3-1-1-22-00 · Riigikohus

3-1-1-22-00

KOHTUMÄÄRUS

Tartus 1. veebruaril 2000

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi vandeadvokaat Aare-Heino Raigi erikaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määruse peale, millega tühistati

osaliselt Tallinna Linnakohtu 3. novembri 1999. a otsus A. A. õigeksmõistmises KrK § 143 lg 1 ja

§ 1411 lg 2 p 2 järgi ning saadeti kriminaalasi selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. A. kaitsja vandeadvokaat Aare-Heino Raig ja riigiprokurör

Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 3. novembri 1999. a otsusega mõisteti A. A. õigeks süüdistuses KrK § 143 lg 1,

§ 1411 lg 2 p 2 ja § 164 lg 1 järgi kuriteokoosseisude puudumise tõttu. Sama kohtu-otsusega mõisteti

süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi õigeks ka E. P.

2. Tallinna Linnakohtu eelnimetatud otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri

prokurör Krista Kull, kes taotles linnakohtu otsuse osalist tühistamist ja A. A. süüditunnistamist ning

karistamist KrK § 143 lg 1 ja § 1411 lg 2 p 2 järgi. Kohtuotsust ei vaidlustatud A. A. õigeksmõistmise

osas KrK § 164 lg 1 järgi ja E. P. õigeksmõistmises KrK § 165 lg 1 järgi.

3. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör apellatsioonprotesti osaliselt. Erinevalt

apellatsioonprotestis märgitust nõustus prokurör ringkonnakohtu istungil sellega, et A. A. käitumises

on tuvastamata KrK § 143 lg-s 1 ja § 1411 lg 2 p-s 2 järgi ettenähtud kuriteo tunnused. Kuid samas

leidis prokurör, et linnakohus ei ole motiveerinud, miks ei ole A. A. käitumises KrK §-s 161 ettenähtud

kuriteo tunnuseid. Sellest tulenevalt, rõhutas prokurör, ongi A. A. täielik õigeksmõistmine alusetu ning

motiveerimata ja see tingib kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

4. Juhindudes AKKS § 30 lg 2 p-st 2, § 31 p-st 3 ja §-st 33 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määrusega Tallinna Linnakohtu 3. novembri 1999. a otsus A.

A. õigeksmõistmises KrK § 143 lg 1 § 1411 lg 2 p 2 järgi ning kriminaalasi saadeti selles osas Tallinna

Linnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata, apellatsioonprotest

rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis, et apellatsioonprotestis esitatud väited on põhjendatud.

Ringkonnakohus tuli järeldusele, et esimese astme kohus on tuvastatud asjaolude pinnal jätnud

põhjendamatult kaalumata, kas Tallinna Politseiprefektuuri Liikluspolitsei komissarina töötanud A. A.

käitumises ei olnud KrK § 161 ettenähtud kuriteokoosseis. Siinkohal viitas ringkonnakohus Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. septembri 1998. a otsusele nr 3-1-1-91-98. Veel leidis ringkonnakohus oma

määruses, et selle küsimuse otsustamine eeldab seisukohavõttu, kas A. A. käitumisega tekitati olulist

kahju Politseiameti seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, samuti riigi huvidele. Ringkonnakohtu

otsuses nenditakse, et linnakohtu otsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kuidas toimus

politseiametnikele Riigi Politseiameti Automajandi poolt nn bensiinikaartide väljastamine, milline oli

nende kaartide kasutamise kord ning kellele konkreetselt oli pandud vastavatele arveldusarvetele

laekunud rahasummade kontroll.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määruse peale esitas erikaebuse

kohtualuse A. A. kaitsja vandeadvokaat A?H. Raig, kes taotleb vaidlustatava kohtumääruse tühistamist

ning kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks järgmistel motiividel.

5.1 Vastavalt AKKS §-le 33 saab ringkonnakohus saata kriminaalasja esimese astme kohtule

tagasi uueks arutamiseks seoses kriminaalmenetluse seaduse sellise rikkumisega, mis toob

vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Sisuliselt on ringkonnakohtul võimalik kriminaalasi

uueks arutamiseks saata vaid AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluliste

rikkumiste tuvastamisel ning teatud juhtudel ? kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. septembri 1998. a otsuses nr 3-1-1-91-98 märgituga - ka AKKS § 39 lg 4 alusel. Erikaebuses

rõhutatakse, et ringkonnakohtu vaidlustatud määruses puudub viide AKKS § 39 lg 3 mingile

punktile. Erikaebuse esitaja leiab, et vaidlustatava määruse kirjeldav-motiveerivas osas on küll

märgitud, et "? eelpoolkirjeldatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised, sealhulgas

kohtuotsuses motiivide puudumine, takistavad seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemist

?", kuid selliseid rikkumisi ei ole teise astme kohtu poolt tuvastatud.

5.2 Erikaebuse esitaja rõhutab, et tegelikult on ringkonnakohus saatnud kriminaalasja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule taotlusega selgitada, kas A. A. käitumises ei ole KrK §-s 161

ettenähtud kuriteo koosseisu. Seega, väidab erikaebuse esitaja, on kriminaalasi tegelikult

saadetud uueks arutamiseks AKKS § 31 p-s 4 sätestatud alusel. Erikaebuses leitakse aga, et

tegelikult on esimese astme kohus juba tuvastanud kuriteokoosseisu puudumise nii A. A.-le

esitatud süüdistuse kui ka KrK § 161 järgi.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et erikaebus tuleb rahuldada ja peab vajalikuks põhjenduseks

märkida järgmist.

6.1 Tallinna Linnakohtu 3. novembri 1999. a õigeksmõistva otsuse tühistamist on Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määruses põhjendatud viitega

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. septembri 1998. a otsusele K. Õ. ja M. L. süüdistusasjas

KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Selles kohtulahendis, tuginedes omakorda Riigikohtu

kriminaalkolleegium 12. märtsi 1996. a otsusele V. V. jt süüdistusasjas KrK § 195 lg 2 järgi on

rõhutatud, et kohus ei ole õigustatud tegema õigeksmõistvat kohtuotsust seoses selle kuriteo

koosseisu puudumisega, milles isik kohtu alla anti, kaalumata kas isiku tegevuses võivad olla

mõne teise kuriteo tunnused. Sellest lähtuvalt heidetigi Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määruses Tallinna Linnakohtule ette seda, et

linnakohus, tunnistades A. A. õigeks süüdistuses, milles ta oli kohtu alla antud, ei püüdnud ise

selgitada seda, kas A. A. käitumises ei olnud mitte KrK §-s 161 ettenähtud kuriteokoosseisu.

Ringkonnakohtu sellist etteheidet analüüsides märgib Riigikohus, et kahtlemata tuleb esimese

astme kohtus otsuse tegemisel lahendada kõik KrMK § 263 lg-s 1 loetletud küsimused.

Seejuures ? olles tuvastanud kuriteo sündmuse olemasolu (KrMK § 263 lg 1 p 1), samuti selle,

et selle teo on toime pannud kohtualune (KrMK § 263 lg 1 p 2), võib kohus Riigikohtu praktikas

aktsepteeritud KrMK § 263 lg 1 p 3 tõlgenduse kohaselt reeglina mõista kohtualuse õigeks

seoses kuriteokoosseisu puudumisega alles siis, kui ta on eelnevalt kaalunud, kas kohtualuse

käitumises ei ole mõne teise kuriteokoosseisu tunnuseid. Kuid siinjuures tuleb lähtuda sellest, et

?mõne teise kuriteokoosseisu tunnuste kaalumisel? on esimese astme kohus siiski seotud KrMK

§-s 215 sätestatuga. Nimelt - vastavalt KrMK § 215 lg-tes 2 ja 4 sätestatule - ei saa kohus omal

initsiatiivil kohtuotsuse tegemisel kaaluda ja lugeda kohtualuse käitumises tuvastatus sellise

kuriteokoosseisu olemasolu, millega halveneks kohtualuse olukord või mis oleks oma sisult

varemesitatud süüdistusest oluliselt erinev. Küsimus sellest, milline süüdistus on varemesitatud

süüdistusest oluliselt erinev, on fakti küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab aga

siinjuures vajalikuks rõhutada, et KrK § 1411 järgi kohtu alla antud isiku süüditunnistamine KrK

§ 161 järgi ei ole käsitatav KrMK § 215 lg-s 4 sätestatu rikkumisena.

6.2 Erikaebuse esitaja osundab põhjendatult sellele, et ringkonnakohus on õigustatud tagastama

kriminaalasja uueks arutamiseks eeskätt vaid AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise tuvastamisel. Erikaebuses märgitakse õigesti, et Riigikohtu praktikas

on aktsepteeritud seda, et teatud juhtudel võib ringkonnakohus tagastada kriminaalasja uueks

arutamiseks ka AKKS § 39 lg 4 alusel. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium27. aprilli

1999. a otsuses V. V. süüdistusasjas KrK § 107 lg 2 p 2 järgi asutud seisukohale, et

ringkonnakohus võib KrMK § 1 p 4 kohaselt tagastada kriminaalasja uueks arutamiseks ka

kriminaalmenetluse seaduse sellise rikkumise tuvastamisel, mis on Riigikohtu varasemas

praktikas tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määrusest ei nähtu, millist

AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist või KrMK § 1 p 4 ja

AKKS § 39 lg 4 kohaselt oluliseks tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumist silmas

pidades saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks linnakohtule. Seda, et ringkonnakohus viitab

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel ainuüksi AKKS §-le 33 ei saa lugeda

aktsepteeritavaks.

6.3 Nõustuda ei saa Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määruses

märgituga, et prokurör toetas ringkonnakohtu istungil protesti osaliselt. Kõnealuses protestis oli

taotletud A. A. süüditunnistamist ning karistamist varavastastes kuritegudes - KrK § 143 lg 1 ja

§ 1411 lg 2 p 2 järgi. Protestis ei olnud üldse vaidlustatud kohtuotsust A. A. õigeksmõistmise

osas ametialases kuriteos - KrK § 164 lg 1 järgi. Apellatsioonprotesti osalisest toetamisest

ringkonnakohtu istungil oleks olnud põhjust rääkida siis, kui ringkonnakohtu istungil esinev

prokurör oleks vähemalt mingis osas toetanud seda süüdistust, millele tugineti

apellatsioonprotestis. Tegelikult taotles prokurör aga ringkonnakohtu istungil kriminaalasja

tagasisaatmist linnakohtule uueks arutamiseks väidetava vajadusega selgitada, kas A. A.

käitumises ei ole KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo tunnuseid.

6.4 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 2000. a määruse resolutiivosa

kohaselt tühistati Tallinna Linnakohtu 3. novembri 1999. a otsus protestis taotletud ulatuses ? s.o

A. A. õigeksmõistmises KrK § 143 lg 1 ja § 1411 lg 2 p 2 järgi. Kuid tegelikult? ringkonnakohtu

istungil osalenud prokuröri positsiooni järgides ? märgiti ringkonnakohtu otsuse kirjeldav

motiveerivas osas, et ?A. A. käitumises kuriteokoosseisu tuvastamine või selle puudumise

nentimine KrK § 161 järgi eeldab ka seisukohavõttu kuriteo objektiivset külge iseloomustava

kuritegeliku tagajärje kohta, selgitades, kas A. A. käitumisega oli tekitatud olulist kahju

Politseiameti seadusega kaitstud õigustele ja huvidele ning riigi huvidele?. Seega tuleb nõustuda

erikaebuses märgituga, et tegelikult tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse A. A.

õigeksmõistmises varavastastes kuritegudes ettepanekuga linnakohtule kaaluda, kas A. A.

käitumises ei olnud mitte ametialase kuriteo tunnuseid. AKKS §-des 31 ja 33 sätestatu kohaselt

aga ei ole ringkonnakohus õigustatud tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise motiivil.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Rahuldada erikaebus ja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

6. jaanuari 2000. a määrus A. A. süüdistusasjas ning saata kriminaalasi Tallinna

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kohtumäärus jõustub 1. veebruaril 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Lea Kalm

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep