3-3-1-45-99 · Riigikohus

3-3-1-45-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. novembril 1999

Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ostueesõigusega erastatava maa

suuruse ja piiride määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 18. novembril 1999 avalikul kohtuistungil läbi Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-51/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tarvastu Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar,

Asta Laansoo ja Elsa Järve esindaja Neeme Kaurov. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu

Varend.

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 22. septembri 1993. a. otsusega tunnistati Asta Laansoo ja

Hilda-Johanna Arus omandireformi õigustatud subjektideks Tarvastu vallas Nägutsi 35 kinnistu 39,

75 ha maa suhtes. 14. novembril 1993 loovutas H.-J. Arus maa tagastamise nõudeõiguse

A. Laansoole. A. Laansoo poolt tagasi taotletaval maal asub Elsa Järvele kuuluv elamu. E. Järv esitas

Tarvastu Vallavalitsusele 30. juulil 1997 avalduse ca 25 ha maa erastamiseks ja 31. novembril 1997

avalduse, milles soovis ostueesõigusega erastada elamu juurde ca 24 ha maad.

Tarvastu Vallavalitsuse 5. augusti 1998. a. kirjaga paluti Maareformi seaduse § 9 lg. 2 alusel

A. Laansool ja E. Järvel 12. oktoobriks 1998 kokku leppida Nägutsi talu maa jagamises. Kirjas

märgiti, et kui kokkulepet ei saavutata, määrab tagastatava ja erastatava maa piirid Tarvastu

Vallavalitsus.

Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a. korraldusega nr. 550 määrati MRS § 9 alusel E. Järvele

kuuluva majavalduse juurde erastatava maa suuruseks "ligikaudu 27 ha (sh. ~3 ha Nägotse 35 talu

maast ning ~24 ha Külma 31 talu maast)" vastavalt juurdelisatud piiride kulgemise skeemile.

8. detsembril 1998 esitas A. Laansoo Viljandi Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus

tunnistada Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a. korraldus nr. 550 seadusevastaseks. Kaebuse

esitaja leidis, et vaidlustatud korraldus on vastuolus MRS §-ga 9 lg. 1 p. 1 ja lg. 2 ning maakorralduse

põhimõtetega. Korraldusega lõhutakse endised lihtsad ja selged piirid ning tekitatakse kinnisasja

kiildumine ja ribasus. Kaebuse esitaja väitis, et Tarvastu Vallavalitsus rikkus talumaa tagastamisel

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49, mille järgi peab valla- või linnavalitsus

otsustama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektile kuue kuu jooksul,

arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. Sellest tulenevalt taotles

kaebuse esitaja Tarvastu Vallavalitsuse toimingu - tegevusetus A. Laansoole maa tagastamisel -

seadusevastaseks tunnistamist.

Viljandi Maakohtu halduskohtuniku 12. veebruari 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-11/99 jäeti

A. Laansoo kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et Viljandimaa Hooneregistri Talituse

20. jaanuari 1999. a. tõendi järgi on E. Järv Tarvastu vallas Nägutsi talu maal asuvate hoonete

omanik. E. Järv taotles ca 25 ha maa ostueesõigusega erastamist. Vaidlustatud korraldusega määras

Tarvastu Vallavalitsus E. Järvele erastamisele kuuluva maa ligikaudse suuruse, mida tõendab ka

korraldusele lisatud plaan. Halduskohtunik leidis, et vallavalitsus on maa piiride määramisel

arvestanud maakorraldusnõudeid, maal asuvaid looduslikke piire ja seda, et kinnistu moodustamisel

ei tekiks kitsaid maaribasid. Halduskohtunik asus seisukohale, et antud juhtumil ei ole tegemist

ümberkruntimisega Maakorraldusseaduse § 16 mõttes. Halduskohtuniku otsuse kohaselt puudub

õiguslik alus tunnistada Tarvastu Vallavalitsuse tegevus (tegevusetus) A. Laansoole maa tagastamisel

seadusevastaseks. Maa tagastamine A. Laansoole on lõpuni viimata seetõttu, et tema enda ja E. Järve

vahel pole kokkulepet saavutatud.

Viljandi Maakohtu halduskohtuniku otsuse peale esitas A. Laansoo apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada halduskohtuniku otsuse ja teha uus otsus. Apellant leidis, et halduskohtu otsus ei ole

objektiivne ja kaitseb ainult maa erastaja huve. Maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses

märgitud erastatava maa pindala suurendamine ca 3 hektarini on vastuolus Vabariigi Valitsuse 5. mai

1998. a. määrusega nr. 91. Apellandi arvates pole õige kohtu seisukoht, et A. Laansoole maa

tagastamine on lõpule viimata A. Laansoo ja E. Järve vahel kokkuleppe mittesaavutamise tõttu.

Maareformi seaduses on õigustatud subjektile ja õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise

omanikule antud võimalus sõlmida kokkuleppeid. Kui isikud kokku leppida ei soovi, on

vallavalitsusel seadusest tulenev kohustus ja õigus määrata MRS § 9 lg. 9 alusel tagastatava ja

erastatava maa piirid.

Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-51/99 rahuldati apellatsioonkaebus,

tühistati Viljandi Maakohtu halduskohtuniku otsus ja tehti uus otsus ning tunnistati Tarvastu

Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a. korraldus nr. 550 ja toiming (tegevusetus) Nägutsi talumaa

tagastamisel täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohus leidis, et apelleeritud halduskohtuniku

otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidlustatud korraldus pole

kooskõlas MRS §-dega 9 lg. 9 ja 20 lg. 1, Maakatastriseaduse §-ga 20 lg. 4 ja lg. 51 ning kehtiva Maa

ostueesõigusega erastamise korraga. MRS § 20 lg. 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida sama

seaduse alusel ei tagastata ning mida ei jäeta riigi omandisse vastavalt selle seaduse §-le 31 ega anta

munitsipaalomandisse sama seaduse § 25 järgi. MRS § 9 lg. 9 sätestab, et selle paragrahvi alusel

mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa

suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik

omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a.

määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 4 järgi teeb kohalik

omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja samas erastamise korras sätestatud

eeltoimingud. Vastavalt sama korra punktile 131 peab kohalik omavalitsus ostueesõigusega erastatava

maa suuruse ja piiride määramiseks nimetama ametnikud või organid, kellel on õigus koostada

ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut. Vastavad volitused saanud ametnik või

organ koostab nimetatud ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil), arvestades

sama korra punktis 132 sätestatut. Vaidlustatud korraldust ei saa käsitada erastatava maa piiride

kulgemise ettepanekuna. Seda tuleb vaadelda kui kohaliku omavalitsuse otsustust ostueesõigusega

erastatava maa suuruse sätestamiseks. Ringkonnakohus märkis, et Maakatastriseaduse § 20 lg. 51

kohaselt, kui isiku kasutuses oleva maaüksuse piiri muudetakse või kui maaüksuse piir määratakse

vastavalt MRS §-dele 7 lg. 5, 9 lg. 9, 10 lg. 3 või 221 lg. 6, koostab kohaliku omavalitsuse volitatud

esindaja või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik looduses piiriprotokolli, millele

kirjutavad alla maa taotleja ja piirinaabrid. Piirinaabrite allkirjad tõestab piiriprotokolli koostaja. Kui

moodustatav katastriüksus piirneb maaga, kus katastriüksus on moodustamata, on Maakatastriseaduse

§ 20 lg. 52 järgi piirinaabriks vastava maatüki tagastamise või erastamise õigustatud subjekt,

nimetatud isiku puudumisel kohalik omavalitsus. Vaidlusalusel juhul, kus tagastamistaotlusega

õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate hoonete omanik taotleb ostueesõigusega maa erastamist,

mis osaliselt puudutab õigustatud subjektile tagastatavat maad ja kus maa tagastamise õigustatud

subjekt ja maa erastamise subjekt jäävad naabriteks, ei ole erastatava maa piiride ja suuruse

kindlaksmääramine võimalik ilma, et sellesse protsessi oleks kaasatud maa tagastamise õigustatud

subjekt. Enne selle maa osa erastamise lõplikku otsustamist, mis asub tagastamise taotlusega maal,

tuleb erastamisele mineva maa osas vallavalitsusel teha maa tagastamata jätmise korraldus.

Ringkonnakohus leidis, et Tarvastu Vallavalitsus on A. Laansoole maa tagastamisega põhjendamatult

kaua venitanud. Vallavalitsuse esindaja vastuväide, et kuuekuuline tagastamise tähtaeg kehtestati

alles Vabariigi Valitsuse 20. jaanuari 1998. a. määrusega nr. 10, on õige, kuid see ei tähenda, et antud

juhtumil ei saanud varemalt vallavalitsus maa tagastamise ja erastamise küsimust lahendada

mõistliku aja jooksul. A. Laansoo ja E. Järve vahelise kokkuleppe puudumine ei takistanud maa

erastamise ja tagastamise küsimuste lahendamist. MRS § 9 lg. 2 ja lg. 9 sätestavad tingimused maa

erastamiseks juhul, kui nimetatud kokkulepet ei saavutata. Tarvastu Vallavalitsus ei ole teatanud

õigustatud subjektile muudest põhjustest, mis objektiivselt takistasid maa tagastamist mõistliku aja

jooksul.

Tarvastu Vallavalitsus esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a. otsuse ja teha uus otsus ning jätta jõusse Viljandi

Maakohtu halduskohtuniku 12. veebruari 1999. a. otsuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus

kohaldas vääralt seadust ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus rikkus HKS § 27

lg. 2, sest väljus kohtule esitatud kaebuse piiridest. Kohus ei saa väljuda kaebuse piiridest ja

otsustada, et on rikutud kaebaja neid õigusi, mida kaebuse esitaja ise ei ole nimetanud. Antud

haldusasjas ei ole vaidlustatud maa piiride määramist kohaliku omavalitsuse poolt. Seepärast on

ringkonnakohtu otsuses viited Maakatastriseaduse §-le 20 lg. 4 ja lg. 51 asjakohatud.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta selle, et Tarvastu Vallavalitsus andis õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise õigustatud subjektile võimaluse osaleda maa piiride kindlaksmääramisel.

Vallavalitsuse 5. augusti 1998. a. kirjaga nr. 1.29.6/728 on tõendatud, et õigustatud subjektile

A. Laansoole ja ehitise omanikule E. Järvele anti tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna nad

määratud tähtajakskokkuleppele ei jõudnud, palus vallavalitsus 26. oktoobri 1998. a. kirjaga nr. 1-

29.6/1000 A. Laansool tulla 6. novembril 1998 vallavalitsusse tutvuma tagastatava ja erastatava maa

piiride kulgemise lahendusvariantidega. Erastatava maa kindlaksmääramine toimus antud juhtumil

kooskõlas MRS §-ga 9 lg. 2 ja lg. 9. Kassaator väidab, et vaidlustatud korraldust tuleb vaadelda Maa

ostueesõigusega erastamise korra punktis 131 sätestatud piiride kulgemise ettepanekuna, sest

korralduses on maa suurus ja piirid kindlaks määratud ligikaudselt. Vaidlustatud korraldus ei ole maa

erastamise korraldus Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 15 mõttes. Kuna seadus ei sätesta

piiride kulgemise ettepanekule vorminõudeid, siis ei saa selle vormistamine vallavalitsuse korralduse

lisana olla selle seadusevastaseks tunnistamise aluseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tunnistas

Tarvastu Vallavalitsuse tegevuse (tegevusetuse) Nägutsi talumaa tagastamisel põhjendamatult

seadusevastaseks. Kassaator märgib, et asjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et vallavalitsus

"pidevalt tegeles A. Laansoole maa tagastamise küsimusega".

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab A. Laansoo, et kassatsioonkaebus on paljasõnaline ja

põhjendamatu.

Tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt.

MRS § 6 lg. 2 p. 3 sätestab, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele

isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaa"iühistu ringpiiri

sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul

viisil vastavalt sama seaduse §-dele 7, 9 ja 10.

MRS § 22 lg. 1 kohaselt saavad teiste hulgas ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus

osta maad ehitise omanikuna. MRS § 221 lg. 1 järgi võib ostueesõigusega maad erastada selle

seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

MRS § 9 lg. 1 kohaselt on väljaspool linna piire asuva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise

ulatuseks kuni 2 ha. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva

elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning

nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu

omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui ehitise omanik saab piirnevate maade arvel

erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20

hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Vabade

piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult

võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad.

Seega tuleb maareformi õigustatud subjekt kaasata maa erastamise protsessi MRS §-s 9 lõikes 2

sätestatud viisil. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohtu halduskolleegium 1. novembri 1999. a.

määruses haldusasjas nr. 3-3-1-36-99.

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punkti 52 järgi võib valla- või linnavalitsus nimetatud kokkulepete sõlmimiseks

määrata tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest teatab valla- või

linnavalitsus asjaosalistele kirjalikult.

Juhul, kui õigustatud subjekt ja ehitise omanik ei jõua omavahel kokkuleppele valla- või

linnavalitsuse määratud tähtajaks, on valla- või linnavalitsusel MRS § 9 lg. 9 kohaselt kohustus

kindlaks määrata sama paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa suurus ja

piirid vastavuses maakorralduse nõuetega Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

2. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega

erastamise korra punkt 4 kehtestab, et kohalik omavalitsus teeb maa ostueesõigusega erastamisel

seaduses ja käesolevas korras sätestatud eeltoiminguid. Vastavalt selle korra punkti 13 alapunktile 2

määrab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus maa ostueesõigusega

erastamise ühe eeltoiminguna ostueesõigusega erastatava maa piirid ja ligikaudse suuruse. Sama

korra punkti 131 kohaselt koostab vastavad volitused saanud ametnik või organ ostueesõigusega

erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil)

maa erastamise korra punktis 132 sätestatut arvestades.

Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a. korraldusega nr. 550 määrati MRS § 9 alusel

ostueesõigusega erastatava maa ligikaudseks suuruseks 27 ha. Maareformi seadus ega ka Maa

ostueesõigusega erastamise kord ei sätesta erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku vormi. Ekslik

on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud korraldust tuleb vaadelda kui kohaliku omavalitsuse

otsustust ostueesõigusega erastatava maa suuruse sätestamiseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et

E. Järvele maa erastamisel oleks teostatud veel mingeid erastamise eeltoiminguid. Seepärast pole

õige käsitada vaidlustatud korraldust kohaliku omavalitsuse otsustusena Maa ostueesõigusega

erastamise korra punkti 15 mõttes.

3. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada

Maakatastri seaduse § 20 lg. 5, 51 ja 52. Nimetatud sätteid saab ja tuleb kohaldada üksnes siis, kui

katastriüksus moodustatakse või maaüksuse plaan koostatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel.

Selle haldusasja lahendamisel on ringkonnakohtu otsuses märgitud viited Maakatastriseaduse §-le 20

lg. 5, 51 ja 52 asjakohatud. Kuna A. Laansoo ja E. Järv ei saavutanud kokkulepet, on Tarvastu

Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek (piiride kulgemise skeem) oma sisult esimene

etapp MRS §-s 9 lg. 9 sätestatud erastatava ja mittetagastatava maa suuruse ja piiride määramise

protsessis. Piiride kulgemise ettepanek on katastriüksuse moodustamise aluseks.

4. Maakorraldusseaduse §-s 5 on sätestatud maakorralduse põhinõuded. Kinnisasja moodustamisel

tuleb lähtuda sellest, et kinnisasi sobiks ettenähtud sihtotstarbeks, et kinnisasjale oleks tagatud

otstarbekas juurdepääsutee, et oleks välditud kinnisasja kiildumine ja ribasus, et oleks tagatud

kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, lihtsad piirid ning et oleks arvestatud ka looduslike

piiridega.

Antud haldusasja lahendamisel peab kohus kontrollima, kas Tarvastu Vallavalitsuse vaidlustatud

korraldus, s.o. ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on kooskõlas MRS §-ga 9

lg. 2 ja lg. 9 ning Maakorraldusseaduse §-ga 5. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et vastavalt Maa

ostueesõigusega erastamise korra punkti 132 alapunktile 7 loetakse piirnevateks vabadeks maadeks

MRS § 9 lõike 2 mõttes selle maaga, millel asub maa ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule

kuuluv elamu, külgnevaid maaüksusi (endisi kinnistuid või nende osi), millele ei ole esitatud

tagastamise või kompenseerimise või asendamise avaldusi, või mille kohta oli küll esitatud

asendamise või kompenseerimise avaldus, kuid nimetatud avalduses väljendatud soovi muutmise

tähtaeg on möödas, või mis ei kuulu täies ulatuses tagastamisele.

5. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et enne "selle maa osa erastamise lõplikku otsustamist, mis

asub tagastamistaotlusega maal, tuleb erastamisele mineva maa osas teha tagastamata jätmise

korraldus".

MRS § 23 lg. 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud

ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

otsustamist. Sellest tulenevalt üksnes maa ostueesõigusega erastamine saab toimuda enne maa

tagastamist. Maa tagastamise küsimuse saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega

on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad

tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.

6. Vabariigi Valitsuse 20. jaanuari 1998. a. määrusega nr. 10 muudeti 5. veebruari 1993. a. määrusega

nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korda. Alates 30. jaanuarist 1998

kehtib nimetatud korra punkt 49 redaktsioonis: "Õigusvastaselt võõrandatud maa (edaspidi maa)

õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu

jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku

komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt

kogutud dokumendid. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja

jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus

maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja".

A. Laansoo esitas kaebuse Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a. korralduse nr. 550 ja

vallavalitsuse toimingu - tegevusetus temale maa tagastamisel - täielikult seadusevastasteks

tunnistamiseks 8. detsembril 1998. Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas vaidlustatud toiming on

kooskõlas Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktiga 49.

Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a.

otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-51/99 ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tagastada Tarvastu Vallavalitsusele kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis)

krooni.

Määrus jõustub 29. novembril 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann