3-1-1-9-00 · Riigikohus

3-1-1-9-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. jaanuaril 2000

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Uno Lõhmus

vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I.Ü. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu I.Ü., tema kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja riigiprokurör

Marge Püss.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. Pärnu Linnakohtu 20. septembri 1999. a otsusega mõisteti I.Ü. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja teda

karistati vabadusekaotusega 3 aastaks tingimisi 3-aastase katseajaga. Veel mõisteti I.Ü. süüdi KrK § 1642

lg 2 järgi ja teda karistati rahatrahviga 300 päevamäära ulatuses, s.o 10 800 krooni, mis määrati täitmisele

iseseisvalt.

Sama otsusega mõisteti õigeks A.H. süüdistuses KrK § 162 järgi ning E.Ü. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 1

ja 2 järgi.

I.Ü. mõisteti süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdi selles, et töötades 12. novembrist 1997. a kuni

30. septembrini 1998. a Kultuurikeskuse X direktori ametikohal, kellele oli pandud haldamise, järelevalve,

juhtimise, operatiivsed, organisatsioonilised ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded,

sõlmis ta 2. veebruaril 1998. a OÜ S juhatuse liikme E.Ü-ga, kes alates 2. veebruarist 1998. a töötas

kultuurikeskuse konsultandina, tööettevõtu lepingu nr 1. Nimetatud leping sõlmiti kultuurikeskuses X

mitmete tööde teostamiseks summas 50 000 krooni. Lisaks eeltoodule sõlmis kohtualune sama firmaga

tööettevõtu lepingu nr 2 kultuurikeskuses asuva baari A ümberehitamiseks ja remontimiseks summas 99 000

krooni. Nimetatud lepingutes näidatud tööde teostamise eest tasus kultuurikeskus lepingupartnerile

ajavahemikus 21. jaanuarist kuni 19. juunini 1998. a kokku 296 819 kr ja 15 s, millest 13 847 krooni

projekteerimistööde eest ja 56 864 krooni ehitustööde eest. Nimetatud töid aga tegelikult kultuurikeskuses ei

teostatud. Kokku tasus Kultuurikeskus X OÜ-le S ebaseaduslikult 70 711 krooni, millises summas pani

kohtualune toime tema korralduses oleva võõra vara raiskamise.

Veel mõisteti I.Ü. süüdi selles, et Kultuurikeskus X juhina ei korraldanud ta selle rahaliste vahendite

otstarbekat kasutamist ning tema korralduses oleva võõra vara raiskamise tõttu tekkis ettevõtte

likvideerimisel omanikule kahju 130 869 kr ja 35 s.

I.Ü. oli antud kohtu alla veel süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 3 järgi. Pärnu Linnakohus kvalifitseeris selle

kuriteo ümber ning mõistis kohtualuse süüdi KrK § 1642 lg 2 järgi.

2. Pärnu Linnakohtu 20. septembri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja

vandeadvokaat Ilmo Maaroos, kes palus linnakohtu otsuse I.Ü. süüdimõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 ja

§ 1642 lg 2 järgi tühistada ning kohtualune õigeks mõista.

Apellandi arvates on välistatud I.Ü. süüdimõistmine talle süüksarvatud tegudes, sest pole tõendatud põhjuslik

seos I.Ü. tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 1999. a otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu

20. septembri 1999. a otsus osaliselt ning I.Ü. mõisteti süüdistuses KrK § 1642 lg 2 järgi õigeks. Muus osas

jäi kohtuotsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Kriminaalkolleegium leidis, et I.Ü. süüdimõistmisel KrK § 1642 lg 2 järgi on linnakohus ebaõigesti

kohaldanud kriminaalseadust ning sellest tulenevalt mõistis kohtualuse selles süüdistuses õigeks. Samas

leidis ringkonnakohus, et I.Ü. süüdimõistmine KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on põhjendatud ja seaduslik ning

tuginedes AKKS § 29 lg 5 sätetele ei korranud esimese astme kohtu põhjendusi selles küsimuses.

II Kassatsioonkaebuse sisu

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu

kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

muutmata Pärnu Linnakohtu 20. septembri 1999. a otsus I.Ü. süüdimõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja

saata kriminaalasi selles osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaatori arvates on

vaidlustatud kohtuotsus tendentslik, kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, mistõttu on rikutud

oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Lisaks eeltoodule leiab kassaator, et ringkonnakohus on ebaõigesti

kohaldanud kriminaalseadust.

3.1 Kassatsioonkaebuse kohaselt on kaevatav kohtuotsus motiveerimata ning tehtud Põhiseaduse § 22 sätteid

ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid eirates. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on

jätnud oma otsuses tähelepanuta apellatsioonkaebuses sisalduvad väited, mille kohaselt I.Ü. tegutses Pärnu

Linnavalitsuse poolt aktsepteeritud finantsplaani järgides. Väidetavalt puudus süüdimõistetu tegevuses

kuritegelik eesmärk ning tal polnud tahtlust tema korralduses olevat vara raisata.

3.2 Samuti ei nõustu kaitsja ringkonnakohtu otsusega osas, mis jättis muutmata I.Ü. süüdimõistmise viimase

korralduses oleva vara riisumises raiskamise teel, leides, et ka selles osas on kohtuotsus motiveerimata.

Väidetavalt pole ringkonnakohus võtnud seisukohta apellatsioonkaebuses viidatud asjaolule, et väidetava

raiskamise teel riisumise ainsa tõendina arvestas kohus ehituseksperdi poolt kohtuistungil antud ütlusi,

millega ekspert ei välistanud kultuurikeskuses ehitustööde teostamist 56 864 krooni eest. Kaitsja ei nõustu

kohtute seisukohaga vastavate kalkulatsioonide puudulikkuse osas, leides, et see asjaolu ei anna alust arvata

nende tööde teostamata jätmist.

Lisaks leiab kaitsja, et kohtuotsuses puuduvad süüstavad tõendid I.Ü. korralduses oleva vara raiskamises

summas 13 847 krooni (projekteerimistööde eest).

Veel leitakse kassatsioonkaebuses, et kaevatavas otsuses on ringkonnakohus tulnud põhjendamatule

järeldusele, et seoses kultuurikeskuse likvideerimisprotsessi käivitumisega oli igasuguste remonttööde

tegemine tollel ajal põhjendamatu ning käsitatav vara raiskamisena. Siinkohal juhib kaitsja tähelepanu

asjaolule, et kultuurikeskuse majandustegevust hindav organ, s.o Pärnu Linnavalitsuse Rahandusamet, ei

tuvastanud keskuse tegevuses puudusi ega omanikule kahju tekitamist.

Riigikohtu istungil esitatud seletustes toetasid süüdimõistetu ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat

taotlust. Prokurör taotles kaebuse osalist rahuldamist, kuna kohtuotsuses puudub motivatsioon selle kohta,

miks kohtud leidsid, et I.Ü. riisus raiskamise teel ettevõtte likvideerimisel omanikule tekitatud kahju 130 869

krooni ja 35 senti.

III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht ja põhistused

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eelnevad kohtulahendid tuleb tühistada kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise tõttu.

4.1 I.Ü. mõisteti muu hulgas süüdi selles, et Kultuurikeskus X direktori ametis ei korraldanud 1998. aastal

kultuurikeskuse rahaliste vahendite sihtotstarbelist kasutamist, mistõttu keskuse likvideerimisel selgusid

maksevõlad kokku 130 869 krooni ja 35 senti. I.Ü. tegu hindas kohus kui tema korralduses oleva võõra vara

raiskamist maksevõlgade ulatuses. Pärnu Linnakohus põhjendab süüdimõistmist järgmiselt: "Kui asutuse

omanik leiab, et on kahju saanud asutuse direktori tegevuse tõttu seepärast, et on asutuse tegevuseks

kulutanud suurel hulgal raha ja pärast selgub, et raha lõpparvete tegemiseks ikkagi ei ole ja ta peab veel

juurde maksma, siis on asutuse direktor asutuse vahendite sihtotstarbelist kasutamist korraldades seda

raisanud" (III kd, tl 432).

Kohtuotsusest ei selgu, kuidas I.Ü. raiskas Kultuurikeskuse X vara, mille tõttu jäid keskusel maksmata

riigimaksud. Vara raiskamise all mõeldakse selle ära tarvitamist või võõrandamist. Süüdimõistvas

kohtuotsuses peab olema esitatud põhjendused raiskamise viisi ja muude asjaolude kohta, mis võimaldaksid

määratleda kuriteokoosseisu ja piiritleda süüksarvatud tegu muudest kuritegudest.

Motiive riigivõlgade tekkimise kohta vara raiskamise tõttu ei sisalda ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis oma otsuses vaid, et ei pea vajalikuks AKKS §-s 29 lg 5 antud

õigusega kõiki tõendeid korrata ja piirdub apellatsioonkaebuses väidetule hinnangu andmisega.

Seetõttu on linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused oluliste õiguslike järelduste osas motiveerimata ning

Riigikohtul puudub võimalus kontrollida materiaalõiguse kohaldamise õigsust. Kohtuotsuses motiivide

puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise.

4.2 Kassaator väidab, et kohtud on I.Ü. süüdi mõistnud raiskamises, sest viimane andis korralduse tasuda

ebaseaduslikult 70 711 krooni osaühingule S, rikkunud süütuse presumptsiooni ja pannud kohtualusele

kohustuse tõestada oma süütust.

Kohtukolleegium ei nõustu kassaatoriga. Enne ehitustööde arvete tasumist pidi kultuurikeskuse direktor

veenduma, et arvel märgitud summa kajastab täpselt ja selgelt tehtud tööde maksumust. Juhul, kui I.Ü. andis

korralduse arvete, mille juures puudusid tööde ja materjali kirjeldused, maksmiseks, siis läheb maksete ja

tehtud tööde vastavuse tõendamiskoormis üle isikule, kes oma ametikohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

Seetõttu pidanuks I.Ü. tõendama, milliste tööde ja materjalidega on osaühingule makstud summad kaetud.

4.3 Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasi tuleb saata uueks sisuliseks arutamiseks Pärnu Maakohtusse, sest

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine leidis aset esimese astme kohtus.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 1999. a ja Pärnu

Linnakohtu 20. septembri 1999. a otsus I.Ü. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja tagastada I.Ü. kassatsioonkautsjon 625 krooni.

Kohtuotsus jõustub 25. jaanuaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Uno Lõhmus