3-2-1-9-00 · Riigikohus

3-2-1-9-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. veebruaril 2000. a

Svetlana Galadžjani hagi Missak Galadžjani vastu ühisvara jagamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik, vaatas

24. jaanuaril 2000. a kirjalikus menetluses läbi Missak Galadžjani kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. septembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/779/99.

I Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud poolte abielu sõlmimine 28. oktoobril 1977. a.

Abielust sündisid pojad Gevork (29. augustil 1978. a) ja Andrei (27. jaanuaril 1984. a). Poolte abielu

lahutati Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 1996. a otsusega. 22. oktoobril 1977. a eraldati kostjale

elamukooperatiivis Majak 1-toaline korter asukohaga Tallinnas Õismäe tee 69-5 ja selle eest tasus

kostja 20. mail 1975. a 1840 rubla 40 kopikat. 17. novembril 1980. a eraldati kostjale ja tema perele

samas kooperatiivis vaidlusalune 2-toaline korter, mille eest 22. oktoobril 1980. a on tasutud 1456

rubla 76 kopikat. Ei ole tuvastatud, et vaidlusalune korter oleks soetatud osaliselt kostja lahusvara

arvel.

Hageja nõudis 190 000 kroonise osamaksu sundvõõrandamist ja poolt ehk 95 000 krooni sellest.

Ülejäänud ühisvara jagamise osas kinnitas kohus poolte kokkuleppe.

Tallinna Linnakohtu 7. mai 1999. a otsusega jagati poolte ühisvara ja tunnistati kummagi

omandiõigust ? osale Õismäe tee 69-40 asuva korteri osakust maksumusega 95 000 krooni. Hagi

osamaksu sundvõõrandamiseks jättis kohus rahuldamata.

Otsuse kohaselt soetati vaidlusaluse 2-toalise kooperatiivkorteri osamaks poolte abielu kestel ja see

kuulub ühisvara hulka. Asjaõigusseaduse § 29 kohaselt on asja väärtuseks kohalik keskmine

müügihind ja eksperthinnangu kohaselt on vaidlusaluse korteri turuväärtus 190 000 krooni. Abielu

kestel soetatud ühisvara jagamisel juhindus kohus perekonnaseaduse (PkS) § 14 lõikest 1, mille

kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega on osamaks 190 000

krooni väärtuses poolte ühisvara, mis tuleb jagada kooskõlas PkS § 19 lõikega 1 võrdselt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis 24. septembri 1999. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi, jättes

otsuse lõppjärelduse muutmata.

Tõendatud on, et enne abiellumist maksis apellant 20. mail 1975. a 1-toalise Õismäe tee 69-5 korteri

osakust 1840 rubla 40 kopikat ehk 40%. Selle kohta, kes ja millal tasus selle korteri ülejäänud

osamaksu või kas see üldse tasuti, ei ole tõendeid esitatud. Kostja ei ole väitnud, et enne abiellumist

oleks ta maksnud osamaksust rohkem kui 40%. 19. novembril 1980. a eraldati pooltele 2-toaline

korter Õismäe tee 69-40. 22. oktoobril 1980. a tasus kostja täiendavalt korteri osamaksu summas

1465 rubla 76 kopikat. Selle kohta, kui palju korteri eest kokku tasuda tuli japoolte poolt tasuti, ei ole

kohtule tõendeid esitatud. Hageja ei eitanud, et 2-toalise korteri osamaksu hulka arvestati 1-toalise

korteri eest tasutud osamaks.

PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara. Vaidlusaluse 2-

toalise korteri osamaksu elamuühistus tasusid pooled abielu ajal, seega on see nende ühisvara,

vaatamata sellele, et selle soetamiseks kasutati ka kostja poolt enne abielu tasutud 40 % 1-toalise

korteri osamaksust. Küll saab ühisvara soetamine lahusvara arvel omada tähtsust ühisvara jagamisel.

PkS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Sama paragrahvi

lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on

omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Ühisvara võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine kostja

kasuks ei oleks aga põhjendatud ega õiglane. Apellant on õigeks võtnud, et enne abiellumist oli

hageja omandis maja Ukrainas, mis müüdi abielu ajal. Kuigi kostja väitis, et ta ei tea, mis maja

müügist saadud rahaga tehti, ei ole ta väitnud, et see raha oleks kulutatud üksnes hageja huvides.

Kuna maja müüdi abielu ajal, siis eeldatavalt kulutati sellest saadud raha pere huvides. Poolte abielu

lahutamisel jäeti lapsed ema juurde. Poeg Gevork on täisealine, alaealine Andrei elab endiselt emaga.

Ka seda asjaolu tuleb ühisvaras poolte osade määratlemisel arvestada. Seega esinevad PkS §-s 19 lg 2

p 1 sätestatud asjaolud, mistõttu sama paragrahvi lõike 2 p 3 alusel ei saa abikaasade osade

võrdsusest kõrvale kalduda.

II Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Ringkonnakohus jõudis tõendite hindamisel vastuolulistele järeldustele, leides, et enne abiellumist

tasus kostja 40% 1-toalise korteri maksumusest, kuid 2-toalise korteri osamaksu tasusid pooled abielu

kestel. 22. oktoobril 1980. a tasusid pooled täiendavalt 1465 krooni 76 senti 1- toalise korteri eest.

Kostja väidab, et selle summa tasus tema. Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kohtule ei ole

esitatud tõendeid, kes ja millal tasus 1-toalise korteri osamaksu.

Kohus jagas osamaksu korteri ehitusmaksumuse alusel, mis vastab korteri turuhinnale. Selline

abikaasade ühisvara jagamine on seaduslik elamuühistule kuuluva korteri puhul. Kostja ei ole aga

elamuühistu, vaid korteriühistu liige ning tulenevalt korteriühistuseaduse §-dest 2 lg 1 ja 5 lg 1

korteriomanik (korteriomandi omanik). Korteriühistu liikme osamaks tuli määrata lähtudes

korteriühistuseaduse §-st 7 lg 1. Oluline on see, millal moodustati korteriühistu ja kas korterite

erastamine korteriühistus toimus abielu ajal.

III Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja peab vastuses kassatsioonkaebusele kaebust põhjendamatuks ja palub see rahuldamata jätta.

Õige on kohtu järeldus, et enne abiellumist maksis kostja 40% 1-toalise korteri osamaksust. Sellega

ei ole vastuolus järeldus, et 2-toalise korteri osamaksu omandasid pooled abielu kestel, tasudes selle

eest koos. Neid kohtu järeldusi ei vaidlustanud kostja apellatsioonkaebuses.

22. oktoobril 1980. a tasusid pooled ühiselt 1465 rubla 76 kopikat 2-toalise korteri osamaksu.

Sellisele järeldusele tuli ka linnakohus ning seda ei vaidlustatud apellatsioonkaebuses.

Ka ei võimalda TsMS § 353 lg 3 kontrollida, kas kostja vaidlustatud apellatsioonikohtu järeldus

kõnesoleva asjaolu tõendamatuse kohta on õige või mitte.

Poolte osamaksu tasumise ajal oktoobris 1980. aastal oli Majak registreeritud

elamuehituskooperatiivina ja see on samastatav elamuühistuga. Selles, et osamaksu väärtus on

190 000 krooni, leppisid pooled kokku juba linnakohtus ja seda ei vaidlustanud kostja ka

apellatsioonkaebuses.

IV Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Vaidlustatud pole seda, et enne abiellumist eraldati kostjale 1-toaline korter nr 5 elamus Tallinnas

Õismäe tee 69 ja ta oli selle eest tasunud osamaksu 1840 rubla 40 kopikat, mis moodustas selle

korteri osamaksust 40%. Samuti ei vaidlustatud seda, et 1465 rubla 76 kopikat osamaksu tasuti ja 2-

toaline korter elamukooperatiivis Majak Õismäe tee 69-40 eraldati abielu kestel. Eeltoodu

tuvastamisel pole rikutud protsessiõiguse norme. Asjas pole oluline, et 22. oktoobri 1980. a kviitungil

on maksjana märgitud kostja nimi. Samuti pole tähtsust sellel, kas nimetatud kviitungi järgi tasuti

abielu kestel 1- või 2-toalise korteri osamaksu. PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade

omandatud vara nende ühisvara. Seega on apellatsioonikohus põhjendatult lugenud osamaksu 2-

toalise korteri eest Tallinnas Õismäe tee 69-40 abikaasade ühisvaraks. PkS § 19 lg 1 kohaselt loetakse

abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks ja lõikes 2 sätestatakse asjaolud, milliste esinemisel

võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Apellatsioonikohus leidis, et PkS § 19 lg 2 p 3

alusel võiks osade võrdsusest kõrvale kalduda kostja huvides, sest ühisvara omandati osalt kostja

lahusvara arvel. Samas leidis apellatsioonikohus, et PkS § 19 lg 2 p 1 alusel tuleks osade võrdusest

kõrvale kalduda hageja huvides. Eelnevast tulenevalt jagas apellatsioonikohus ühisvara võrdselt ja

see on kooskõlas seadusega.

Tõendite alusel on apellatsioonikohus leidnud, et endine elamukooperatiiv Majak on elamuühistu ja

jaganud osamaksu elamuühistus.Kostja pole varasemas menetluses kordagi väitnud, et ta on

korteriomandi kui kinnisasja või eluruumi kui vallasasja omanik ja et endine elamukooperatiiv Majak

on korteriühistu korteriühistuseaduse § 2 mõttes või sama seaduse § 16 alusel. Toimikust ei nähtu, et

selliste asjaolude kohta oleks ühtegi tõendit esitatud. Korteriomandiseaduse § 5 järgi tekib

korteriomand kinnistusraamatusse kandmisega.

Juhindudes TsMS §-st 362 p kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. septembri 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik