3-2-1-11-00 · Riigikohus

3-2-1-11-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. veebruaril 2000. a

Andrei Razumovski hagi Aleksander Mjasnikovi vastu 91 128 krooni 80 sendi saamiseks

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi

kirjalikus menetluses 24. jaanuaril 2000. a Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri

1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/570/99.

I Asjaolud ja varasem menetluse käik

Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 14. augustil 1993. a toimus Tallinnas Sõpruse pst ja

Tammsaare tee ristmikul liiklusõnnetus, milles osalesid Andrei Razumovski juhitud Vladimir

Razumovskile kuuluv sõiduauto Volkswagen Golf, riiklik registreerimismärk 037 ADP, ja Aleksander

Mjasnikovi juhitud sõiduauto Moskvitš 2140, riiklik registreerimismärk 4063 EAP. Liiklusõnnetus

toimus hetkel, kui A. Razumovski sõitis tema juhitud sõidukiga otse mööda Tammsaare teed Kadaka

tee suunas ja A. Mjasnikov tegi tema juhitud sõidukiga vasakpööret Tammsaare teelt Sõpruse pst-le.

Liiklusõnnetuse toimumisel põles mõlemale juhile kollane foorituli. Liiklusõnnetuse kohta algatati

kriminaalasi, mis lõpetati 30. septembri 1993. a uurija määrusega kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Määruse kohaselt rikkusid mõlema sõiduki juhid liikluseeskirju. Tallinna Liikluspolitsei abikomissari

14. oktoobri 1993. a määrusega vabastati A. Mjasnikov HÕS § 17 alusel halduskaristusest ning samal

alusel vabastati abikomissari 15. oktoobri 1993. a määrusega halduskaristusest ka A. Razumovski.

Määruste kohaselt olid liiklusõnnetuses süüdi mõlemad juhid ning neid hoiatati HÕS § 99 lg-s 1

sätestatud õiguserikkumise toimepanemise eest. A. Razumovski vaidlustas tema suhtes tehtud otsuse.

Tallinna Halduskohtu 5. novembri 1993. a otsusega A. Razumovski suhtes tehtud abikomissari otsus

tühistati ja asi saadeti liikluspolitseile uueks arutamiseks.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus A. Razumovski välja mõista A. Mjasnikovilt kui suurema

ohu allika valdajalt 91128 krooni 80 senti. Hagi põhjendustel tekitati liiklusõnnetuses hageja venna

V. Razumovski sõiduautole tehnilisi vigastusi kokku 89 680 krooni 80 sendi suuruses summas. Kostja

tekitatud kahju hulka kuulub ka avariilise auto avariipaigalt äravedamise tasu 200 krooni, avariilise

auto parklas hoidmise tasu 80 krooni ja vigastuste hindamise eest eksperdile tasutud 1168 krooni.

Kostja vaidles hagile vastu, leides, et asjas on tõendatud mõlema juhi süü liiklusõnnetuse toimumises,

mistõttu mõlemad juhid peavad kandma ise oma kahjud.

Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 1999. a otsusega hagi rahuldati osaliselt ning hageja kasuks mõisteti

välja 82 000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulub asjas kohaldamisele TsK § 458. Suurema

ohu allika valdaja peab kahju hüvitama sõltumata sellest, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane

või mitte. Samuti ei oma tähtsust see, kas suurema ohu allika valdaja oli kahju tekitamises süüdi või

mitte. Suurema ohu allika valdaja poolt kuulub kahju hüvitamisele, kui tegu on tehtud, kahju on

tekkinud ning teo ja kahju vahel on põhjuslik seos. Suurema ohu allika valdaja vabaneb vastutusest

vaid siis, kui ta tõendab, et kahju on tekkinud vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel.

Hagejal tekkis kahju kostja teo tagajärjel. Liiklusõnnetusega tekitatud kahju on tõendatud. Hageja

kasuks tuleb tekitatud kahjust välja mõista 82 000 krooni, sest sellises summas hüvitas hageja kahju

sõiduki omanikule V. Razumovskile. Asja lahendamisel ei oma sõidukijuhtide süü kindlakstegemine

tähtsust, sest hagi esitati suurema ohu allika valdaja vastu, kes vastutab olenemata süüst.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsuse ja mõistis hageja kasuks välja 43 594 krooni 50

senti ning ekspertiisitasu 1168 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus kohaldas õigesti TsK

§ 458. Suurema ohu allika valdaja peab kahju hüvitama, kui tegu on tehtud, kahju on tekkinud ning

teo ja kahju vahel on põhjuslik seos. Liiklusõnnetuse materjalidega on tõendatud, et 14. augustil

1993. a toimus liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku hageja ja kostja juhitud sõiduautod ning selle

tulemusel sai hageja vennale kuulunud sõiduauto tehnilisi vigastusi. Põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja

kahju tekkimise vahel on tõendatud kriminaalasja materjaliga. Asjas ei oma tähtsust, kas suurema ohu

allika valdaja on kahju tekitamises süüdi või mitte. Kahju suuruse määramisel ei arvestanud

linnakohus sõiduki ja selle detailide kulumit. Kahju hüvitise määramisel tuleb uute osade, vahendite

ja abimaterjalide maksumusest (71 332 krooni 80 senti) maha arvestada sõiduki avariieelne kulum

65% ja lisada remonttööde maksumus (18 348 krooni), mis kokku on 43 313 krooni 50 senti.

Linnakohus on ekslikult pidanud kahju suurust sõltuvaks hageja poolt tema vennale tasutud summast.

Kostja on kohustatud hüvitama vaid tema tekitatud tegelikukahju. Vigastatud sõiduki tasulises

parkalas hoidmise ja puksiirabi kasutamise kulud olid seotud liiklusõnnetusega ning kostjal tuleb

need hagejale hüvitada. Põhjendatud oli hageja nõue ekspertiisitasu väljamõistmiseks. TsMS § 52

järgi on eksperditasu asja läbivaatamise kulu. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel,

kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud

kohtukulud.

II Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti

tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme.

Asjas kuulub TsK § 458 asemel kohaldamisele TsK § 448, sest suurema ohu allikate valdajate

vahelistes vaidlustes omab süü tähtsust. Apellatsioonikohus on otsuses apellatsioonkaebuse väidetele

vastanud ebapiisavalt, märkides vaid, et kahju on tekitatud suurema ohu allikaga. Kohtud ei ole

motiveerinud oma järeldust põhjusliku seose olemasolu kohta liiklusõnnetuse ja kahju tekkimise

vahel. Otsused on selles osas üldsõnalised, puuduvad viited konkreetsetele tõenditele.

Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata, miks kuuluvad hüvitamisele puksiirabi kasutamise,

ekspertiisi tegemise ja sõiduki parklas hoidmise kulud. Kuna asjas ekspertiisi ei määratud, puudub

ekspertiisitasu hüvitamiseks alus.

III Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kaebuses toodud väited ei anna alust ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkohus on TsK § 458 kohaldanud õigesti ning pole TsMS § 330 lg 4

ja 6 rikkunud.

IV Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistamisele

materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et TsK § 458 kohaselt peab suurema ohu allika valdaja hüvitama

suurema ohu allikaga tekitatud kahju ka siis, kui kahju tekitanud tegu polnud õigusvastane. Vastavalt

TsK § 448 lg-le 3 kuulub õiguspäraste tegudega tekitatud kahju hüvitamisele vaid seaduses

ettenähtud juhtudel. TsK §-s 458 ei ole kehtestatud suurema ohu allika valdaja vastutust kahju eest,

mis on tekitatud õiguspäraste tegudega. Ka üheski teises seaduses pole ette nähtud, et suurema ohu

allika valdaja peab hüvitama õiguspäraste tegudega tekitatud kahju.

Apellatsioonikohtu otsusega tuvastati, et hagejal tekkis kahju hageja ja kostja juhitud sõiduautode

kokkupõrke tagajärjel. Samas leidis kohus, et hagejal tekkis kahju kostja teo tagajärjel. Kui

apellatsioonikohus leidis, et hageja ja kostja juhitud autode kokkupõrke tagajärjel tekkinud kahju ei

põhjustatud hageja ja kostja poolt ühiselt, vaid selle põhjustas ainult kostja, oleks kohtul tulnud sellist

järeldust otsuses põhjendada. Praegu ei nähtu kohtuotsusest, millistest asjaoludest on kohus teinud

järelduse, et sõidukite kokkupõrke tagajärjel tekkinud kahju on põhjustatud vaid ühe kokkupõrkes

osalenud sõiduki juhi poolt. Seega ei vasta apellatsioonikohtu otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile

endile kahju tekitamise korral omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse

kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. TsK §-s 458 ei

välistata suurema ohu allika valdajate süülist vastutust. Kui liiklusõnnetuse - hageja ja kostja juhitud

sõiduautode kokkupõrke - põhjustas ainult kostja süüline käitumine, siis peab liiklusõnnetuse

tagajärjel hagejal tekkinud kahju täies ulatuses hüvitama kostja. Kui aga liiklusõnnetuse põhjustas nii

kostja kui hageja süüline käitumine, siis tuleb kostja tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel arvestada

mõlema süü suurust.

Apellatsioonikohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole see, et sõiduki taastamismaksumuse

kindlakstegemise eest AS-le A & L Ekspert hageja tasutud summa on kostjalt TsMS § 60 lg 1 alusel

välja mõistetud eksperditasuna. TsMS § 130 lg 5 kohaselt on poolel õigus kohtule esitada asja tundva

isiku või asutuse arvamus, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina. Vastavalt TsMS § 52 p-le 2

kuuluvad asja läbivaatamiskulude hulka ka dokumentaalse tõendi saamise kulud. Sellest tulenevalt

oli kohtul TsMS § 60 lg 1 alusel õigus hagi rahuldamisel kostjalt välja mõista ka hageja poolt asja

tundva isiku arvamuse saamisega kantud vajalikud ja põhjendatud kulud. Kohtu järeldust, et

puksiiriabi ja sõiduki parklas hoidmise kulud kuuluvad hüvitamisele on otsuses piisavalt

põhjendatud.

Juhindudes TsMS § 363 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 1999. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole A. Jakobson & A. Kunila 1. novembril 1999. a tasutud kautsjon

436 (nelisada kolmkümmend kuus) krooni.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull