3-1-1-15-00 · Riigikohus

3-1-1-15-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. veebruaril 2000

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. H. süüdistuses KrK § 259 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. H., tema kaitsja vandeadvokaat A. Frosch ja

riigiprokurör M. Püss.

I. V. H.-le esitati KrK § 1611 järgi süüdistus selles, et tema, olles Kalevi Üksik-jalaväepataljoni B-kompanii

jaoülem ja seega oma ametialaseid ülesandeid täitev ametiisik, tarvitas välilaagris 16. oktoobril 1998. a

vägivalda talle alluva kaitseväelase R. D.-ni suhtes, kes oli täitmata jätnud teenistusalase käsu. V. H. tiris

R. D. jalad ees telgist välja, lohistas teda, tõukas mitu korda pikali ja vedas teda kõrisõlmest kinni hoides

lõkkeplatsi ees edasi-tagasi, põhjustades viimasele füüsilist valu.

Veel süüdistati V. H.-i KrK § 259 lg 1 järgi selles, et ta Kalevi ÜJP B-kompanii jaoülemana käskis oma

alluval R. D.-l 16. oktoobril 1998. a umbes 40 korral joostes lõkkesse puid tuua, osa puid tuli tuua

gaasimaskis. Iga puude toomise korra ajal käskis ta viimasel teha viis toenglamangus kätekõverdust. Antud

käsk oli ebaseaduslik ning solvava ja mõnitava iseloomuga. Oma ebaseadusliku käsu täitmata jätmise eest

karistas ta R. D.-it Kaitseväe distsiplinaarseaduse §-s 30 mitte ette nähtud karistusega ehk viiekümne

toenglamangus kätekõverduste tegemisega, mis põhjustas kannatanule moraalset kahju ja oli piinava

iseloomuga. Lisaks sellele määras ta üheksale kaitseväelasele ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse, mis

seisnes 7-15 minuti jooksul füüsiliste harjutuste tegemises ("konnahüpped", toenglamangus kätekõverdused).

II. Harju Maakohtu 4. oktoobri 1999. a otsusega mõisteti V. H. süüdistuses KrK § 1611 järgi õigeks. Süüdi

tunnistati kohtualune KrK § 259 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust,

kohaldades tema suhtes KrK § 47 sätteid katseajaga kaks aastat.

Kohus leidis, et kohtualuse käitumine on õigesti kvalifitseeritud KrK § 259 lg 1 järgi, s.o võimu

kuritarvitamisena ülema poolt. Küll aga ei pidanud kohus õigeks V. H.-i käitumise täiendavat

kvalifitseerimist KrK § 1611 järgi ning leidis, et vägivalla tarvitamine oma alluva suhtes (telgist välja

tirimine, pikalitõukamine ja kõrist hoidmine) on hõlmatud ülema poolt oma võimu kuritarvitamisega.

Tegemist on kaitseteenistusalase kuriteoga ning kohtualune jaoülemana ja kompanii korrapidajana ei täitnud

mingeid muid ametialaseid ülesandeid, mis tingiksid tema käitumise kvalifitseerimise KrK § 1611 järgi.

III. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 1999. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 4. oktoobri 1999. a otsus

muutmata ja esitatud apellatsioonprotest rahuldamata.

Kohus tegi kindlaks, et kohtuotsust pole vaidlustatud kuriteo ja selle tõendatuse osas. Need asjaolud polnud

seega apellatsioonmenetluse objektiks.

Kolleegium asus seisukohale, et ametiisik KrK § 160 tähenduses on laiem mõiste kui ülem või ametiisik KrK

§ 259 lg 1 tähenduses. Kohtu arvates järeldas maakohus põhjendatult, et V. H. käitus kaitseteenistusalase

ülemana ja ametiisikuna, ta kuritarvitas teenistusalast võimu ning astus üle võimupiiridest ning tekitas

sellega olulise kahju. Seega pani V. H. toime kuriteo KrK § 259 lg 1 järgi ja kvalifitseerimine KrK § 1611

järgi ei ole põhjendatud.

Kannatanu on väitnud, et teda kõrisõlmest kinni hoides lõkkeplatsi ees edasi-tagasi vedades tekitas V. H. talle

valu. Kohus pidas sellist käitumist mittetõendatuks ning seega puudub kohtualuse käitumises ka KrK § 113

koosseis.

IV. V. H.-i õigeksmõistmise osas KrK 1611 järgi esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, milles

palutakse tühistada õigeksmõistvad otsused ja saata kriminaalasi selles osas uueks sisuliseks arutamiseks

Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Protestis püstitatakse küsimus, kas KrK § 259 ühtib oma sisult KrK §-ga 161 või on sellest laiem, hõlmates

ka KrK §-s 1611 sätestatud tegusid. Rõhutatakse, et nii KrK § 161 kui ka KrK § 259 puhul on nõutav olulise

kahju tekitamine, KrK § 1611 sellist tagajärge aga ei nõua. Kui asuda seisukohale, et KrK § 259 hõlmab KrK

§ 161 ja KrK § 1611, siis oleks vaja tegevteenistuses oleva ametiisiku poolt vägivalla tarvitamise või relva

ebaseadusliku tarvitamise juhtudel koosseisu olemasoluks olulise kahju esinemine, mida aga ei saa pidada

põhjendatuks. Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et KrK § 259 lg 1 sanktsioon on kergem kui KrK § 1611

sanktsioon. Seetõttu ei nõustuta protestis väitega, et vägivalla tarvitamine on hõlmatud ülema poolt oma

võimu kuritarvitamisega.

Nõustudes maakohtu järeldustega V. H.-i käitumise osas, on ringkonnakohus samas jätnud motiveerimata,

miks pani kohtualune toime kuriteo KrK § 259 lg 1 järgi ja kvalifitseerimine KrK § 1611 järgi ei ole

põhjendatud, mis on AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Lisaks sellele leitakse protestis, et kohus on asunud analüüsima tõendeid ja leidnud, et osa kohtualusele

inkrimineeritud tegudest pole tõendamist leidnud. Sellega rikkus kohus AKKS § 20 lg 1 nõudeid, kuna ei

esinenud sätestatud erandeid apellatsiooni piiridest väljumiseks.

V. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära V. H.-i ja A. F.-i, kes

taotlesid ringkonnakohtu kohtuotsuse muutmata jätmist ning M. Püssi, kes toetas protestis toodud taotlusi,

l e i d i s :

I. AKKS § 32 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohus väljuda apellatsiooni piiridest vaid siis, kui on tuvastatud

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, s.t kui on vajalik muuta kohtualuse käitumisele esimese astme kohtu

poolt antud kriminaalõiguslikku kvalifikatsiooni või talle mõistetud karistust. Käesoleva kaasuse puhul jättis

ringkonnakohus maakohtu kohtuotsuse muutmata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märgib kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas:

"Kohtuotsust pole vaidlustatud kuriteo ja selle tõendatuse osas. Need asjaolud pole seetõttu käesoleva

apellatsioonimenetluse objektiks". Kohtuotsuse järgmisel leheküljel aga märgitakse: "R. D. on väitnud, et

kahe näpuga tema kõrisõlmest kinni hoides lõkkeplatsi ees teda edasi-tagasi vedades tekitas V. H. talle valu.

Kuigi kohtuotsust selles osas pole vaidlustatud, peab kolleegium sellist käitumist tõendamatuks". Edasi

järgneb tõendite analüüs, mille alusel kohus sellise järelduse on teinud. Seega on ringkonnakohus väljunud

apellatsiooni piiridest ning kohtuotsus sisaldab teineteist välistavaid motiive, mida Riigikohtu

kriminaalkolleegium tulenevalt AKKS § 39 lg-st 4 peab käesolevas kriminaalasjas kriminaalmenetluse

seaduse oluliseks rikkumiseks.

II. Lahendamaks küsimust kas KrK §-de 259 ja 1611 vahel võib olla konkurents, lähtub Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgnevatest kaalutlustest.

Harju Maakohus on põhjendatult märkinud, et "...kohtualune jaoülemana ja kompanii korrapidajana ei

täitnud mingeid muid ametialaseid ülesandeid ...". Samas on jäetud tähelepanuta, et vastavalt KrK § 245 lg-

le 3 kannavad kaitseväes tegevteenistuses olevad isikud KrK eriosa teistes peatükkides ettenähtud kuritegude

toimepanemise eest vastutust üldistel alustel. Seetõttu tuleb kohtutel KrK § 245 lg-s 1 täheldatud erisubjekti

olemasolul tingimata kontrollida mitte ainult KrK 13. peatükis vaid kogu eriosas ettenähtud

kuriteokoosseisude esinemist või puudumist.

KrK § 1611 kehtestab võrreldes KrK §-ga 161 rangema karistuse ametiisiku poolt toimepandud mõnede

KrK 4. peatükis sätestatud tegude eest, nõudmata seejuures olulise kahju tekitamist. Seega on KrK §1611

vaadeldav erinormina KrK §-i 161 suhtes. KrK §-l 259 sellesisuline erinorm puudub, mistõttu ka selle

paragrahvi järgi rahuajal mõistetav karistus on väiksem kui KrK §-s 1611. Eitades konkurentsi

viimatinimetatud paragrahvide vahel aktsepteeriksime olukorda, kus tsiviilametiisiku vastutus sama teo

toimepanemise eest on rangem kui kaitseväe ametiisikul, mis on käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumisena.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 1999. a

kohtuotsus ja Harju Maakohtu 4. oktoobri 1999. a kohtuotsus V. H. süüdistusasjas tema

õigeksmõistmise osas KrK § 1611 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks

Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonprotest rahuldada.

Mõista V. H.-lt välja riigieelarve tuludesse 1486 krooni ja 80 senti kohtukulu kaitsjatasu

näol.

Kohtuotsus jõustub 8. veebruaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher