3-1-1-11-00 · Riigikohus

3-1-1-11-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. jaanuaril 2000

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. S. süüdistuses KrK § 128 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. Narva Linnakohtu 18. juuni 1999. a otsusega mõisteti V. S. süüdi KrK § 128 lg 2 järgi, ja teda karistati

vabadusekaotusega 6 kuuks tingimisi 1-aastase katseajaga.

V. S. mõisteti süüdi selles, et 18. aprillil 1997. a kella 16.00 paiku, olles alkoholijoobes, Narvas korteris

aadressiga X 13-4, demonstreeris ta lõhkeseadeldist, s.o käsigranaati F-1. Sealjuures ähvardas kohtualune T.

V.-t ning viimase lapsi V. V.-t ja R. S.-i tapmisega. Kannatanutel oli reaalne alus karta selle ähvarduse

täideviimist.

2. Narva Linnakohtu eeltoodud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune V. S., kes palus selle

tühistada ning end süüdistuses KrK § 128 lg 2 järgi õigeks mõista, leides, et tema süüdimõistmine on

motiveerimata. Apellatsioonkaebuses märgiti, et kuna nimetatudgranaat oli plahvatuseks kõlbmatu ja mingit

ohtu ümbruskonnale ei kujutanud, puudub tema teos KrK § 128 lg 2 ettenähtud kuriteokoosseis.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 1999. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu 18. juuni

1999. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

II Kassatsioonprotesti sisu

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör

Alar Kirs, kes palub nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu eelnimetatud otsused tühistada, mõista V. S. süüdi

KrK § 128 lg 1 järgi ja karistada teda rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o 5600 krooni.

Prokurör leiab, et V. S.-i tegevusele antud õiguslik hinnang on vale ja seda järgmistel põhjustel.

Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et V. S. kasutas kuriteo toimepanemisel kõlbmatut relva, s.o

kõlbmatut granaati, kuigi kannatanud pidasid seda töökorras olevaks ning neile suunatud ähvardust

reaalseks. Kassatsioonprotestis leitakse, et see asjaolu annab aluse kvalifitseerida süüdlase tegevuse KrK

§ 128 lg 1, mitte aga lg 2 järgi, sest tegelikult reaalne oht kannatanute eludele ja ümbruskonnale puudus.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu otsuses toodud motiveeringuga kohtualuse tegevuse kvalifitseerimise

kohta KrK § 128 lg 2 järgi ning leiab, et kannatanute subjektiivne arusaam ähvardusest annab aluse süüdlase

tegevuse kvalifitseerimiseks eeltoodud paragrahvi lg 1 järgi. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb tegu

kvalifitseerida juhul, kui ähvardusel kasutatud vahend on ka tegelikult ohtlik.

Protestis juhitakse tähelepanu Riigikohtu lahenditele 13. jaanuarist 1998. a nr 3-1-1-10-98 V. P.

süüdistusasjas ja 27. jaanuarist 1998. a nr 3-1-1-17-98 V. K. süüdistusasjas, milledes on asutud seisukohale,

et kõlbmatu relvaga (püstolimaketiga) ähvardades ei ole tegemist relva kasutamise tunnusel kvalifitseeritud

koosseisuga, vaid põhikoosseisuga.

III Menetluse käik Riigikohtus

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja ning

prokuröri, kes mõlemad taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamist ning kohtulahendite tühistamist,

l e i d i s :

Kassatsioonprotestis viidatud Riigikohtu lahendite ja käesoleva kaasuse vahel puudub analoogia, mistõttu

need ei saa olla aluseks V. S.i käitumise kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel. Riigikohtu lahendites nr 3-1-

1-10-98 ja nr 3-1-1-17-98 käsitletakse KrK § 141 lg 2 p 3 ja § 195 lg 3 kui kvalifitseeritud

kuriteokoosseisude eristamist samade paragrahvide esimestes lõigetes sätestatud kuritegude

põhikoosseisudest.

KrK § 141 lg 2 p 3 sätestab vastutuse röövimise eest, kui see on toime pandud relvaga või relvana kasutatava

muu esemega. KrK § 195 lg 3 sätestab vastutuse kuritahtliku huligaansuse eest, kui selle toimepanemisel

kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat või

selleks spetsiaalselt kohandatud eset. Seega eeldab seadusandja mõlema kvalifitseeritud kuriteokoosseisu

puhul, et relv või sellena kasutatav ese on ründajal olemas ning ta kas juba faktiliselt kasutab seda või püüab

kasutada kuritegeliku ründe käigus.

KrK §-s 128 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane

kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas

ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimisekspiisab, kui kannatanus kutsutakse

esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Asjaolu, kas

süüdlane ähvardas relva või lõhkeseadeldist demonstreerides, lubades kasutada mujal asuvat olemasolevat

relva või sidudes ähvarduse sisu veel mitte süüdlase valduses oleva vaid tulevikus hangitava relva või

lõhkeseadeldisega, omab tähtsust vaid tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel, mitte aga kuriteo

kvalifitseerimisel. Seetõttu on ähvardamine kasutada lõhkeseadeldist kannatanu tapmisel, talle üliraske

kehavigastuse tekitamisel või vara hävitamisel või rikkumisel, kvalifitseeritav KrK § 128 lg 2 järgi hoolimata

sellest, kas lõhkeseadeldis oli töökorras või kas süüdlasel üldse selline seadeldis olemas oli. Loomulikult on

sellise kvalifikatsiooni obligatoorseks tingimuseks asjaolu, et kannatanul oli alust karta selle ähvarduse

täideviimist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 1999. a kohtuotsus jätta muutmata,

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 25. jaanuaril 2000. a, ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep