3-2-1-81-99 · Riigikohus

3-2-1-81-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. novembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, hageja

H. Soesoni esindaja vandeadvokaat P. Varuli osavõtul, vaatas avalikul kohtuistungil 25. oktoobril

1999. a läbi

Kindlustusaktsiaselts Polaris-Vara kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 1999. a otsuse Heldur Soesoni hagis Kindlustusaktsiaselts Polaris-

Vara vastu 600 000 krooni väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja KAS Polaris-Vara 17. jaanuaril 1997. a

kodukindlustuslepingu. 11. augustil 1997. a toimus kindlustusobjektiks oleva Läänemaal Vormsi

vallas Norby külas asuva Pedase talu põleng, mille tagajärjel hagejale kuuluv elumaja täielikult

hävines. Põlengu toimumise ajal ööbis hageja Vormsi rannal, põlengukuma ta ei näinud ja põlengust

sai teada alles pärast koju jõudmist. 24. novembril 1997. a tegi kindlustuskomisjon otsuse, et kahju ei

hüvitata. Hageja leidis, et ta ei rikkunud kindlustuslepingu tingimusi ja palus kostjalt välja mõista

kindlussumma 600 000 krooni.

Kostja leidis, et hageja jättis täitmata kindlustuslepingust tulenevad kohustused: ei teatanud

tulekahjust politseile ega esitanud kostjale õiendit kriminaalasja algatamise kohta. Hageja pidi

tulekahjukuma nägema, kuid jättis tulekahjupaigale minemata. Pärast kindlustuslepingu sõlmimist

leidis aset kindlustusobjektiks oleva vara riskisuurendus. Ekspert tuvastas, et tulekahjueelselt oli

majja viiva ukse lukk lahtises asendis.

Tartu Linnakohtu 5. jaanuari 1999. a otsusega mõisteti kostjalt välja 600 000 krooni Heldur Soesoni

kasuks. Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et hageja rikkus Polaris VÜT-96 p 9.1 ja Polaris

ÜKT-96 p 18.2 ettenähtud kohustusi ning et hageja nägi või pidi nägema tulekahju ega läinud

pahatahtlikult tulekahjupaigale. Seega puudus hagejal võimalus kahju vältida ja vähendada.

Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu üldistes tingimustes ei ole sätestatud, et eritingimuste

täitmata jätmine on kindlustussumma või hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks. Kohus leidis,

et tulekahju tekkimine ja piksevarda asukoht ei ole põhjuslikus seoses, kuna kohtule ei esitatud ühtegi

tõendit selle kohta, et 11. augustil 1997. a oleks Vormsi saarel olnud äike. Tõendatud ei ole, et hageja

elamu ukse lukud oli lahti jätnud ning hageja on esitanud kostjale ebaõigeid andmeid seoses

kindlustusobjektiga ja takistanud uurimisorganite tegevust.

Tartu Ringkonnakohus jättis 29. aprilli 1999. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendamata asjaolu, et hageja märkas või pidi märkama

tulekahju. Samuti leidis ringkonnakohus, et kuigi hageja ei paigaldanud pärast lepingu sõlmimist

hoonele piksevarrast, ei toonud see kaasa riskisuurendust Polaris ÜKT-96 punktide 18.1 ning 18.2

mõttes. Kuna lepingu sõlmimise ajal hoonel piksevarrast ei olnud, siis selle paigaldamata jätmine ei

ole riskiasjaolude selline muutumine, mille puhul suureneb kindlustusjuhtumi saabumise oht.

Kindlustusaktsiaseltsi Polaris-Vara taotlusel koostatud ekspertiisiakti kohaselt ei ole alust arvata, et

hoone süttis pikselöögist. Kindlustusvõtja kohustuste rikkumist peab tõendama kindlustusandja.

Tõendatud ei ole, et hageja oleks eeskirju rikkunud, mis võinuks kaasa tuua riskisuurenduse.

Asjaolu, et hageja soovis või ei soovinud kindlustuslepingu kehtivuse ajal kindlustusobjekti müüa, ei

saa vaadelda kindlustusvõtja poolt kindlustussumma või hüvitise väljamaksmise põhjuse või selle

suuruse kindlaksmääramiseks ebaõigete andmete esitamisena. Hageja ei ole oma viibimiskoha kohta

kostjale vastukäivaid andmeid esitanud, samuti ei ole tema viibimiskoht tulekahjuööl käsitletav

kindlustussumma või hüvitise väljamaksmise põhjusena, mille kohta ebaõigete andmete andmine

vabastaks kindlustusandja kindlustussumma või ?hüvitise väljamaksmisest.

Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt kindlustuslepingut ning selle

lahutamatuks osaks olevate kindlustustingimuste sätteid ning rikkus protsessiõigusnorme. KAS

Polaris-Vara sõlmis hagejaga kindlustuslepingu eeldusel, et hoonel on nõuetekohane piksevarras.

Hageja ei teatanud lepingu sõlmimisel kindlustusandjale, et kindlustataval hoonel piksevarras puudub

ja ta ei kavatsegi seda hoonele paigaldada, jättes punktis 16.1 sätestatud kohustuse täitmata. Kostja on

seisukohal, et piksevarda puudumine hoonel tähendab suuremat riski ehk kindlustusjuhtumi

saabumise suuremat ohtu, võrreldes olukorraga, kus piksevarras on olemas. Piksevarda paigaldamata

jätmisega rikkus hageja Polaris ÜKT-96 punktides 16.1, 16.2, 18.2, 18.3 sätestatud kohustusi, mille

eest Polaris ÜKT punkt 20.1 näeb ette kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise.

Vastavalt Polaris ÜKT-96 punktile 18.1 ei või kindlustusvõtja ilma kindlustusandja nõusolekuta

teostada riskisuurendust ega lubada seda teha kolmandatel isikutel. Kostja kindlustas hoone

tingimusel, et hoone uksed on lukustatud ajal, kui hageja või tema pereliikmed hoones ei viibi.

Tõendamist on leidnud, et ukselukud olid avatud asendis. Seega oli hageja lubanud hoones viibida

kolmandatel isikutel. Vastavalt ekspertiisiaktile sai tulekahju alguse lahtise tule allikast, mis asus

maja sees. Kui hageja oleks võtnud õigeaegselt tarvitusele abinõud takistamaks kolmandate isikute

hoones viibimist ja uksed oleks olnud lukus, poleks lahtine tuli majja sattunud.

Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata kostja esitatud tõendid selle kohta, et

hageja pidi tulekahju nägema ning sellest tekkinud helisid kuulma. Hageja jättis täitmata

päästmiskohustuse. Kui kindlustusvõtja jätab täitmata Polaris ÜKT-96 punktis 30 ning Polaris VÜT-

96 punktis 9.1 ettenähtud päästmiskohustuse, vabaneb kindlustusandja hüvitamise kohustusest.

Kindlustusseaduse § 12 lg 3 kohaselt on kindlustushüvitis piiratud kindlustusjuhtumi tagajärjel

tekkinud varalise kahju suurusega. Kindlustuslepingus on Vormsil asunud Pedase talu eluhoone

kindlustamisväärtuseks märgitud taastamisväärtus. Vastavalt kindlustusseaduse §-le 12 ning Polaris

VÜT-96 punktidele 4.1 ning 7.8 peab kindlustushüvitise väljamaksmine toimuma sihtotstarbeliselt

hävinud hoonega sama liiki, sama otstarbega ja samas asukohas oleva hoone taastamiseks ning

hüvitise kasutamine peab olema dokumentaalselt tõestatud.

Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kindlustuslepingu tingimustes puudub säte, et kui

piksevarrast ei ole paigaldatud, siis vaidlusalune leping ei jõustu. Hoone kaitseks oli paigaldatud

piksevarras, kuigi see ei olnud hoone küljes. Järelikult oli piksevarras hoone suhtes olemas.

Normidele mittevastav piksevarras ei ole võrdsustatav piksevarda puudumisega. Asjas ei ole

tõendatud, et kindlustusvõtja lubas või võimaldas kolmandal isikul teha nn riskisuurenduse. Kuna

kostja ei ole suutnud tõestada, et riskisuurendused oleksid toimunud, siis puudub kindlustusvõtjal

lepingujärgne tõendamiskohustus. Hageja tõendas kohtumenetluses, et tema ei olnud põlengu ajal

kohas, kus põleng oli nähtav. Ka tõendati, et tema põlemist ei näinud.

Hageja on seisukohal, et nõue on suunatud rahalise hüvitise saamisele. Kindlustusandja ei ole

vastuväiteid hüvitamise vormi kohta kohtumenetluses varem esitanud. Kostja tõlgendab

meelevaldselt kindlustusseadust, väites, et hüvitamine toimub vastavalt tehtud kulutustele.

Kindlustusseaduse mõtte kohaselt on hüvitis piiratud tegeliku kahjuga. Kindlustusteooria põhimõtete

järgi peab kindlustushüvitis olema piisav kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamiseks ega tohi olla

kasu saamise allikas.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Polaris ÜKT-96 p 18.2 kohaselt ei või kindlustusvõtja ilma kindlustusandja nõusolekuta teostada

riskisuurendust (riskiasjaolude selline muutumine, mille puhul suureneb kindlustusjuhtumi saabumise

oht) ega lubada seda teha kolmandatel isikutel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendamist

leidnud asjaolu, et kindlustusvõtja oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenevat riski suurendamise

keeldu. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et peale selle kohustuse lasub kindlustusvõtjal

kohustus mitte lubada teostada riskisuurendust ka kolmandatel isikutel. Polaris VÜT-96 p 9.2

kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest, kui kindlustusvõtja rikub ühte p 9.2 märgitud

kohustust. Kohtud on jätnud hinnanguta hageja väited selle kohta, et talle kuuluvasse elamusse on

aastate jooksul korduvalt sisse murtud, arvestades olukorda, kus leidis tuvastamist, et elamu

ukselukud olid tulekahjuööl avatud.

Polaris ÜKT-96 p 18.3 kohaselt kohustub kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski

suurenemisest esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 päeva jooksul arvates hetkest, mil ta sai

riski suurenemisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja ei täitnud oma kindlustuslepingujärgset

teatamiskohustust. Polaris ÜKT-96 p 20.1 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest, kui

kindlustusjuhtum saabub pärast riskisuurendust, p 18.2 rikkumise korral, samuti juhul, kui

kindlustusvõtja ei teata riski suurenemisest p 18.3 fikseeritud tähtaja jooksul. Vastavalt Polaris ÜKT-

96 p 20.2 jääb kindlustusandja hüvituskohustus riskisuurenduse korral püsima juhul, kui rikkumine ei

toimunud kindlustusvõtja süül. Kindlustusvõtjal lasub käesoleval juhul kohustus tõendada, et

rikkumine, st ukselukkude lahtijätmine, ei toimunud tema poolt või tema teadmisel.

Kassaatori väited selle kohta, et piksevarda puudumine hoonel suurendab kindlustusjuhtumi

saabumise ohtu, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Kohtud on tuvastanud, et puudub põhjuslik seos

tulekahju ja asjaolu vahel, et hoonele ei olnud paigaldatud piksevarrast.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt tõenditena esitatud KAS Polaris - Vara

kahjutoimikust ning kriminaalasja algatamisest keeldumise toimikust pärinevad kirjalikud seletused

ei ole TsMS §-s 90 sätestatud protsessivormis ja ei saa olla tõenditeks tsiviilasjas. Kirjalikud

seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega, mille saamise korda reguleerib TsMS 15. peatükk.

Ringkonnakohus oleks saanud vastuolude kõrvaldamiseks kirjalikud seletused tõenditena kõrvale

jätta ja seletusi andnud isikud tunnistajatena üle kuulata, et kõrvaldada vastuolu hageja viibimiskoha

kohta tulekahju ajal. Hageja seletuste väidetavale vastuolulisusele ei ole ringkonnakohus hinnangut

andnud. Vastavalt TsMS § 95 lg 1 hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Ringkonnakohus on andnud hinnangu hageja poolt ebaõigete andmete esitamisele tulekahjueelse

müügitegevuse kohta ning leidnud, et seda ei saa vaadelda kindlustussumma või ?hüvitise

väljamaksmisest keeldumise põhjusena.

Ebaõige on aga ringkonnakohtu seisukoht, et hageja viibimiskohal tulekahju ajal ei ole tähtsust

kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmisel. Hageja viibimiskoht omab tähtsust lepingujärgse

päästmiskohustuse teostamise seisukohalt, mis on sätestatud Polaris ÜKT-96 p 30 ja Polaris VÜT-96

p 9.1 ning mille täitmata jätmisel vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest.

Juhindudes TsMS § 362 lg 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 1999. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada KAS-le Polaris-Vara 20. mail 1999. a tasutud kautsjon 6 000 (kuus tuhat) krooni.

J. Odar, A. Kull, J. Luik