3-3-1-53-99 · Riigikohus

3-3-1-53-99

MÄÄRUS

Tartus 14. veebruaril 2000

P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine halduskohtu

pädevuse piiritlemise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Hele-Kai Remmel (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann

vaatas 27. jaanuaril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Priit Pärna, Jaan Ruusi, Andres Sööti ja Avo

Viioli esindaja vandeadvokaat Avo Greebe kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 28. oktoobri 1999. a. määruse peale haldusasjas nr. II-3/284/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Priit Pärna, Jaan Ruusi, Andres Sööti ja Avo Viioli esindaja

vandeadvokaat Avo Greebe ning Kultuuriministeeriumi esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv. Juures

oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Kultuuriministri 16. augusti 1999. a. käskkirjaga nr. 146 kutsuti Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu

liikme kohalt tagasi P. Pärn, J. Ruus, A. Sööt ja A. Viiol.

6. septembril 1999 esitas P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe

Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles kultuuriministri 16. augusti 1999. a. käskkirja nr. 146

täielikult seadusevastaseks tunnistamist.

Tallinna Halduskohtu 13. septembri 1999 määrusega tagastati kaebus HKS § 10 lg. 3 alusel

läbivaatamatult ja selgitati, et kaebuse esitajatel on õigus oma tagasikutsumine vaidlustada

tsiviilkohtupidamise korras Tallinna Linnakohtus. Halduskohus leidis, et kaebus ei kuulu halduskohtu

pädevusse, sest see on esitatud ministri käskkirja peale, millega minister ei teostanud avalikku võimu.

Samuti puudub vaidlustatud käskkirjal avalik-õiguslik sisu. Halduskohtu määruses asuti seisukohale,

et Eesti Filmi Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, kes, juhindudes oma tegevuses Sihtasutuste

seadusest ja oma põhikirjast, täidab eesmärke ja ülesandeid, mis ei ole avalik-õigusliku iseloomuga.

Ka kultuuriminister ei täida riigi kui sihtasutuse asutaja esindajana nõukogu liikmeid nimetades või

tagasi kutsudes avalik-õiguslikku ülesannet, vaid teostab konkreetse sihtasutuse asutaja õigusi. Kõigi

eraõiguslike juriidiliste isikute puhul peab võrdse ja ühetaolise kohtlemise printsiibist lähtuvalt

kehtima samasugune kohtusse pöördumise kord. Äriseadustikust ja Mittetulundusühingute seadusest

tulenevad vaidlused lahendatakse maa- ja linnakohtus. Analoogia põhjal peab sihtasutuse puhul

kehtima samasugune kohtualluvus. Kuivõrd liikmete tagasikutsumise toiming on olemuselt sarnane

kõigi eraõiguslike isikute puhul, ei ole alust arvata, et sama toimingu olemust muudaks selle

sooritamine ministri poolt.

P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe esitas 27. septembril 1999

Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist ja asja

saatmist uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Erikaebuses leiti, et antud vaidluse

kohtualluvus tuleneb Eesti Filmi Sihtasutuse põhikirjalistest eesmärkidest ja selle asutamise aluseks

olevatest seadusandlikest aktidest, mistõttu kaebus ei kuulu analoogia põhjal lahendamisele maa- ja

linnakohtutes. Kuna Eesti Filmi Sihtasutus loodi Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise

ja nendes osalemise seaduse alusel, tuleneb ka Eesti Filmi Sihtasutuse eesmärk nimetatud seadusest.

Sama seaduse § 1 lg. 2 järgi on riigi poolt eraõiguslike isikute asutamise ja nendes osalemise

eesmärgiks eelkõige riigi funktsioonide parema täitmise ja riikliku majanduspoliitika elluviimise

kindlustamine. Erikaebuses leiti, et antud juhul andis riik oma esindaja - kultuuriministeeriumi -

vahendusel Eesti Filmi Sihtasutusele täitmiseks avaliku halduse ülesande: Eesti Filmi Sihtasutuse

põhikirja punkti 2.1. kohaselt on selle sihtasutuse eesmärgiks Eesti rahvusliku filmikultuuri arengu

soodustamine ja toetamine. Eelmainitut kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a. määrusega

nr. 179 kinnitatud "Riigi esindaja kohustuste täitmise kord äriühingu ja sihtasutuse nõukogus", mille

punkti 3 kohaselt on riigi esindaja eesmärgiks nõukogu ülesannete täitmisel tagada riigi kui

sihtasutuse asutaja huvide kaitsmine ja riikliku majanduspoliitika elluviimine. Kultuuriminister

teostas vaidlustatud käskkirja alusel avalikku võimu, mille tulemusel kutsuti tagasi avalik-õiguslikke

ülesandeid täitva sihtasutuse nõukogu liikmed. Järelikult on vaidlustatud käskkirjal avalik-õiguslik

sisu.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 1999. a. määrusega muudeti Tallinna Halduskohtu

13. septembri 1999. a. määrust ja jäeti halduskohtu määruse resolutsioonist välja osa, milles selgitati,

et kaebuse esitajatel on õigus oma tagasikutsumine vaidlustada tsiviilkohtupidamise korras Tallinna

Linnakohtus. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohus on õigesti leidnud, et antud vaidlus

ei kuulu halduskohtu pädevusse. Samas ei ole vaidlus haldusorgani poolt sihtasutuse nõukogu

liikmete tagasikutsumise seaduslikkuse üle tsiviilõiguslik vaidlus, mistõttu on ebaõige halduskohtu

seisukoht, et kaebuse esitajad saavad oma tagasikutsumise vaidlustada tsiviilkohtupidamise korras

Tallinna Linnakohtus. Muus osas jäeti halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et

vaidlustatud käskkiri on haldusesisene haldusakt, mis on suunatud riigi poolt asutatud sihtasutuse

juhtimise parendamisele ning millel ei ole haldusest väljapoole toimet. Haldusest väljapoole suunatud

toimet mitteomavate aktide vaidlustamise välistab HKS § 5 lg-s 1 sisalduv halduskohtusse

pöördumise piirang. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebuse esitajate õiguste rikkumine

seisneb selles, et asutamisotsusega nimetatud nõukogu liikmed ei saa oma korraliste volituste

lõppemiseni kavandada sihtasutuse tegevust, korraldada sihtasutuse juhtimist ja teostada järelevalvet

sihtasutuse tegevuse üle. Ringkonnakohus märkis, et riigi osalemine eraõiguslike juriidiliste isikute

tegevuses toimub riigi funktsioonide parema täitmise ja riikliku majanduspoliitika elluviimise

eesmärgil, seega avalikes, mitte erahuvides.

25. novembril 1999 esitas P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe

kassatsioonkaebuse, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist

uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassaatorid on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on

avalik-õigusliku sisuga halduse üksikakt, millest tõusetunud vaidluse lahendamine kuulub HKS § 4

lg. 1 alusel halduskohtu pädevusse. Kassaatorid leiavad, et Tallinna Ringkonnakohus on eiranud

Põhiseaduse § 15, millest tulenevalt ei saa välistada subjektiivsete õiguste kaitseks kohtu poole

pöördumist haldusorgani õigusakti sisust või reaaltoimingu olemusest lähtudes. Ringkonnakohus ei

ole võtnud oma määruses seisukohta erikaebuses esitatud juriidiliste seoste kohta, millest tuleneb

vaidlustatud käskkirja olemus. Samuti puudus ringkonnakohtul menetlusnormide kohaselt võimalus

võtta subjektiivsete õiguste rikkumise küsimuses seisukohta ilma asja sisulise läbivaatamiseta

kohtuistungil. Ringkonnakohus on aktsepteerinud, et esinevad kõik HKS § 4 lg. 1 kohaldamiseks

vajalikud tingimused, kuid on sellest hoolimata jätnud erikaebuse väited selles osas oma määruses

kajastamata ja jätnud juriidiliselt tagamata kaebajate õiguse pöörduda oma subjektiivsete õiguste

kaitseks kohtusse. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil muutis P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja

A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ning palus

tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu kui ka Tallinna Halduskohtu määruse ja saata asi uueks

arutamiseks Tallinna Halduskohtule.

Kultuuriministeeriumi esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv väitis, et Tallinna Ringkonnakohtu määrus

on põhjendatud ja seaduslik ning kassaatorite poolt kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna

alust määruse tühistamiseks.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

31. detsembrini 1999 kehtinud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKS) § 3 lg. 1 p. 1 ja § 4 lg. 1 p. 1

kohaselt kuulus täidesaatva riigivõimu organi ametiisiku õigusakti peale esitatud kaebuse

lahendamine halduskohtu pädevusse, kui tekkinud vaidlus ei kuulunud vastavalt HKS § 3 lg-le 2

lahendamisele kriminaal-, tsiviil- või põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras.

Eesti Filmi Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud Riigi poolt eraõiguslike

juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 5 lg. 1 p. 1 ja § 6 lg. 3 alusel Vabariigi

Valitsuse 8. mai 1997. a. korraldusega nr. 345-k, mille järgi on sihtasutuse riigipoolseks

asutajaõiguste teostajaks Kultuuriministeerium. Sama seaduse § 7 lg. 3 järgi esindab asutajaõiguste

teostamisel riiki kultuuriminister. Kultuuriministril on vastavalt Sihtasutuste seaduse §-le 27 ja Eesti

Filmi Sihtasutuse põhikirja punktile 3.6. sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumise õigus. Kuna

kultuuriminister ei teosta nimetatud sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumisel avalikku võimu,

puudub vaidlustatud käskkirjal avalik-õiguslik sisu. Halduskohus on õigesti leidnud, et Eesti Filmi

Sihtasutuse nõukogu liikmetel on võimalik nõukogu liikme kohalt tagasikutsumist vaidlustada

tsiviilkohtumenetluse korras.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles taotletakse ringkonnakohtu määruse

tühistamist.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 3 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium

määrab:

Rahuldada Priit Pärna, Jaan Ruusi, Andres Sööti ja Avo Viioli esindaja vandeadvokaat Avo

Greebe kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 1999. a. määrus

haldusasjas nr. II-3/284/99 ja lõpetada asja menetlus.

Tagastada advokaadibüroole BCLO kautsjon 2 500 (kaks tuhat viissada) krooni.

Määrus jõustub 14. veebruaril 2000. a. teatavaks tegemisest.

Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann