3-3-1-47-99 · Riigikohus

3-3-1-47-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. detsembril 1999

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebuse läbivaatamine

HÕS § 92 lg 1 kohaldamise asjas ja Tarmo Lai kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtukulude

hüvitamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

9. detsembril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve

osakonna kassatsioonkaebuse ning Tarmo Lai kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 24. septembri 1999. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/107/99.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Tarmo Lai esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Juures

oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tallinna Liikluspolitsei nooreminspektor koostas 19. juunil 1998. a. haldusõiguserikkumise protokolli

nr. AA 287870 selle kohta, et Tarmo Lai juhtis samal päeval Tallinnas Liivalaia tänaval

nõuetekohaselt registreerimata sõidukit, rikkudes sellega LE punkti 189 nõudeid ja pannes toime

HÕS § 92 lg 1 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise. Tallinna Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalve osakonna ülemkomissar Alo Kirsimäe tunnistas 29. oktoobri 1998. a. otsusega

T. Lai süüdi teadvalt kehtestatud korras registreerimata sõiduki juhtimises ning karistas T. Laid HÕS

§ 92 lõige 1 alusel rahatrahviga 10 päevapalga ulatuses, s.o. 360 krooni. Otsuse kohaselt oli Tarmo

Lai rikkunud teede- ja sideministri 10. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 34 kinnitatud Mootorsõidukite

ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkte 9 ja 14.

9. novembril 1998. a. esitas T. Lai esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna

ülemkomissari A. Kirsimäe 29. oktoobri 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 179037 ja

lõpetada asja menetlus. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Politseiprefektuur vääralt asunud

seisukohale, et sõiduk Hummer kuulub Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja

punktide 9 ja 14 kohaselt registreerimisele 5 päeva jooksul pärast sõiduki tollivormistust või selle

omandamist. Vaidlusalune sõiduk Hummer kuulub M2G kategooriasse, mis on hõlmatud M2

kategooriaga ning on sisse toodud ajutiseks kasutamiseks, seega tuleb asuda seisukohale, et Eeskirja

punkti 10 kohaselt ei kuulu sõiduk Hummer registreerimisele. Kuna vaidlusalune sõiduk ei kuulu

vastavalt kehtivatele õigusaktidele registreerimisele, siis on alusetu kaebaja karistamine HÕS § 92

lg 1 alusel, sest tema käitumises puudusid haldusõiguserikkumise tunnused.

Tallinna Halduskohtu 18. juuni 1999. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-35/99 jäeti T. Lai

kaebus rahuldamata ja asjas tehtud otsus muutmata. Halduskohus leidis, et kaebuse esitaja poolt

toime pandud haldusõiguserikkumine on HÕS § 92 lg 1 järgi õigesti kvalifitseeritud. Halduskohus

põhjendas oma otsust sellega, et Liiklusseaduse § 11 lg 2 kohaselt peavad mootorsõidukid olema

kehtestatud korras registreeritud ja omama vastavat riiklikku registreerimismärki. Nimetatud

paragrahvi lõikest 3 tuleneb teede- ja sideministri volitus kehtestada mootorsõidukite ja haagiste

riikliku registreerimise eeskiri. Teede- ja sideministri 10. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 34

kinnitatud Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkti 9 lõike 1 kohaselt

kuuluvad registreerimisele kõik Eestis kasutamiseks sissetoodud, Eestis valmistatud ning Eestis

kasutusele võetavad sõidukid. Eestisse ajutiseks kasutamiseks sissetoodud M1-, N1-, O1-, O- ja L-

kategooria sõiduk registreeritakse tollidokumentides märgitud tähtajani. Nimetatud eeskirja punktis

10 on loetletud registreerimisele mittekuuluvate sõidukite kategooriad. Sama sätte alapunkti 5

kohaselt ei kuulu registreerimisele sõidukid, mis on ajutiseks kasutamiseks sisse toodud ja kuuluvad

kategooriasse M2, M3, N2, N3, O3 ja O4. Maastikuauto Hummer kuulub kategooriasse M2G, millest

johtuvalt kuulub Eestis registreerimisele ka juhul, kui see on Eestisse toodud ajutiseks kasutamiseks.

Maastikuauto Hummer, kuuludes M2G kategooriasse, ei kuulu Eeskirja p. 10 alusel Eestis

registreerimisele mittekuuluvate sõidukite hulka. Seega laieneb vaidlusalusele sõidukile Eeskirja

punktis 9 lõikes 1 sisalduv nõue. Antud juhul ei oma tähtsust, kas sõidukile on tehtud tollivormistus.

Piisab sellest, et on tõendatud sõiduki kasutamine Eestis kuude vältel. Ka ajutiselt kasutusele võetud

sõiduk kuulub Eestis registreerimisele, kui talle ei laiene Eeskirja punkt 10.

Tarmo Lai esitas 29. juunil 1999. a. apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu

otsuse ja teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna

ülemkomissari 29. oktoobri 1998. a. otsus ja lõpetada asjas menetlus. Apellant leidis, et Eeskirja p. 10

sätestab erandina sõidukid, mis ei kuulu registreerimisele. Nende hulgas on märgitud ka ajutiseks

kasutamiseks sisse toodud ja kategooriasse M2 kuuluvad sõidukid. Maastikuauto Hummer kuulub

kategooriasse M2G, mis on hõlmatud kategooriaga M2. See auto ei saabunud Eestisse kui kaup, vaid

kui liiklusvahend ajutiselt tähtajaga kuni 6 kuud, mistõttu teda ei pidanud sisse tollima ega

registreerima. Eeskirja p. 9 ei laiene juhtudele, mil sõiduk tuuakse sisse ajutiselt. Ebaõige on kohtu

väide, et piisab sellest, kui sõidukit on Eestis kasutatud kuude vältel ning korduvalt umbes kuue kuu

jooksul. Kuna vaidlusalune sõiduk on olnud Eestis vaheaegadega kuni kuus kuud, tuleb see lugeda

ajutiselt Eestis viibivaks.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 24. septembri 1999. a. otsusega Tallinna

Halduskohtu 18. juuni 1999. a. otsuse ja lõpetas haldusõiguserikkumise asjas menetluse.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna pole tõendatud, et sõiduk oli toodud Eestisse alaliselt,

tuleb vaidlusalust sõidukit käsitleda ajutisena Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise

eeskirja punkti 10 alapunkt 5 tähenduses. Teede- ja sideministri 29. mai 1998. a. määrusega nr. 21

kinnitatud Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja lisa 1 punkti 2 ning sama eeskirja lisanduse B punkti A

ning nimetatud eeskirja lisanduse B, mida täpsustati teede- ja sideministri 26. mai 1999. a. määrusega

nr. 29 alusel, asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist on M2G kategooria sõidukiga, mis kuulub

kategooriasse M2. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et Tarmo Lai haldusvastutusele võtmine

HÕS § 92 lg 1 järgi oli ebaseaduslik, kuna tulenevalt Eeskirja punkti 10 alapunktist 5 ei olnud tal

kohustust registreerida sõiduautot Hummer. HÕS § 218 p. 1 alusel lõpetati menetlus T. Lai tegevuses

haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata

ringkonnakohtus asja arutamisega seotud kohtukulude hüvitamise taotluse summas 7460 krooni

10 senti põhjendusega, et T. Lai esindaja esitas kohtukulude hüvitamise taotluse koos õigusabi kulude

kandmist põhjendavate tõenditega alles kohtuvaidluste ajal.

Tallinna Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Tallinna Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalve osakond ja T. Lai.

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebuses palutakse tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et:

Liiklusseaduse §-st 11 lg 2 tuleneb kohustus registreerida sõidukid. Mootorsõidukite ja haagiste

riikliku registreerimise eeskirja punkti 9 kohaselt kuuluvad registreerimisele kõik Eestisse

kasutamiseks sissetoodud sõidukid. Registreerimisele mittekuuluvad sõidukid on loetletud Eeskirja

punktis 10. Nimetatud sättes loetletud registreerimisele mittekuuluvaid sõidukeid ei tohi liikluses

kasutada Sõidukite tehnojärelevalve eeskirjast tulenevalt, ruumiliselt piiratud kasutusotstarbest

lähtuvalt või kui kasutamine toimub ainult ärilistel eesmärkidel. Kassaator on seisukohal, et

tulenevalt Eeskirja punktidest 6, 9 ja 10 kuulus Tarmo Lai poolt kasutatud sõiduk registreerimisele.

Tallinna Ringkonnakohus on vääralt viidanud teede- ja sideministri 26. mai 1999. a. määrusega nr. 29

Sõiduki tehnojärelevalve eeskirjas tehtud muudatustele. Nimetatud muudatustega kehtestati uus kord

sõidukite kategooriate määratlemisel. 26. mai 1999. a. määrus nr. 29 ei ole käesolevas vaidluses

kohaldatav, kuna sündmus leidis aset 19. juunil 1998. a., mil nimetatud määrus ei olnud veel vastu

võetud.

Tallinna Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise

eeskirja punkte 9 ja 10. Käesolevas asjas on väär tugineda sõiduki kasutamise ajalistele piiridele.

M2G kategooria sõiduk ei kuulu Eeskirja punkti 9 teises lõikes nimetatud ajutiseks kasutamiseks

sissetoodud sõidukite hulka. Samuti ei kuulu kohaldamisele punkti 10 alapunkt 5, kuna M2G

kategooria sõiduk ei ole seal loetletud. Kassaatori arvates ei sõltu M2G kategooria sõiduki

registreerimise kohustuslikkus sõiduki kasutamise ajalistest piiridest. Eeskirja punktis 9 toodud

loetelu hõlmab ka alakategooria sõidukeid. Seevastu punkti 10 alapunktis 5 esitatud loetelu sisaldab

ainult põhikategooriat. Erinev käsitlus tuleneb sidekriipsu kasutamisest õigusakti tekstis. Esimesel

juhul hõlmatakse ka G-alakategooria, teisel juhul on loetelu ammendav.

Kuna M2G kategooria sõidukitele ei ole kehtestatud erinorme, kuuluvad nad registreerimisele üldises

korras vastavalt Eeskirja punktile 9 ning tähtajal, mis on sätestatud punktis 14.

T. Lai kasssatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse muutmist ning T. Lai taotluse

rahuldamist Tallinna Ringkonnakohtus kantud 7460 krooni 10 sendi kohtukulude osas.

T. Lai väidab, et ringkonnakohus on ebaõigesti rakendanud HÕS § 3511, mis viis ebaõige

kohtuotsuse tegemiseni kohtukulude osas. Ringkonnakohus ei viidanud, missugusest

menetlusnormist ta kohtukulude hüvitamata jätmisel juhindus. Haldusõiguserikkumiste seadustik ei

reguleeri kohtukulude hüvitamise taotluse esitamise aega ega sellest tulenevaid järelmeid.

Kohtukulude hüvitamist reguleeriv HÕS § 3511 tingimuslik sõnastus annab õiguse kohtukulude

hüvitamise taotlust esitada, kui kohus tunnistab halduskaristuse määramise otsuse ebaseaduslikuks.

Seega saab eraldi taotluse esitada ka pärast menetluse lõppu. Teiste menetlusseadustike kohaldamine

on kassaatori arvates siin lubamatu. T. Lai esitas ringkonnakohtus kantud kulude alusdokumendid

menetluse lõpul. Vastustaja sai nendega tutvuda ning andis oma arvamuse taotluse esitamise

mitteõigeaegsuse kohta. Kassaator tugineb Riigikohtu halduskolleegiumi 29. märtsi 1999. a.

määrusele haldusasjas nr. 3-3-1-9-9, mille kohaselt on HÕS § 3511 kitsendav tõlgendamine vastuolus

efektiivse õiguskaitse põhimõttega protsessiõiguses. Õiguskaitse on ainult siis efektiivne, kui

kohtumenetluses on põhjendatud edasikaebuse korral tagatud õigus advokaadikulude hüvitamiseks.

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et

ringkonnakohtu otsus kohtukulude hüvitamata jätmise osas on õige ja seaduslik ning

kassatsioonkaebus põhjendamatu. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond leiab, et

kuna kohtukulude hüvitamise taotlus esitati kohtulike vaidluste staadiumis, kus uute tõendite ja

taotluste esitamise õigust ei ole, siis ei kuulu taotlus rahuldamisele nimetatud haldusasja raames, kuna

vastaspoolel ei ole võimalik sellisele taotlusele reageerida ning vastu vaielda.

Riigikohtu istungil esitas Tarmo Lai esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi taotluse kohtukulude

hüvitamiseks kassatsioonimenetluses kantud advokaadi õigusabi eest 10 292 krooni 31 sendi ulatuses

ja kohtukulude nimekirja.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Teede- ja sideministri 10. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 34 kinnitatud Mootorsõidukite ja

haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkti 9 kohaselt kuuluvad registreerimisele kõik Eestisse

kasutamiseks sissetoodud ja Eestis valmistatud ning Eestis kasutusele võetavad sõidukid.

Vastavalt Eeskirja punkti 10 alapunktile 5 ei kuulu registreerimisele sõidukid, mis on sisse toodud

ajutiseks kasutamiseks ja kuuluvad kategooriasse M2, M 3, N2, N3,O3 ja O4.

Ajutiseks kasutamiseks Eestisse toodud M2G kategooria maastikuautod kuuluvad registreerimisele

vastavalt Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punktile 9 ja 10.

Käesolevas asjas tuleb sõiduki kategooria määratlemisel ja selle kaudu registreerimise

kohustuslikkuse üle otsustamisel kohaldada teede- ja sideministri 27. mai 1996. a. määrusega nr. 26

kinnitatud Sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja lisandust 1 "Sõiduki kategooriad". Teede- ja sideministri

29. mai 1998. a. määrusega nr. 21 kinnitatud Sõiduki tehnojärelevalve eeskiri on avaldatud

25. septembril 1998. a. Riigi Teataja Lisas nr. 278-286. Järelikult jõustus nimetatud määrus

26. septembril 1998. a., väidetav haldusõiguserikkumine toimus aga 19. juunil 1998. a.

Teede- ja sideministri 27. mai 1996. a. määrusega nr. 26 kinnitatud Sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja

lisanduse 1 "Sõidukite kategooriad" esimese alajaotuse "M ja N kategooria sõidukid (autod)" kohaselt

jaotatakse autod kategooriatesse: M kategooria - sõiduautod ja bussid, N kategooria - veoautod ja

vedukid. Samas alajaotuses on määratletud G kategooria sõidukid (maastikuautod), mis jaotatakse

M1G ja N1G, M2G ja N2G ning M3G ja N3G kategooriatesse.

Lisanduse 1 kohaselt on M2 kategooria sõiduk üle 9 sõitjakohaga (sh. juhi koht) buss, mille täismass

ei ületa 5 tonni. M2G kategooria sõiduk on maastikuauto, mille täismass on üle 2,0 tonni, kuid ei

ületa 12,0 tonni, millel veavad kõik rattad või on roomikvedu ja vähemalt üks telgedest on lahutatav

jõuülekandest ning auto peab vastama samas lisanduses loetletud täiendavatele nõuetele.

Maastikuautode liigitamine G kategooriasse on põhjendatud, arvestades nende kasutamise eesmärki

ja tehnilisi näitajaid. M2G kategooria sõidukitele esitatavad nõuded on erinevad M2 kategooria

sõidukitele esitatavatest nõuetest. Seega ei hõlma tähistus M2 maastikuautosid, mis kuuluvad

kategooriasse M2G. Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise juhendi punktis 10

alapunktis 5 sisalduv loetelu ei hõlma maastikuautosid.

2. HÕS §-s 218 on sätestatud haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldavad asjaolud. Selle

paragrahvi esimese lõike punkti 7 kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja menetlust algatada ja

algatatud menetlus tuleb lõpetada, kui haldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks on

möödunud HÕS §-s 30 ettenähtud tähtajad. HÕS § 30 lg 4 kohaselt ei või ühelgi juhul peale §-s 141

sätestatud haldusõiguserikkumiste ja käesoleva paragrahvi 8. lõikes sätestatud juhtudel

halduskaristust määrata, kui haldusõiguserikkumise päevast on möödunud üks aasta või rohkem aega.

Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt pani T. Lai haldusõiguserikkumise toime 19. juunil

1998. a. Ringkonnakohus tühistas 24. septembril 1999. a. halduskohtu otsuse,millega jäeti muutmata

politsei ülemkomissari otsus T. Lai karistamise kohta, ja lõpetas menetluse haldusõiguserikkumise

koosseisu puudumise tõttu. Kuna asja arutamise ajaks ringkonnakohtus oli möödunud HÕS §-s 30

lg 4 sätestatud üheaastane tähtaeg, siis pidanuks ringkonnakohus menetluse lõpetama HÕS § 218 lg 1

p. 7 alusel. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele ja menetlus käesolevas

haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele HÕS § 218 lg 1 p. 7 alusel.

3. HÕS § 3511 lg 1 sätestab: "Kui kohus tunnistas halduskaristuse määramise otsuse ebaseaduslikuks

ja asja arutamisest võttis haldusvastutusele võetud isiku esindajana osa advokaat, võib kohus isiku

palvel teha määruse advokaadi õigusabi eest tasutud summa temale hüvitamiseks riigi- või kohaliku

eelarve vahenditest."

Kuna Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega halduskaristuse määramise otsus tunnistati

ebaseaduslikuks, kuulub tühistamisele ja menetlus haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele, siis

puudub alus Tarmo Lai kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Samuti pole alust T. Lai esindaja

vandeadvokaat A. Hallmägi poolt Riigikohtu istungil esitatud kohtukulude hüvitamise taotluse

rahuldamiseks.

Juhindudes HÕS §-dest 218 lg 1 p. 7, 324 lg 1 p. 3, 325 lg 1, 311 lg 2 ja 3, Riigikohtu

halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebus

osaliselt.

Jätta Tarmo Lai kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas

nr. II-3õ/107/99 ning lõpetada haldusõiguserikkumise asjas menetlus.

Tagastada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonnale kassatsioonikautsjon 625

(kuussada kakskümmend viis) krooni.

Kanda Tarmo Lai poolt tasutud kassatsioonikautsjon riigituludesse.

Määrus jõustub 20. detsembril 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann