3-1-1-112-99 · Riigikohus

3-1-1-112-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. detsembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ja liikmed Eerik Kergandberg ning Jüri Ilvest

vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

V. T. ja L. S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 161 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, L. S. ja

tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ning riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. Tartu Maakohtu 3. oktoobri 1997. a otsusega mõisteti V. T. KrK § 161 järgi süüdi selles, et tema,

töötades Viljandi Politseiprefektuuris politseiprefektina ja vastutades Viljandi Politseiprefektuuri töö

eest, kasutas tahtlikult ja teenistushuvide vastaselt ära oma ametiseisundit. V. T.-le mõisteti karistuseks

kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja KrK § 47 lg-te 1 ja 2 alusel vabastati ta üheaastase

katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. KrK § 27 alusel mõisteti V. T.-le lisakaristusena üheks

aastaks õiguskaitsesüsteemis juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmine. L. S. tunnistati süüdi

KrK § 162 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaheks aastaks õiguskaitsesüsteemis juhtival ametikohal

töötamise õiguse äravõtmine. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel ka A. S. ja L. L. ning mõisteti

V. T. KrK § 161 järgi õigeks süüdistuses, mille sisuks oli tema tegevus sõiduauto Ford Sierra ostu-

müügilepingu fiktiivses sõlmimises ja politsei arvele kandmises ning süüdistuses, mille sisuks oli

kokkuleppel V. S.-ga kriminaalasja algatamata jätmine vasevarguste kohta Viljandi Politseiprefektuuri

kuurist. Veel mõisteti selle kohtuotsusega õigeks L. S. KrK § 161 järgi.

2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1998. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu

3. oktoobri 1997. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tartu Maakohtule:

1. V. T. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 161 järgi;

2. V. T. õigeksmõistmise osas KrK § 161 järgi süüdistuses, mille sisuks oli kokkuleppel V. S.-ga

kriminaalasja algatamata jätmine vasevarguste kohta Viljandi Politseiprefektuuri kuurist;

3. L. S. õigeksmõistmise osas KrK § 161 järgi;

4. V. J.-lt ja K. K.-lt ühishagi 30 298,65 krooni nõudes läbivaatamata jätmise osas.

3. Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsusega tunnistati V. T. süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kolm kuud vabadusekaotust. Kriminaalkoodeksi sama paragrahvi alusel tunnistati süüdi ka

L. S. ja talle mõisteti karistuseks samuti kolm kuud vabadusekaotust. Kohus otsustas, et KrK § 47 lg-

te 1 ja 2 alusel ei pöörata kohtuotsust kummagi süüdimõistetu suhtes täitmisele, kui nad kaheaastase

katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõigusrikkumist ja täidavad KrK § 471 lg 1 alusel

katseajaks määratud kontrollnõudeid. KrK § 27 alusel mõistis kohus V. T.-le lisakaristusena kaheks

aastaks õiguse äravõtmise töötada juhtival ametikohal õiguskaitsesüsteemis. KrK § 40 lg 3 alusel

liideti L. S.-le mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 3. oktoobri 1997. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa - õiguskaitsesüsteemis juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmine kaheks

aastaks, määrates, et liidetud karistus kuulub KrK § 43 lg 2 alusel kandmisele iseseisvalt. KrMK § 270

alusel jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

4. Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V. T. kaitsja advokaat

Aivar Kello ja L. S. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsusega rahuldati kaebused

osaliselt ja Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsus tühistati V. T. ja L. S. süüditunnistamise ja

karistamise osas KrK § 161 järgi, samuti L. S.-le mõistetud karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 3 järgi.

V. T. ja L. S. mõisteti süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus

tuleb tühistada kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele, mis tõi kaasa

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsuse peale esitas riigiprokurör

kassatsioonprotesti. Protesti kohaselt tuleb ringkonnakohtu nimetatud otsus tühistada kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonprotestis

viitab riigiprokurör Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-98 T. T. süüdistusasjas ja rõhutab, et kohtualust

samade tõendite alusel õigeks mõistes, mille alusel ta esimese astme kohtu poolt oli süüdi tunnistatud,

peab ringkonnakohus eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja

objektiivsuse nõuet. Prokuröri väite kohaselt eiras ringkonnakohus oma otsuses nimetatud nõuet, sest

mitmed süüdistuse aluseks olnud tõendid jäeti ringkonnakohtu poolt kummutamata. Sellega rikkus

ringkonnakohus prokuröri arvates KrMK § 274 p 4 nõudeid ning on seetõttu sattunud vastuollu ka

Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-72-98 väljendatud seisukohaga. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et

ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri

1999. a otsus AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel tühistada ning kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

II Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör esitatud protesti; õigeksmõistetud ja nende kaitsjad

taotlesid protesti rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja

materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused

l e i d i s :

1. Kassatsioonprotest on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu otsuses ei ole piisavalt

põhjendatud maakohtu otsusega võrreldes olulistele tõenditele ja tõendite kogumile antavat erinevat

hinnangut. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et V. T. ja L. S.

ametiülesanded olid täielikult politsei kriminaalmenetluslikust tegevusest lahutatud. Maakohtu otsuses

ei olegi V. T. ja L. S. süüdi tunnistatud mitte selles, et nad isiklikult ei algatanud kriminaalasja seoses

värvilise metalli vargustega politseiprefektuuri kuurist. Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsuse

kohaselt " tuginevalt M. V., U. L. ja R. K. ütlustele - olid nii V. T. kui ka L. S. teadlikud esiteks

värvilise metalli vargustest politseiprefektuuri kuurist ja teisekssellest, et varguste faktide suhtes on

jäetud kriminaalasjad algatamata. Ülalnimetatud kahe asjaolu tuvastatust ei ole kummutatud ka

ringkonnakohtu otsuses. Ringkonnakohus on lugenud küll tõendatuks " seejuures ainuüksi kohtualuste

eneste ütlustele tuginevalt - V. T. ja L. S. vahelise kokkuleppe puudumise kriminaalasjade algatamata

jätmise kohta, kuid ametiseisundi kuritarvitamine kahe ametisiku poolt KrK §-s 161 ettenähtud

kuriteona ei eeldagi obligatoorselt, et ametiseisundi kuritarvitamises eelnevalt kokku lepitakse.

2. Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsuses (kriminaaltoimiku IV kd, tl 242) on põhjendatult märgitud,

et metalli omanikelt vase hoiule võtmisega sai politsei endale vase valduse ja sellega seoses ka vara

säilitamise kohustuse. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsuses

(kriminaaltoimiku IV kd, tl 288) on aga politseiprefektuuri selline kohustus seatud kahtluse alla.

Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et "pole millegagi ümber lükatud väide, et vase mahamüügiks oli

prefektuuril olemas vajalikud nõusolekud. Seega oli tegemist seadusliku tehinguga." Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses on vääralt käsitatud tõendamiskoormist

ja süütuse presumptsiooni kriminaalmenetluses. Mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama oma süü

puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid

oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse

võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma

väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust

rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kui

V. T.-l ja L. S-l olid ka tegelikult vase müügiks "vajalikud nõusolekud", ei tohiks kohtualuste poolne

nõusoleku demonstratsioon kuidagi kahjustada süütuse presumptsiooni. Nõusoleku olemasolu

kinnitavate andmete esitamata jätmisel aga on kohtualuste vastav väide käsitatav üksnes paljasõnalise

kaitseväitena.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsus, millega V. T. ja L.

S. mõisteti õigeks KrK § 161 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Välja mõista V. T.-lt kohtukuluna kaitsjatasu 1486 kr 80 s (üks tuhat nelisada kaheksakümmend kuus

krooni ja kaheksakümmend senti) riigituludesse.

Kohtuotsus jõustub 14. detsembril 1999. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Lea Kalm

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg