3-2-1-108-99 · Riigikohus

3-2-1-108-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. detsembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, AS

Max&Modem esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

8. novembril 1999. a

Veljo Haameri ja Peeter Parvelo kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 30. juuni 1999. a otsuse Veljo Haameri ja Peeter Parvelo avalduses AS

Max&Modem Tartu pankroti välja kuulutamiseks.

Veljo Haamer ja Peeter Parvelo palusid Tartu Linnakohtule esitatud pankrotiavalduses välja

kuulutada AS Max&Modem Tartu pankrot. Pooled sõlmisid 1. septembril 1997. a rendilepingu

võlausaldajatele kuuluvas hoones Tartus, Jakobi 23 ruumide kasutamiseks kuni 1. septembrini

1998. a. Rentnik võlgneb aprillist augustini 1998. a tasumata renti 30 000 krooni ning viivistena 20

136 krooni ega tasunud võlga ka pärast pankrotihoiatust.

Võlgnik väitis, et ta esitas 5. märtsil 1999. a hagiavalduse V. Haameri ja P. Parvelo vastu

1. septembril 1997. a sõlmitud rendilepingu tühisuse tunnustamise nõudes. Vastavalt PankrS §-le 11

lg 3 p 1 ei ole võlausaldajate nõue selge, kuna võlgnik on vaidlustanud nõude aluseks oleva tehingu

selle tühisuse tõttu.

Tartu Linnakohus jättis 26. märtsi 1999. a otsusega pankrotiavalduse rahuldamata ning mõistis

võlausaldajatelt välja solidaarselt ajutise pankrotihalduri tasu 3450 krooni ajutise pankrotihalduri

Jaan Aavakivi kasuks. Veljo Haamerilt mõistis kohus riigituludesse välja kohtukulud 61 krooni 40

senti. Kohus tühistas pankrotiavalduse tagamise ja tagastas Tartu Linnakohtu deposiitarvelt 60 000

krooni AS Poniard arvelduskontole Eesti Ühispangas.

Linnakohus leidis, et pankrotiavalduse põhjenduseks olev nõue ei olnud selge, kuna on vaidlustatud

tsiviilkohtumenetluse korras esitatud hagiga. Samuti ei ole võlgnik maksujõuetu, kuna tema

majanduslik seis on likviidne.

Veljo Haameri ja Peeter Parvelo apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ilmunud nad 23. märtsil

1999. a kohtuistungile. PankrS § 13 lg 3 sätestab üheselt, et kui pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja ei ilmu lõikes 2 nimetatud eelistungile või kohtuistungile, jätab kohus pankrotiavalduse

läbi vaatamata. Apellandid palusid Tartu Linnakohtu otsuse tühistada ja jätta nende pankrotiavalduse

läbi vaatamata.

Tartu Ringkonnakohus leidis 30. juuni 1999. a otsusega, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole

sisulist alust. Otsuse motiivide kohaselt on võlausaldajate väited küll õiged, kuid kuna kohus tegi

pankrotiavalduse rahuldamata jätmise otsuse, siis ei ole sisulist põhjust vaidlustatud otsust ainuüksi

vormilistel kaalutlustel tühistada. Ringkonnakohus leidis, et nii pankrotiavalduse otsusega

rahuldamata jätmisel kui ka määrusega läbi vaatamata jätmisel on sisuliselt sama õiguslik tagajärg "

pankrotti välja eikuulutata.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata.

Kassatsioonkaebuses paluvad võlausaldajad Veljo Haamer ja Peeter Parvelo tühistada

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Kohtud jätsid kohaldamata PankrS § 13 lg 3 sätestatu.

Linnakohtul puudus selle sätte kohaselt õigus asja sisuliselt lahendada. Võlausaldajate kohtuistungile

mitteilmumisel tulnuks pankrotiavaldus jätta läbi vaatamata. Võlausaldajad ei nõustu nendelt

pankrotimenetluse kulude välja mõistmisega.

Võlgnik kassatsioonkaebust ei tunnista, sest tegemist on teadvalt vale pankrotiavaldusega ning

pankrotimenetluse kulude jätmine võlausaldajate kanda on seepärast põhjendatud.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

PankrS § 13 lg 3 sätestab üheselt, et kohus jätab pankrotiavalduse läbi vaatamata, kui

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ei ilmu eelistungile või kohtuistungile. See pankrotiseaduse

säte omab protsessuaalse sanktsiooni tähendust pankrotiavalduse esitaja vastu, et tagada tema

kohtusse ilmumine esitatud avalduse arutamiseks ja vältida järelemõtlematu pankrotiavalduse

esitamist. Kohtuotsust tehes asus kohus asja sisuliselt arutama, milleks tal pankrotiseaduse kohaselt

alus puudus.

Kuna ringkonnakohtul ei olnud seaduse kohaselt valikuvõimalust ja asja sisulise lahendamise ja asja

läbivaatamata jätmise instituudi õiguslikud tagajärjed on erinevad, siis ei ole asjakohane

ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt nii pankrotiavalduse otsusega rahuldamata jätmisel kui ka

määrusega läbi vaatamata jätmisel on sama õiguslik tagajärg " pankrotti välja ei kuulutata.

Avalduse läbi vaatamata jätmine PankrS § 13 lg 3 alusel ei välista iseenesest ajutise halduri tasu

(PankrS § 121 lg 5 ja 6) väljamõistmist pankrotiavalduse esitajatelt, kuigi seadus seda otseselt ei

reguleeri. Kohtu nimetatud ajutisel pankrotihalduril on algatatud pankrotimenetluses kohtu

määramisel õigus oma ülesannete täitmise eest saada tasu ja hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud

vajalike kulutuste katteks. Avalduse läbi vaatamata jätmisel PankrS § 13 lg 3 alusel on

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kohustatud PankrS § 121 lg 6 mõtte kohaselt kulutused

kandma analoogiliselt PankrS § 98 lg 4 sätestatuga. Ebaõige oli aga võlausaldajate suhtes

solidaarvastutuse rakendamine pankrotimenetluse kulude osas. Seadus ei anna alust

pankrotimenetluse kulude solidaarseks väljamõistmiseks.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 1999. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Peeter Parvelole 29. juulil 1999. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa