulukaid

turvafirma teenuseid.

Ringkonnakohus leidis, et vara müügi õigustamine selle valvamise ja hoidmise kulukusega I. U.i poolt on paljasõnaline ning tegelikkusele mittevastav.

Tõsiseltvõetavaks ei peetud I. U.-i ütlusi, et vara müük oli põhjendatud vara väärtuse kiire langemisega. I. U.i ütlused ei kinnitanud, kuidas saab töötava

majandusüksuse tervikvarade väärtus mõne kuu jooksul kiiresti langeda.

Eeltoodud asjaolud kinnitasid kolleegiumi arvates seda, et I. U. rikkus tahtlikult ametiseisundi ärakasutamisega PankrS § 75 lg-te 2 ja 3 sätteid. Ringkonnakohus

leidis, et seoses I. U.-i poolt pankrotivara ebaseadusliku müügiga loobusid erastamisnimekirjas oleva RAS Luunja erastamisprotsessis parima pakkumise teinud ja

Erastamisagentuuri Nõukogu poolt parimaks pakkujaks tunnistatud isikud RAS Luunja aktsiate ostmisest.

Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas I. U. olulise kahju riigi huvidele, mis väljendus selles, et ei säilinud senini töötanud majand terviküksusena, uutel

omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning RAS Luunja võlgade tasumiseks. Erastamisagentuuri poolt parimast pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti

riigi mainet. I. U.-i ebaseadusliku tegevusega pankrotimenetluse läbiviimisel vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning ta põhjustas sotsiaalseid pingeid

tööhõive alal. Oluline kahju riigi huvidele väljendub ka pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni diskrediteerimises.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. U.-i ametiseisundi tahtliku ärakasutamise ja sellega riigi huvidele põhjustatud olulise kahju vahel oli otsene põhjuslik seos. I.

U.-i poolt PankrS § 75 sätete tahtlik rikkumine oli vajalikuks tingimuseks olulise kahju põhjustamisel riigi huvidele. I. U.-i eelnimetatud tegevuse kvalifitseeris

kohus KrK § 161 järgi.

4.3 15. aprillil 1996. a sõlmitud õigusteeninduse lepingu alusel kandis I. U. haldurina Õigusbüroo Mägi ja Uudeküll AS arvele 364 764 krooni, sh 151 040 krooni

vara müügi korraldamise eest. Ringkonnakohus leidis, et I. U.-i kui halduri poolt ametiseisundi tahtlik ärakasutamine pole mitte eelnimetatud lepingu sõlmimine,

vaid selle täitmine pärast pankrotiotsuse edasikaebamist.

Pankrotiseadusest tuleneb, et haldur võib teha väljamakseid pankrotimenetluse kulude osas mitte iseseisvalt, vaid kohtu loal ja pärast võimalike vastuväidete

esitamist. Seetõttu puudus I. U.-il seaduslik alus tasuda pankrotivara arvelt õigusbüroole pankrotimenetluse kulude eest. Ringkonnakohus leidis, et I. U. kasutas

haldurina tahtlikult ära oma ametiseisundit, tasudes pankrotivara arvelt büroo poolt esitatud arved summas 364 764 krooni, mis viitab üheselt võlgnike ja

võlausaldajate huvide mittearvestamisega.

Kohtualuse poolt pankrotivara arvelt vara müügi korraldamise eest õigusbüroole tasumine ei olnud õiguspärane ka seetõttu, et tema poolt korraldatud pankrotivara

müük toimus PankrS § 75 lg-te 2 ja 3 sätete rikkumisega.

Eelnevaga rikkus I. U. PankrS §-de 81 lg 6 ja 83 lg 2 sätteid ning põhjustas olulise kahju võlgniku (riigi) huvidele, kuna 1996. a kuulusid RAS Luunja kõik aktsiad

riigile. Eelnimetatud I. U.-i tegevuse kvalifitseeris kohus KrK § 161 järgi.

Menetlus Riigikohtus

5. Tartu Ringkonnakohtu 16. novembri 1999. a otsuse peale esitasid süüdimõistetu kaitsjad Andres Alas ja Aleksander Glikman kassatsioonkaebuse, milles palutakse

I. U. õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

5.1 Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu süüdimõistev otsus põhineb samadel tõenditel, kui linnakohtu õigeksmõistev otsus. Samas pole ringkonnakohus

motiveerinud, miks ta ei soostu linnakohtu otsuses märgitud tõenditega.

Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohtu poolt riigi huvidele olulise kahju põhjustamiseks tunnistatud ühtki asjaolu ei olnud kohtualusele ei esialgses süüdistuses ega

ka KrMK § 215 lg 2 sätestatud korras muudetud süüdistuses esitatud. Kohus väljus süüdistuse piirest ja halvendas oluliselt kohtualuse olukorda. Kohus pole

märkinud tõendeid, millel rajanevad järeldused riigi huve väidetavalt rikkunud asjaolude olemasolu kohta. Viimased kujutavad endast oletusi, millele süüdimõistvat

otsust rajada ei saa.

Kuivõrd kohtualune tegutses võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna otsuste kohaselt, välistab see tema tahtluse ametiseisundit kuritarvitada. Seetõttu

pole asjakohane kohtu järeldus, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldur, mitte pankrotitoimkond.

Eksitavaks peavad kassaatorid seisukohta, et õigusabi kulude maksmine pankrotivarast ei ole õiguspärane seetõttu, et pankrotivara müük toimus PankrS § 75 lg-te 2

ja 3 rikkumisega. Nimetatud normid ei sätesta pankrotimenetluse kulude tasumist ning viimased kuuluvad pankrotivarast tasumisele sõltumata sellest, mil viisil

toimus pankrotivara müük.

Viidates Riigikohtu otsusele (RT III 1998, 21, 209) leiavad kassaatorid, et kuna kohtud on kõiki olemasolevaid tõendeid kontrollinud, kuid kohtualuse süü kuriteo

toimepanemises on jäänud tuvastamata, kuulub ta süütuse presumptsioonist tulenevalt õigeksmõistmisele ilma asja uuele läbivaatamisele saatmata.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, ära kuulanud kaitsjad, kes toetasid kassatsioonkaebust ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis, et

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

6.1 Ametiseisundi kuritarvitamise objektiivse teo koosseisu kuulub tagajärg, s.o olulise kahju põhjustamine isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega

kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Seega tuleb tuvastada seaduses nimetatud kahju olemasolu ning põhjuslik seos selle kahju ja ametiseisundi

ärakasutamise vahel.

Esialgse süüdistuse kohaselt süüdistati I. U.-i selles, et ta Pankrotiseaduse sätteid rikkudes müüs RAS Luunja pankrotivara 3 511 163.50 krooni väärtuses ja tasus

õigusbüroole ilma teenuste iseloomu ja ulatust konkretiseerimata 238 832 krooni, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Siin on peetud oluliseks kahjuks

riigi huvidele KrK § 161 mõttes varalist kahju.

Prokuröri poolt 23. aprillil 1999. a muudetud süüdistuse kohaselt konkretiseeriti riigi huvidele tekitatud olulist kahju. Selle kohaselt tekitas I. U. ebaseadusliku

pankrotimenetlusega ja võlgnike huvide mittearvestamisega olulise kahju riigi huvidele. Kahju seisnes selles, et ei olnud võimalik RAS Luunja 100% aktsiate ostu-

müügilepingu sõlmimine riigi huvidele vastavate tingimustega.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt väljendub oluline kahju riigi huvidele selles, et vara müümisel struktuuriüksuste kaupa ei säilinud senini

töötanud majand terviküksusena, uutel omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning RAS Luunja võlgade tasumiseks, erastamisagentuuri poolt parimast

pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti riigi mainet, vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning põhjustati sotsiaalseid pingeid tööhõive alal ja diskrediteeriti

pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud riigi huvidele olulise kahju tunnuseid ei olnud I. U.-le varasemates süüdistustes esitatud ja seetõttu ei olnud tal võimalik

aru saada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutati. See on vastuolus KrMK § 351 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt kohtualusel on õigus teada,

millise süüdistuse alusel tema kohtuasja arutatakse. Ringkonnakohus on sisuliselt väljunud süüdistuse piirest ja laiendanud süüdistust, sest on ise sisustanud olulise

kahju konkreetses kriminaalasjas. Kui kohtualune ei tea täpselt, millise kahju põhjustamises teda süüdistatakse on see tema kaitseõiguse rikkumine ja

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku

ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka seda, kas varasemas süüdistuses märgitud oluline kahju varalises mõttes I. U.-i tegevuse

tagajärjel üldse tekkis ja kui, siis millises ulatuses ja kellele, sest kahjusid kohtuotsusega välja mõistetud ei ole.

Kohus on üksnes väitnud, et kuna puudub võimalus hinnata, kas ja millises ulatuses on pankrotimenetluse kulud põhjendatud, tuleb tsiviilhagi jätta läbivaatamiseks

tsiviilkohtupidamise korras.

6.2 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ka KrMK § 268 lg 4 nõudeid. Rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse kirjeldav-

motiveeriv osa ja resolutiivosa ei ole omavahel kooskõlas.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on leitud, et I. U.-le KrK § 1411 lg 3 p1 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida

KrK § 161 järgi ja seda järeldust on ka üksikasjalikult põhjendatud. Samas on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse resolutiivosa kohaselt jäetud muutmata

Tartu Linnakohtu 21. mai 1999. a kohtuotsus osas, millega I. U. mõisteti süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks.

KrMK § 268 lg 4 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui

ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Järelikult ei ole võimalik kohtualust kriminaalkoodeksi eriosa ühe paragrahvi järgi kvalifitseeritud teo

toimepanemises õigeks mõista ja samas selle sama teo eest teise paragrahvi järgi süüdi mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline kriminaalmenetluse

seaduse rikkumine ei võimalda kohtuotsusest üheselt mõista, millise kuriteo toimepanemises ja millises mahus on kohtualune õigeks ning millises süüdi mõistetud.

Seetõttu tuleb selline kriminaalmenetluse rikkumine tunnistada oluliseks AKKS § 39 lg 4 alusel.

6.3 Ülaltoodu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1999. a kohtuotsus I. U. süüdistusasjas KrK § 161 järgi ja saata kriminaalasi

uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 15. veebruaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher