3-1-1-10-00 · Riigikohus

3-1-1-10-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. jaanuaril 2000

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep

vaatas kassatsiooni korras avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

J. K. süüdistuses KrK § 259 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. K.-i kaitsjad vandeadvokaadid Simon Levin ja Andres Aavik,

kannatanud Virve Kurjamaa, Priit Paulus, Esti Tobre, Tiia Tonberg ja Liivia Veskinõmm ning riigiprokurör

Marge Püss.

Kriminaalasja asjaolud ja senine menetluse käik

1. J. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 259 lg 1 järgi selles, et olles tegevteenistuses Eesti Kaitseväes

Balti Rahuvalvepataljoni luurerühma ülema ametikohal, kelle suhtes kehtisid Eesti kaitseväemäärustikega

kehtestatud rühmaülema õigused, kohustused ja vastutus, sealhulgas vastavalt Sisemäärustiku §-le 379

kohustus vastutada rühma väljaõppe eest ning täita temale kompaniiülema poolt antud erikohustused, viis

ajavahemikus 8.-11. september 1997. a läbi enda poolt planeeritud ja ette valmistatud õppuse "Vilets elu",

mille käigus andis 11. septembril 1997. a kell 11.55 Suur-Pakri lõunatipus luurerühmale suulise käsu ületada

täisvarustuses veetakistus suunaga Suur-Pakrilt mandrile. Nimetatud käsu andmisega astus J. K. üle oma

teenistusvolitustest, sest veetakistust sisaldava õppuse korraldamisega eiras ta oma vahetult ülemalt A. R.-lt

3. septembril 1997. a saadud suulist käsku korrata seni õpitut. Balti Rahuvalvepataljoni luurerühma

treeninguplaanis ei olnud ette nähtud veetakistuse ületamist, samuti ei olnud luurerühmal taolist õppust

varem toimunud.

11. septembril 1997. a toimunud õppuse ettevalmistamisel eiras J. K. Sisemäärustiku § 383 nõudeid, mille

kohaselt peab rühmaülem enne tegelikku õppust sõduritega korraldama rühmavanemale, jaoülematele ja

instruktoritele näiteõppuse, kontrollides nimetatud isikute teadmisi ja oskusi eelseisvate õppetundide

läbiviimises, mida ta aga ei teinud.

Oma teenistusvolitustest üleastumisega, mille tagajärjel hukkus 14 ja sai kehavigastusi 7 kaitseväelast,

põhjustas J. K. olulise kahju nende kaitseväelaste õigustele ja huvidele, hukkunud kaitseväelaste lähedastele,

Eesti Kaitseväe mainele ja riigi huvidele.

2. Harju Maakohtu 28. juuni 1999. a otsusega tunnistati J. K. süüdi KrK § 259 lg 1 järgi ja mõisteti

karistuseks neli aastat kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Kohus leidis, et J. K.-l tuli oma teenistuskohustuste täitmisel juhinduda Vabariigi Valitsuse 9. jaanuaril

1992. a korraldusega nr 7 kehtestatud Sisemäärustikust, ta oli määratud juhtima luurerühma kuuluvate

kaitseväelaste tegevust ja kandma nende eest seaduses ettenähtud vastutust. Vastavalt Sisemäärustiku §-le 16

peab käsualune täitma vastuvaidlematult kõik ülema käsud, mis pole ilmselt kuritegelikud. Õppuste "Vilets

elu" raames oli J. K. kohustatud täitma oma vahetu ülema A. R. suulist käsku korrata luurerühmaga seni

õpitut. Käsualusele antud käsk ei pea olema kirjalik ja võib olla antud suulises vormis. Ettepaneku rühma

tegevuseks võib kompaniiülemale teha rühmaülem. Kui kompaniiülem ettepaneku sanktsioneerib, on see

tegevusjuhendiks rühmaülemale. Kohtualuse seletustest järeldus, et rühmaülemana tegi ta kompaniiülemale

A. R.-le ettepaneku korrata seni õpitut ja viimane sanktsioneeris ettepaneku. Järelikult oli luurerühmaga seni

õpitu kordamine tegevusjuhendiks J. K.-le õppuse läbiviimisel. Teenistusvolitustest üleastumine seisnes

selles, et eirates kompaniiülema käsku korrata luurerühmaga seniõpitut, andis J. K. luurerühma ülemana

õppuste "Vilets elu" raames käsu harjutuseks, mida luurerühmale polnud seni õpetatud.

Kohtualuse ütlused, et veetakistuse ületamine oli rühma liikmetele vabatahtlik, luges kohus paljasõnalisteks,

sest sisemäärustik ei näe ette võimalust ja korda vabatahtlikuks osalemiseks Eesti Kaitsejõudude õppustes.

Kohus jõudis järeldusele, et J. K.-le süüks arvatud kuriteokoosseisu seisukohalt ei oma tähtsust see, millised

olid loodustingimused veetakistuse ületamise ajal, kuidas oli rühm varustatud ja milliseid julgestusmeetmeid

rakendati. Käsuga ületada veetakistus asetas J. K. ohtu rühmaliikmete elu ja tervise. Õppuste eesmärgiks pidi

olema ainult varem õpitud oskuste kinnistamine.

Maakohus jättis J. K.-i süüdistusest välja Sisemäärustiku § 383 nõuete rikkumise.

3. Harju Maakohtu 28. juuni 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja

vandeadvokaat Veera Tolli, kes taotles süüdimõistva otsuse tühistamist ja J. K.-i õigeksmõistmist

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Apellant pidas vääraks kohtu järeldust, et kavandatud harjutus nõudis luurerühmalt teadmisi ja oskusi, mida

polnud seni õpitu läbi omandatud. Samuti leidis kaitsja, et õiguslikult eksitav ja sisutühi on sõna

"veetakistus", sest kohus pole põhjendanud, miks veetakistuse ületamist peetakse omaette õppuse liigiks või

harjutuseks. Kaitsja väitel on veetakistus vaid maastiku üks osa, mis tuleb läbida. Õiged pole ka kohtu

järeldused A. R. käsu eiramise ja rühma ohtu asetamise kohta, sest need põhinevad valel eeldusel, et rühmal

puudusid vajalikud teadmised ja oskused. Rühmaga toimus katastroof looduslike tingimuste järsu muutumise

tõttu. Kaitsja leidis, et J. K. ei astunud üle oma teenistuskohustustest ja seetõttu puudub tema tegevuses

kuriteokoosseis.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 1999. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 28. juuni 1999. a otsus J.

K.-le mõistetud karistuse osas. Uue otsusega karistati J. K.-i KrK § 256 lg 1 järgi vabadusekaotusega üheks

aastaks poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kohtukolleegium nõustus Harju Maakohtu poolt tõendite hindamisel tuvastatuga ning kohtualuse tegevusele

antud juriidilise hinnanguga.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et eirates oma vahetu ülema korraldust, viis J. K. omal

algatusel läbi taktikalised õppused, mille käigus ta väljus seni õpitu raamidest ning astus tahtlikult üle

teenistusvolitustest, millega põhjustas 14 kaitseväelase hukkumise ning ellujäänutele kehavigastused.

Kohtualuse poolt kohtuistungil antud ütlused, et oma kavatsusest läbi vee saarelt mandrile tulla informeeris

ta sööklas ka siderühma ülemat A. M., ei olnud kohtukolleegiumi arvates asjaolu, mis oleks andnud J. K.-le

õiguse eirata tema vahetu ülema A. R. korraldust. Viimase ütluste kohaselt oli A. Mölter määratud

vanemohvitseriks ning tema ülesandeks oli edastada infot staabist Paldiskis asuvatele rühmadele ja vastupidi.

Samuti ei olnud tunnistaja A. L.-i ütluste kohaselt luurerühma õppeplaan sisaldanud pikemate veetakistuste

ületamist, kohtualune aga oli juba plaani koostamise algul teadlik, et vähemalt 200-300 meetrit tuleb meestel

ujuda, ning oli selleks varunud kummist kanistrid, mis tegelikult olid vaid vee jaoks mõeldud anumad.

Küll aga leidis kohtukolleegium, et saabunud tagajärje suhtes omasid tähtsust ka ilmastikuolud ja

looduslikud tingimused. Eirates tahtlikult oma vahetu ülema korraldust ning andes rühmale käsu väina

ületamiseks, ei näinud J. K. ette sellise traagilise tagajärje saabumist, kuigi ta pidi ja võis seda ette näha.

Seega kohtualuse poolt teenistusvolituste ületamise ja kaasnenud tagajärje vahel eksisteerib põhjuslik seos.

Tegu oli toime pandud otsese tahtlusega, kuid tagajärje põhjustas J. K. ettevaatamatuse tõttu.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks süüdlasele karistuse mõistmisel arvestada kohtuotsusega tuvastatud

üldist olukorda Eesti Kaitseväes. Samuti leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et karistuse mõistmisel

jättis maakohus arvestamata asjaolu, et kohtualune ei soovinud saabunud tagajärge, ta võttis väina

ületamisest ka ise osa ning seadis end koos teistega eluohtlikku olukorda, samuti tegi ta võimaluste piires

kõik selleks, et rühma liikmed jõuaks elusalt mandrile.

Kassatsioonkaebuse sisu

5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas süüdimõistetu J. K. kassatsioonkaebuse,

milles taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist.

Kassaator leiab, et kohtud on teinud faktilistele asjaoludele mittevastavad järeldused küsimuses, kas ta eiras

käsku korrata õppustel seniõpitut või mitte. Seetõttu on kohtud ebaõigesti kohaldanud ka kriminaalseadust.

Tema poolt koostatud õppuste plaan ei olnud detailiseeritud, samas sellise plaani koostamine tema

ametikohustustesse ka ei kuulunud, see oli A. R. ülesanne. A. R. plaani täpsustamist ei nõudnud. Kuna rühm

oli varem liikunud meres, samuti ületanud jõgesid ning läbinud õppusi soodes, kujunes tal veendumus, et

õppus mahub varem õpitu raamidesse. Teadlik ja tahtlik soov eirata ülema käsku tal puudus.

Balti Rahuvalvepataljonis puudus selgus käsuliinide suhtes ning 8. septembril 1997. a teadis ta kindlalt, et

A. R. oli kompaniiülema kohapealseks kohusetäitjaks määranud A. M. Viimast informeeris ta kavandatavast

saarelt tagasitulekust läbi väina. Seega oli kohapealne otsene ülemus probleemist teadlik, kuid ei esitanud

mingeid vastuväiteid, kuigi tal oli õigus ja võimalus nõuda täpsustusi. Käsuliinide lahknevus oli loonud

olukorra, kus õppuste läbiviimise üle puudus sisuline järelevalve.

Peale selle puudus üldine juhend ohutustehnika kohta kaitseväes, samuti ei olnud sätestatud veetõkete

ületamise korda. Õnnetusjuhtum sai võimalikuks taoliste õppuste planeerimise ja läbiviimise

ettevalmistamise korra puudumise ning kontrolli puudulikkuse tõttu rühma tegevuse üle.

Kassaator ei peaks võimalikuks vaidlustada enda kriminaalvastutust, kui asjale oleks lähenetud õiglaselt,

milleks ta peab süüdistuse kvalifitseerimist KrK § 260 järgi, mis oluliselt mõjutab karistuse kandmise

režiimi.

Kassaator peab ebaõiglaseks valikulist kohtupidamist ainult tema üle. Ühelegi teisele ülemale pole

kriminaalsüüdistust esitatud ning ainsana on kurjategijana käsitatud teda. Seega on kassaatori nägemusel

tegemist ilmse ülekohtuga tema suhtes. Eiratud on Põhiseaduse §-ga 12 tagatud võrdse kohtlemise põhimõtet

ning pole kinni peetud Põhiseaduse §-s 13 deklareeritust, et igaühte kaitstakse riigivõimu omavoli eest.

Rikutud on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 p-i 1, mille kohaselt igaühel on temale esitatud

kriminaalsüüdistuse läbivaatamisel õigus ausale asja arutamisele. Kassaatori valikulise kohtu alla andmise ja

süüdimõistmisega ei ole järgitud üht tunnustatud inimõigust - ausa õigusemõistmise põhimõtet, üht

baasgarantiid inimese ja õiguse kaitseks riigi omavoli vastu.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused ja põhjendused

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kõigi kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused, milledes kaitsjad ja kannatanu P. P. taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ning

prokurör ja ülejäänud kohtuistungil osalenud kannatanud taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist,

leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna küllaldast alust Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 1999. a kohtuotsuse tühistamiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 1999. a kohtuotsuse kirjeldav - motiveerivas

osas on analüüsitud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kohus on neid vastavalt KrMK § 50 lg-le 1 hinnanud

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. J. K.-i kriminaalõigusliku süü olemus on tõenditele tuginedes

avatud. Samuti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium analüüsinud J. K.-i teo ja saabunud tagajärje

vahelise põhjusliku seose olemasolu. Põhjalikult on käsitletud tõendite hindamise neid aspekte, mis olid J.

K.-le Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamise aluseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium

nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadega ega pea vajalikuks neid muuta.

Põhjendamatu on kassatsioonkaebuses esitatud väide, et jalgsi mereväina ületamises ei olnud midagi uut

võrreldes luurerühma poolt varem õpituga. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab üldtuntud asjaoluks, et

täiesti erinev asi on väina jalgsi ületamine võrreldes õppustega ranna ääres vees, jões või soos. Rannas, jões

ja soos on maismaa õppustest osavõtjatele pidevalt vahetus läheduses, mis võimaldab vajaduse korral kohest

kaldale naasmist ning üksteise efektiivset abistamist. Jalgsi väina ületamise korral aga selline võimalus

puudub. Vähe tähtis ei ole seejuures ka asjaolu, et merevee temperatuur oli väinas vaid 14 - 15o C.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks ka kassatsioonkaebuses toodud väidet, et juhtunus on

süüdi eelkõige J. K.-st ametilt ja auastmelt kõrgemal seisnud isikud. Otsene põhjuslik seos saabunud

tagajärjega sai tekkida vaid isiku tegevusest, kellel oli õigus anda ja kes reaalselt andis vahetu käsu väina

ületamiseks. Kõnesoleval juhtumil oli saabunud tagajärjega otseses põhjuslikus seoses vaid J. K.-i tegevus,

sest ainult tema andis rühma liikmetele vahetu käsu vette minna. Teiste isikute tegevus, kes pidid teostama

järelevalvet, ei olnud otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Seega võivad need isikud küll kanda

mõnd teiseliigilist vastutust - distsiplinaarset, poliitilist või moraalset -, kuid mitte kriminaalvastutust.

Põhjendatult on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et J. K.-i poolt siderühma ülema

A. M. informeerimine kavatsusest läbi vee saarelt mandrile tulla ei ole asjaolu, mis oleks andnud J. K.-le

õiguse eirata A. R. korraldust korrata õppustel seni õpitut. Ainetu on kassaatori väide, et kuna A. M.

täiendavat informatsiooni ei nõudnud ja vastuväiteid ei esitanud, siis oli väina ületamine A. M.-ga

kooskõlastatud ja see välistab käsu eiramise süüdistuse põhjendatuse. Kriminaalasjas puuduvad tõendid ja ka

J. K. ise ei ole kunagi väitnud, et A. M. oleks olnud teadlik A. R.-i poolt J. K.-le antud korraldusest korrata

õppustel varem õpitut. Seega ei saanud ta ka A. R.-i korraldust muuta ega tühistada.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri

1999. a kohtuotsus tuleb aga osaliselt tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu J. K.-i

karistamise osas KrK § 256 lg 1 järgi. Kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks on asjaolu, et

20. oktoobri 1999.a kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas tuvastatuga ei ole kooskõlas kohtuotsuse

resolutiivosa. Nii on kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas õigesti tuvastatud, et J. K.-i tegevus tuleb

kvalifitseerida KrK § 259 lg 1 järgi, kuid kohtuotsuse resolutiivosas on kohus J. K.-i karistanud KrK § 256

lg 1 järgi. Sellega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkunud KrMK § 275 lg 1 p 2 nõudeid ning

seetõttu tuleb kohtuotsus J. K.-i karistamise osas KrK § 256 lg 1 järgi tühistada ja teda tuleb karistada KrK

§ 259 lg 1 järgi. Kuivõrd selleks ei ole vaja täiendavalt koguda tõendeid ega muuta kogutud tõenditele antud

hinnangut, siis on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik teha asjas uus otsus, raskendamata

süüdimõistetu olukorda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 g-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 1999. a kohtuotsus J. K.-

i karistamise osas KrK § 256 lg 1 järgi.

2. Karistada J. K.-i KrK § 259 lg 1 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks poolkinnises vanglas.

3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 25. jaanuaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep