3-2-1-2-00 · Riigikohus

3-2-1-2-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. jaanuaril 2000. a

Nade?da Prueli hagi Eesti Vabariigi vastu 110 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik vaatas kirjalikus menetluses 20. detsembril 1999. a läbi N. Prueli

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 1999. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/264/99.

I Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Nade?da Pruel, tuginedes põhiseaduse §-le 32, AÕSRakS

§-dele 3 ja 6, TsÜS §-le 112 ja TsK §-le 450, Eesti Vabariigilt välja mõista 110 000 krooni. Hagi

põhjenduste kohaselt ostis hageja 25. septembril 1996. a AS-lt Osok sõiduauto Mazda 626 hinnaga

110 000 krooni. Samal päeval võttis ta auto arvele autoregistrikeskuses. Volituse alusel kasutasid

autot Jevgenia Päkäri ja Svetlana Volkova. 1996. aasta detsembris võtsid politseiametnikud

S. Volkovalt auto ära, selgitades, et hageja ostetud sõiduk on ärandatud ja selle kohta on Mustamäe

Politseijaoskonnas algatatud kriminaalasi. 1997. aasta aprillis selgitas Tallinna prokurör hagejale, et

politseiinspektor rikkus KrMK § 61, 62 ja 63, sest ta ei tunnistanud autot asitõendiks ega andnud seda

vastutavale hoiule. Politseiametnikud tagastasid sõiduki omavoliliselt Rein Kazantsevile. Hageja

leidis, et ta oli pärast auto ostmist ja registreerimist autoregistrikeskuses selle heauskne omanik ning

et politseiametnike mitteõiguspäraste tegudega tekitati talle kahju 110 000 krooni.

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja ei ole auto heauskne omanik, sest sõiduauto väljus

R. Kazantsevi valdusest seoses vargusega. Kindlaks on tegemata politseiametnike süü. Samuti on

tõendamata kahju olemasolu summas 110 000 krooni.

Tallinna Linnakohtu 24. detsembri 1998. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjendustel algatati

2. mail 1996. a sõiduauto Mazda 626 varguse faktis R. Kazantsevi avalduse alusel kriminaalasi.

5. jaanuaril 1997. a teostati politseimääruse alusel nimetatud sõiduauto võetus S. Volkovalt.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et sõidukit ei tunnistatud asitõendiks ega antud vastutavale

hoiule. Politseiametnikud tagastasid auto R. Kazantsevile. Määrus asitõendi liitmise ja auto

tagastamise kohta on tehtud alles 24. aprillil 1997. a. Politseiametnikud on omavoliliselt seadusliku

aluseta otsustanud asitõendi saatuse enne kriminaalasja uurimise lõpetamist või asjas kohtuotsuse

tegemist ja andnud sõiduki üle selle väidetavale omanikule R. Kazantsevile. Hageja tasus auto

ostmisel 110 000 krooni, mis tuleb kostjalt TsK § 448 alusel hagejale välja mõista.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja kinnitanud, et tema ostetud sõiduk ning

R. Kazantsevilt varastatud ning viimasele tagastatud auto oli üks ja sama sõiduk. Hageja on end ise

nimetanud vaidlusaluse sõiduauto heauskseks omanikuks. Asjas on tõendatud, et politseiuurija

tagastas auto samale isikule, kellelt see varastati. Hageja tunnustab R. Kazantsevi omandiõigust

temalt ära võetud sõiduauto suhtes ja ka seda, et see auto oli omaniku valdusest välja läinud omaniku

tahte vastaselt. AÕS § 95 lg 4 välistab sellisel juhul heauskse omandamise. Kui asi nõutakse valdajalt

(hagejalt) välja, tekib tal nõue temale asja võõrandanud isiku vastu. Poolte vahel ei saa kahju

hüvitamise kohustist tekkida. Puudub põhjuslik seos ametiisiku tegevuse ja hagejal väidetavalt

tekkinud varalise kahju vahel. Hageja ei ole tõendanud auto ostu-müügi hinna tasumist. Kohtule

esitatud tõend-arve sõiduki omaniku vahetuse vormistamiseks ei tõenda veel ostuhinna tasumist.

Kohus on põhjendamatult lugenud tõendatuks väidetava kahju suuruse 110 000 krooni.

II Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuses leitakse, et kohus on vääralt kohaldanud

materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Asjaõigusseaduse § 95

kohaldamine on väär. Asjas ei vaidlustata mitte omandiõigust sõidukile, vaid lahendatakse vaidlust

politseiametnike tegevuse seaduslikkuse üle. Vaidlusalust sõidukit ei võetud asitõendina

kriminaalasja juurde ning seda ei antud vastutavale hoiule. Politseiametnikud ületasid oma volitusi ja

otsustasid sõiduauto saatuse enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalmenetluse lõpetamist ning

andsid auto kohtuväliselt ja õigusliku aluseta R. Kazantsevile. 18. aprillil 1997. a selgitas Tallinna

prokurör, et politseiametnik kuritarvitas oma ametiseisundit ning toimepandud rikkumiste suhtes on

algatatud distsiplinaarmenetlus. Sellega on tõendatud põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ja

hagejal tekkinud varalise kahju vahel. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju

hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kostja ei ole tõendanud, et ta

ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kui hagejalt asi välja

nõutakse, tekib tal nõue temale asja võõrandanud isiku, mitte kostja vastu. TsK § 256 kohaselt tekib

hagejal võõrandaja vastu nõue juhul, kui asi võetakse ära kohtuotsuse, mitte aga politseiametniku

otsuse alusel. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Otsuses ei ole märgitud tõendeid,

millele on rajatud kohtu järeldus, et politseiametnikud tagastasid sõiduki sellele isikule, kellelt see

varastati. Sõiduki ostu-müügi hinna 110 000 krooni tasumist tõendab tõend-arve.

III Vastus kassatsioonkaebusele

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti AÕS § 95 lg 4. Hageja tunnustas R. Kazantsevi omandiõigust

autole. Samuti tunnustas hageja seda, et sõiduk oli omaniku valdusest välja läinud omaniku tahte

vastaselt.

IV Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.

Hageja nõudis kostjalt 110 000 krooni väljamõistmist põhjusel, et politsei võttis hagejalt

kriminaalmenetluse norme rikkudes ära ning tagastas R. Kazantsevile auto, mille hageja oli selle

summa eest ostnud AS-lt Osok. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja ostetud auto oli R. Kazantsevilt

varastatud ning viimane on endiselt auto omanik. AÕS § 95 lg-st 3 tulenevalt ei toimu üleandmisega

auto heauskset omandamist, kui auto oli omanikult varastatud jaseda ei omandatud avalikul

enampakkumisel. Ka nõudis hageja vaid auto hinna hüvitamist. Hageja ei väitnud menetluse kestel

kordagi, et seoses auto äravõtmise ja R. Kazantsevile tagastamisega oleks ta peale auto ostmisel

tasutud summa kandnud veel muud kahju. Nendel asjaoludel on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

politsei tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel põhjuslik seos puudub ning kahju tekitamisest

tulenevat kohustist poolte vahel ei tekkinud. Hageja väidetud kahju tekkimise põhjuseks saab olla

see, et talle müüdi varastatud auto, mitte aga politsei tegevus auto tagastamisel R. Kazantsevile.

Kuna apellatsioonikohus leidis, et põhjuslik seos politsei tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel

puudub, siis ei oma asjas tähtsust, kui palju hageja auto eest maksis. Selle tõttu jätab kolleegium

tähelepanuta kassatsioonkaebuse väited, mis puudutavad sõiduki hinna tasumise kohta esitatud

tõendite hindamist. Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 330 lg 4

nõuetele. Kuna poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et politsei tagastas sõiduki isikule, kellelt see

varastati, polnud kohtul vaja otsuses selle asjaolu kohta käivaid tõendeid käsitada.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et hageja võib nõuda müüjalt auto eest

makstud raha tagastamist ainult siis, kui auto võetakse ära kohtuotsuse alusel. AÕS § 80 lg 1 kohaselt

on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Vastavalt sama seaduse

§ 95 lg-le 4 võib omanikult varastatud asja heauskselt valdajalt välja nõuda, kuni valdaja ei ole asja

omandanud igamisega. Tulenevalt AÕS § 87 lg-st 1 peab ka heauskne valdaja asja omanikule üle

andma tasuta ning ta ei või omanikult nõuda raha, mis ta on asja eest maksnud, kuid ta võib seda

nõuda isikult, kellelt ta selle valduse sai. Kolleegium leiab, et kui puudub vaidlus asja omandiõiguse

üle, võib asja tagastamine omanikule toimuda ka kohtuväliselt ning ka sel juhul on ostjal õigus nõuda

müüjalt raha, mis ta asja eest maksis. Küll võib müüja TsK § 255 lg 2 järgi ka sel juhul vastutusest

ostja ees vabaneda, kui ta tõendab, et kohtumenetluses oleks ta saanud vältida müüdud asja

äravõtmise ostjalt. Seega asub kolleegium seisukohale, et AÕS § 87 lg 1 alusel võib heauskne valdaja

nõuda isikult, kellelt ta asja valduse sai, asja eest makstud raha ka siis, kui asja tagastamine

omanikule on toimunud ilma kohtuotsuseta.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 1999. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik