3-2-1-101-99 · Riigikohus

3-2-1-101-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. novembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

kirjalikus menetluses 25. oktoobril 1999. a

Eesti Varakindlustuse AS kassatsioon-kaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni

1999. a otsuse OÜ Cardinal hagis Eesti Varakindlustuse AS vastu kindlustushüvitise 16 989

krooni ja viivise 14 474 krooni saamiseks.

4. märtsil 1997. a toimus Järva maakonnas Türi-Tõrvaaugu teelt lähtuval Palgisihi teel liiklusõnnetus,

milles Tiit Köstneri juhitud Kabala metskonna metsaveok põrkas kokku Kasper Operi juhitud OÜ

Cardinal sõiduautoga. Metsaveoki juht tunnistas sündmuskohal end õnnetuses süüdi ja ilma

liikluspolitseid kohale kutsumata vormistati kindlustusjuhtum Eesti Kindlustuse Järvamaa esinduses.

Eksperthinnangu kohaselt oli sõiduauto taastamisremondi maksumus 16 989 krooni.

Eesti Varakindlustuse AS keeldus kahju hüvitamisest ja teatas sellest hagejale 10. aprillil 1997. a.

Kindlustusandja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustassõiduauto juht, kes eiras liikluseeskirja (LE) p-

de 100 ja 101 nõudeid. Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus

keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on vastutav kahju tekkimise eest. Eesti

Liikluskindlustuse Fondi kahjuhüvitiste komisjon jättis kindlustusandja otsuse muutmata, millest

teatas hagejale 12. mail 1997. a.

22. juunil 1998. a esitatud hagis palus OÜ Cardinal Eesti Varakindlustuse AS-lt välja mõista LKS

§ 27 lg 5 alusel kindlustushüvitise 16989 krooni ning LKS § 33 lg 1 ja 5 alusel viivise 426 päeva eest

14474 krooni. Hageja leidis, et kindlustushüvitise maksmisest keeldumine ei ole põhjendatud.

Ekspert V. Vaali arvamus liiklusõnnetuse kohta ei ole arvestatav, kuna see põhineb autojuhtide

seletustel ning ei ole arvestatud liiklusõnnetuse tehiolusid. Metsaveoki juht on süü omaks võtnud ja

väitnud, et pidurdamise tõttu libedal teel kaotas auto juhitavuse ja see sundis sõiduauto juhti sõitma

teest vasakul külgnevale alale. Kiilasjää tõttu sõitis metsaveok sealolevale sõiduautole otsa.

Sõiduauto juht ei rikkunud LE p-de 100 ja 101 nõudeid. Kostja põhjendas liikluskahju hüvitamisest

keeldumist sellega, et sõiduauto juht ei arvestanud tee- ja ilmaolusid ning maastiku reljeefi ja juht

oleks pidanud liiklusohu ilmnemisel vähendama kiirust või peatuma. Hageja leidis, et märgates

takistust ja liiklusohtu, vähendas sõiduauto juht kiirust ja peatas auto antud teelõigul ainuvõimalikus

kohas. Ekspert H. Rebase arvamus on ekslik. Arvamuse kohaselt liikusid mõlemad autod avarii

hetkel kiirusega 20-30 km/h. Tegelikult oli sõiduauto õnnetuse hetkeks juba peatunud.

Kostja vaidles hagile vastu. Liiklusõnnetuses oli süüdi sõiduauto juht, kes eiras liikluseeskirja

nõudeid tee- ja ilmastikuoludele mittevastava sõidukiiruse valikuga. Sõidukijuhid oleksid pidanud

ohutuks möödumiseks jääma oma sõidusuunda ja tee parempoolses servas peatuma, kuid sõiduauto

juht sõitis vasakule teepoolele, mistõttu metsaveoki juhil ei olnud võimalik otsasõitu vältida. LKS

§ 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus kahju hüvitamisest keelduda, kui kannatanu ise on kahju

tekkimise eest vastutav.

Tallinna Linnakohtu 25. veebruari 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja

liikluskindlustushüvitis 16 989 krooni. Viivise nõue jäeti rahuldamata.

Linnakohus tuvastas, et 3,5 m laiusel ja kiilasjääst libedal metsavaheteel liikusid teineteisele vastu

metsaveok ja sõiduauto. Metsaveoki sõidukiirus oli 20-30 km/h, kui juht märkas umbes 20 meetri

kaugusel kurvi tagant tulevat sõiduautot. Metsaveok kaotas tee libeduse tõttu juhitavuse, sõitis

vastassuunavööndisse, sulges sellega sõiduauto sõidusuuna ja sundis sõiduauto juhti sõitma teest

vasakul asuvale alale. Lume tõttu ei mahtunud sõiduauto sinna päris ära ja peatus. Metsaveok sõitis

talle otsa. Metsaveoki juht ei pidurdanud, ei üritanud peatunud sõiduautost mööduda ega teinud

midagi kokkupõrke vältimiseks. Ekspertide arvamuse kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjuseks

sõiduauto juhi teeoludele mittevastav sõidukiiruse valik ning õnnetust soodustavaks asjaoluks hõre

liiklus, mis võis hajutada juhtide tähelepanu. Kohus leidis, et ekspert V. Vaali arvamus, mille kohaselt

põhjustas liiklusõnnetuse sõiduauto juht, kes rikkus LE p-de 100 ja 101 nõudeid, sisaldas õiguslikku

hinnangut ja ei ole seetõttu kohtule tõendina siduv. Ekspert H. Rebase arvamuse kohaselt oli

sõiduauto sõidusuunas kurvi lõpus teest paremal järsk teeperv, vasakul algas kurvist väike lage ala.

Ekspert on mõlema auto sõidukiiruseks märkinud 20-30 km/h. Tegelikult oli sõiduauto avarii hetkel

juba peatunud. Ekspert H. Rebase arvamus onantud 5. mail 1997. a, kui tehiolud olid seoses

aastaajaga teised ja eksperdi arvamus ei välista asjaolusid, mis tuvastati asjaosaliste seletustega.

LKS § 4 lg 5 kohaselt lahendab liiklusõnnetuses osalenud isikute omavahelise vaidluse kohus, kui

liiklusõnnetuses osalenud isikud ei ole liikluskahju tekitamise vastutuse küsimuses sündmuskohalt

lahkumise järel ühel meelel. Asjas leidis tõendamist, et liiklusõnnetuses osalejate vahel puudus

vaidlus ja kostja vastuväited kui põhjendamatud jättis kohus tähelepanuta.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse linnakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega mõisteti kostjalt välja

kindlustushüvitis ja riigilõiv hageja kasuks. Kostja palus hagi selles osas jätta rahuldamata. 27. mail

1999. a esitas kostja apellatsioonikohtule nõude hagi aegumise kohaldamiseks LKS § 27 lg 8, TsÜS

§ 114 lg 2 ja TsMS § 319 lg 3 järgi, sest hageja rikkus nõude esitamiseks ettenähtud üheaastast

tähtaega.

Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks nende

kordamist oma otsuses. Apellatsioonkaebuse väidetele vastates leidis ringkonnakohus, et sõiduauto

juhi süü LE p-de 100 ja 101 rikkumises ei ole tõendatud. Autojuhid ei vaielnud vastutuse üle.

Spetsialistina arvamuse andnud V. Vaal leidis, et vaadeldavas liiklusolukorras teineteisele

vastuliikuvate sõidukite ohutu möödumine ei olnud sõidutee kitsuse tõttu võimalik ja mõlemad

sõidukid oleksid pidanud möödumisvõimaluse puudumisel peatuma. Kohus pidas tuvastatuks, et

sõiduauto oli peatunud, kuid veoauto mitte. Veoauto juht ei suutnud vältida seisvale sõiduautole

otsasõitu. Kohus leidis, et ei ole tähtis, kummal pool teed sõiduauto seisis. Sõit teest vasakul olevale

alale, kuhu sõiduautoaga lume tõttu päris ära ei mahtunud, oli sõiduauto juhi ainuvõimalik käitumine

avarii vältimiseks. Metsaveoki juht ei teinud midagi avarii ärahoidmiseks. Kogutud tõenditega on

kooskõlas, et sõiduauto juht ei tekitanud olukorda, kus metsaveoki juhil ei olnud võimalik otsasõitu

vältida. Tee oli 3,5 m lai, metsaveoki laius oli 2,6 m ja sõiduauto laius 1,4 m. Autod ei oleks teel olles

üksteisest mööda mahtunud ja metsaveok ei oleks sõiduautost mööda pääsenud ka siis, kui sõiduauto

oleks seisnud tee paremal poolel. Linnakohus põhjendas, miks ei arvestata spetsialist H. Rebase

arvamusega ja ringkonnakohus nõustus sellega.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada täies ulatuses materiaalõiguse

normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta kostja nõude hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi on aegunud,

kuna LKS § 27 lg 8 järgi on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul

pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui selle toimumisest on teatatud ettenähtud tähtaja jooksul.

Liiklusõnnetus toimus 4. märtsil 1997. a ja hagi esitati 22. juunil 1998. a. Kohus oleks pidanud TsÜS

§ 114 lg 2 alusel kohaldama hagi aegumist ja jätma hagi rahuldamata.

Apellatsioonikohus ei pidanud vajalikuks linnakohtu otsuse põhjenduste kordamist oma otsuses ja

seega nõustus linnakohtu seisukohaga, et ekspert V. Vaala arvamus ei ole kohtule tõendina siduv

õiguslikku laadi hinnangu tõttu ja on vastuolus TsMS § 129 sätestatuga. Samas tugineb linnakohus

samale arvamusele tehes järelduse, et vaadeldavas liiklusolukorras ei olnud teineteisele vastusõitvate

autode ohutu möödumine võimalik. Kohtuotsus on vastuoluline ja ei ole võimalik aru saada, kas

eksperdi arvamus on tõend või mitte. Sama on juhtunud teise eksperdi arvamusega, millele on

linnakohus viidanud, kuid apellatsioonikohus märgib otsuses, et linnakohus on põhjendanud, miks ta

ei arvesta ekspert H. Rebase arvamusega ja kolleegium ühineb sellega.

Sõiduautole sai kahju tekkida ainult seetõttu, et juht eiras liikluseeskirja p-de 101 ja 120 nõudeid

sõites tahtlikult tee vasakule poolele. Seega on kahju tekkimine põhjuslikus seoses sõiduauto juhi

liikluseeskirja rikkumisega. Ei ole tähtsusetu, kus ja kuidas sõiduauto seisma jäi.

Tsiviilvastutuse olemasolu või puudumist ei saa määrata liiklusõnnetuses osalejate kokkuleppega.

Tsiviilvastutuse tekkimise aluseks on kahju tekitanu õigusvastane tegu, kannatanul tekkinud kahju,

põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel ning seaduses ettenähtud juhtudel ka

kahjutekitaja süü. Kohus ei tuvastanud tsiviilvastustuse tekkimise tingimusi. Metsaveoki juht käitus

õiguspäraselt. Kohus ei ole tuvastanud, milliseid õigusnorme metsaveoki juht rikkus.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kostja väide hagi aegumise kohta on alusetu. Hageja teatas liiklusõnnetusest kindlustusandjale

ettenähtud tähtaja jooksul ning esitas kostjale aasta jooksul kahju hüvitamise taotluse. Peale hüvitise

maksmisest keeldumist oli hagejal õigus kohtusse pöörduda TsÜS § 113 lg 1 kohaselt 10 aasta

jooksul.

Liiklusõnnetust ei põhjustanud mitte sõiduauto juhi liikluseeskirjade rikkumine, vaid metsaveoki juhi

süüline käitumine. Sündmuskohalt lahkudes ei olnud autojuhtidel vastutuse küsimuses erimeelsusi.

Kostja rikkus kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise

ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osasringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning seadused, mida

ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohtu otsus ei vasta otsuse sisule esitatavatele nõuetele.

LKS § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on

vastutav kahju tekkimise eest või kui hüvitamine oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju

hüvitamise põhimõtetega. Vastutuse tekkimise tingimuseks on sõidukit juhtinud isiku käitumise

õigusvastasus ja kahju, mis on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel ning põhjuslik

seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel (LKS § 4 lg 2).

Kohtud tuvastasid, et kitsal ja libedal metsavaheteel liikusid teineteisele vastu metsaveok ja

sõiduauto. LE p 100 kohaselt peab juht kiiruse valikul lisaks antud teelõigul lubatud suurimale

kiirusele arvestama tee- ja ilmaolusid, liiklustihedust, sõiduki ja koorma iseärasusi ning seisundit,

nähtavust päri- ja külgsuunas, sealhulgas nähtavuse muutumist üleminekul kaugtuledelt lähituledele,

maastiku reljeefi ning oma sõidukogemusi. Apellatsioonikohus leidis, et ei ole tõendatud sõiduauto

juhi poolt sõidukiiruse valikul LE p 100 nõuete rikkumine. Kohus jättis põhjendamata, millega on

tõendatud, et sõiduauto juht arvestas eeltoodud nõudeid kiiruse valikul. Kohus jättis tuvastamata

sõiduauto kiiruse ega põhjendanud, miks jäeti kõrvale eksperdi arvamus sõidukiiruste ja nendest

arvutatud pidurdusteekondade kohta. Kohtud rikkusid sellega TsMS § 231 lg 4 ja 330 lg 4 järgi

otsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid.

Kohtud tuvastasid, et tee laius oli 3,5 m, metsaveoki laius 2,6 m ja sõiduauto laius 1,4 m, ning tegid

selles järelduse, et autode ohutu möödumine teineteisest ei olnud võimalik ja mõlemad juhid oleksid

õnnetuse vältimiseks pidanud peatuma. Apellatsioonikohus leidis, et ainult sõiduauto oli õnnetuse

hetkeks peatunud ja võttis selle asjaolu järelduste tegemisel aluseks. Apellatsioonikohus jättis

tähelepanuta, et LE p 2 kohaselt tuleb termineid mõista nii, nagu seda liikluseeskirjas on seletatud.

Samas seletataksegi, et peatumine on sõiduki ettekavatsetud seismajätmine sõitjate peale- või

mahamineku või veose laadimise ajaks ja see mõiste ei hõlma seismajäämist. Kohus oleks pidanud

eristama mõistet peatumine mõistest hädapeatumine, mis on sõiduki seismajäämine või -jätmine, kui

sõidu jätkamine on võimatu või ohtlik. Kohus peab asjaolude tuvastamisel ja neist järelduste

tegemisel kasutama liikluseeskirja termineid ja seletusi.

LE p 101 kohaselt peab takistuse või liiklusohu ilmnemisel juht vähendama kiirust või peatuma või

takistusest ümber põikama teisi liiklejaid ohustamata. LE p 120 kohaselt tuleb asulavälisel teel sõiduk

peatada või parkida parempoolsel teepeenral ja kui seda nõuet ei ole võimalik täita, siis peab sõiduk

asuma teel võimalikult paremal. Kui kohus eeldas, et sõiduauto oli peatunud, siis tuli anda õiguslik

hinnang, kas selline peatumine oli kooskõlas liikluseeskirjas sätestatuga. Kui kohus leidis, et

sõiduauto oli halvima ärahoidmiseks hädapeatunud ehk seismajäänud kuskil ja kuidagi, siis pidi

kohus hindama, kas sõiduauto juhi käitumine enne seismajäämist oli kooskõlas LE p-de 100 ja 101

sätetega.

LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast

liiklusõnnetuse toimumist. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus 4. märtsil 1997. a. Liikluskahju

hüvitamisest keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale 12. mail 1997. a. Hagi esitati kohtusse

22. juunil 1998. a. Apellatsioonikohus jättis kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks igasuguse

tähelepanuta ja rikkus sellega TsMS §-s 228 sätestatut, teha kohtuotsus kõigi nõuete kohta.

Riigikohus juhib tähelepanu ebatäpsete mõistete kasutamisele kohtute otsustes. Liikluseeskirjas

tunnustatud terminite hulgas ei ole sõna "tasku". Liikluseeskirjas kasutatakse mõistet "teega külgnev

ala". Kohtud tuvastasid, et autod põrkasid kokku kitsal metsateel, kuhu mõlemad autod kõrvu ei oleks

mahtunud. Sellisel teel ei ole suunavööndeid. LE p 2 kohaselt on suunavööndid kahesuunalise

liiklusega sõiduteel. Kitsal sõiduteel on mõtteline telgjoon, millest saab kalduda vasakule või

paremale, aga mitte vastassuunavööndisse, nagu märgiti kohtuotsustes. Kitsal sõiduteel on autod teel

teineteisele takistuseks ja ei ole õige seda tõlgendada kui ühe auto poolt teise auto sõidusuuna

sulgemisena. Linnakohtu otsuses märgitakse, et ekspert on andnud oma arvamuse 5. mail 1997. a, mil

selles paigas enam lund ja jääd ei olnud, seega asja tehiolud olid seoses aastaajaga teised. Aastaaeg ei

muuda avarii tehiolusid, küll aga võib muuta teeolusid.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väitis hageja, et kostja rikkus kassatsioonkaebuse esitamise

tähtaega. Väide ei ole õige. TsMS § 341 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata

30 päeva jooksul kohtulahendi avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohtu otsus tehti teatavaks

25. juunil 1999. a. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev oli pühapäev, 25. juuli 1999. a. TsMS

§ 41 lg 3 kohaselt, kui tähtpäev ei lange tööpäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega võidi

kassatsioonkaebus postitada esmaspäeval, 26. juulil ja selle saabumine ringkonnakohtusse on

registreeritud 27. juulil 1999. a. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega ei ole rikutud.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni 1999. a otsus ning saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eesti Varakindlustuse AS-le 22. juulil 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik