3-2-1-6-00 · Riigikohus

3-2-1-6-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. jaanuaril 2000. a

Tartu linna hagi Malle Tikerpuu vastu eluruumist väljatõstmiseks ja Malle Tikerpuu vastuhagi

Tartu linna vastu eluruumi kasutusõiguse tunnistamiseks

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 10. jaanuaril 2000. a läbi M. Tikerpuu kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-107/99. Istungist võttis

osa kostja M. Tikerpuu esindaja vandeadvokaat S. Must.

I Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tartu Linnakohtule esitatud hagis taotles Tartu linn Malle Tikerpuu väljatõstmist eluruumist Tartus

Vasara 31-36 teist eluruumi vastu andmata. Hagi põhjendustel suri 19. aprillil 1995. a Tartus Vasara

31-36 eluruumi üürnik Helene-Johanna Lõivokene. Seda eluruumi kasutas ilma sissekirjutuseta ka

M. Tikerpuu. Kostja kasutas eluruumi kui ajutine elanik, täites sisuliselt koduabilise ja hooldaja

ülesandeid. H.-J. Lõivokese eluajal ei esitanud kostja taotlust enda tunnistamiseks üürniku

perekonnaliikmeks.

Kostja esitas vastuhagieluruumi kasutusõiguse tunnistamiseks. Vastuhagi põhjendustel asus kostja H.-

J. Lõivokese juurde elama 1987. aastal, sest viimane vajas pidevat hooldust ja kõrvalabi. Eluruumi

sissekirjutamist ei toimunud elamuorganite vastuseisu tõttu. Hiljem selgitati kostjale, et Eesti

Vabariigis ei oma sissekirjutus olulist tähtsust, sest vastavalt põhiseadusele on igal kodanikul õigus

elukohta valida. Kostjal oli H.-J. Lõivokesega ühine majapidamine. Kostja palus end tunnistada H.-

J. Lõivokese perekonnaliikmeks ja tunnistada tema õigust Tartus Vasara 31-36 eluruumi

kasutamiseks.

Tartu Linnakohtu 11. novembri 1998. a otsusega rahuldati vastuhagi, hagi aga jäeti rahuldamata.

Linnakohus tunnistas M. Tikerpuu H.-J. Lõivokese perekonnaliikmeks koos kõigi sellest tulenevate

õigustega. Kostja ja H.-J. Lõivokene elasid koos aastaid, kusjuures kostja oli elanud H.-J. Lõivokese

juures juba koolipõlves. H.-J. Lõivokene pidas kostjat oma perekonnaliikmeks ja neil oli ühine

majapidamine. H.-J. Lõivokene soovis enda valduses olevat eluruumi kostjale pärandada, kuid ta suri

ootamatult kaks päeva enne eluruumi erastamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas Tartu linna hagi

ning tõstis M. Tikerpuu Vasara 31-36 eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata. Ringkonnakohus

leidis, et asjas ei ole vaja tuvastada, kas kostja elas H.-J. Lõivokesega samas korteris ja kas neil oli

ühine majapidamine. Samuti ei oma tähtsust, et H.-J. Lõivokene pidas kostjat oma

perekonnaliikmeks. ES § 35 lg 2 kohaselt on üürnikul õigus majutada temale üürile antud eluruumi

oma abikaasat ja alaealisi lapsi. Teiste sama seaduse §-s 10 nimetatud isikute majutamist lubatakse

ainult üürileandja ja üürnikuga koos elavate täiskasvanud perekonnaliikmete kirjalikul nõusolekul.

Isikult, kelle majutamist taotletakse, kirjalikku nõusolekut ei küsita. Seega on nõusoleku andmisest

keeldumist õigus vaidlustada üürnikul või tema täisealistel perekonnaliikmetel, mitte aga iseseisvalt

isikul, kelle perekonnaliikmeks tunnistamist taotletakse. Kuna H.-J. Lõivokene on surnud, puudub

M. Tikerpuul võimalus vaidlustada enda mittetunnistamist H.-J. Lõivokese perekonnaliikmeks. Asja

materjalidest ei nähtu, et H.-J. Lõivokene oleks oma eluajal soovinud kellegi tunnistamist enda

perekonnaliikmeks, kuid asja materjalidest nähtub, et üürileandja ei ole andnud nõusolekut

M. Tikerpuu majutamiseks perekonnaliikmena vaidlusalusesse eluruumi. Samas on tõendatud, et

M. Tikerpuu elas üürniku eluajal ja tema nõusolekul vaidlusaluses eluruumis. Eluruumi kasutamist

M. Tikerpuu poolt tuleb kvalifitseerida ES § 48 alusel. M. Tikerpuu oli üürniku eluruumis ajutine

elanik ning vastavalt ES § 48 lg 4 on ajutine elanik kohustatud üürilepingu lõppemisel või

lõpetamisel, samuti üürniku või tema perekonnaliikmete nõudmisel viivitamatult eluruumi

vabastama. Sellest keeldumise korral kuuluvad ajutised elanikud kohtu korras väljatõstmisele ilma

teist eluruumi vastu andmata.

II Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega

vastuhagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud

vääraid materiaalõiguse norme ja rikkunud protsessiõiguse norme. Kostja kui H.-J. Lõivokese

sugulane asus viimase juurde elama 1987. aastal. Sel ajal reguleeris elamusuhteid Eesti NSV

elamukoodeks. Elamukoodeksi § 51 lg 2 kohaselt võis üürniku perekonnaliikmeteks tunnistada ka

üürniku teisi sugulasi, kui nad elasid koos üürnikuga ja neil oli ühine majapidamine. Kostja oli H.-

J. Lõivokese kasutütar, neil oli ühine majapidamine ja ta elas koos üürnikuga. Ringkonnakohus

kohaldas ekslikult elamuseadust. See seadus jõustus 1. juulil 1992. a ning sellele tagasiulatuvat jõudu

ei antud. Kuna elamukoodeksi § 54 ei nõudnud üürileandja nõusolekut teiste elanike majutamiseks

üüritavasse eluruumi, siis ei teki ka probleemi, kes saab vaidlustada üürileandja keeldumist teiste

isikute majutamiseks. Kostja õiguslik seisund elamuseaduse jõustumisel ei muutunud ning temast ei

saanud ajutist elanikku. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et üürileandja keeldumist tunnistada

ES § 10 lg-s 2 loetletud isikud perekonnaliikmeteks saab vaidlustada üksnes üürnik. Põhiseaduse § 15

annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kostja

väljatõstmine eluruumist, kus ta on kaheksa aastat elanud, rikub tema õigusi. Ka ES § 35 lg 2 jätab

lahtiseks, kellel on õigus vaidlustada üürileandja loa andmisest keeldumist. Ringkonnakohus on

jätnud otsuses hindamata kostja vastuväited apellatsioonkaebusele. Otsus ei vasta TsMS § 330 lg-

tele 4 ja 6.

III Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kostja ei ole esitanud ühtegi arvestatavat tõendit selle kohta, et ta oli H.-J. Lõivokese sugulane.

Kohus peab kohaldama kehtivat seadust. Hagi M. Tikerpuu vastu esitati 11. oktoobril 1995. a ning

seega ei saa Eesti NSV elamukoodeksit kohaldada. Elamukoodeksile ei ole kostja varem viidanud.

IV Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Ringkonnakohtu järeldus, et kostja oli vaidlusaluses eluruumis ajutine elanik, mitte aga üürniku

perekonnaliige, ei ole küllaldaselt põhjendatud. Otsuses on apellatsioonikohus põhjendanud oma

järeldust sellega, et üürileandja ei ole andnud ES § 35 lg 2 kohast nõusolekut kostja majutamiseks

perekonnaliikmena vaidlusalusesse eluruumi. Kohus ei ole otsuses andnud hinnangut kostja väitele,

et ta asus H.-J. Lõivokese juurde elama juba 1987. aastal. See kostja väidetud asjaolu omab

õiguslikku tähtsust ning seetõttu ei oleks apellatsioonikohus tohtinud seda tähelepanuta jätta.

1987. aastal reguleeris üürniku poolt teiste isikute eluruumi majutamist Eesti NSV elamukoodeksi

§ 54. Elamuseaduse § 35 lg 2, millest lähtudes ringkonnakohus on kostja õiguslikku seisundit

hinnanud, jõustus alles 1. juulil 1992. a. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt tuvastada, millal

toimus kostja majutamine vaidlusalusesse eluruumi ja kas see oli kooskõlas sel ajal kehtinud

õigusnormidega ning alles seejärel vaidlus lahendada.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 1999. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Malle Tikerpuule Terje Söödi nimelt 21. mail 1999. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

J. Odar, L. Laarmaa, A. Kull