3-1-1-105-99 · Riigikohus

3-1-1-105-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. novembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja

Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Raul Ratt'i süüdistuses KrK § 115 lg 3 p 2; § 1151 lg 2 ja § 117 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Raul Ratti kaitsja vandeadvokaat Sirje

Must ja riigiprokurör Marge Püss.

I. Kriminaalasja menetluse senine käik

1. Raul Ratt tunnistati Tartu Linnakohtu 21. oktoobri 1998. a otsusega süüdi KrK § 115 lg 3 p 2;

§ 1151 lg 2 ja § 117 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kümme aastat, kaks aastat ja üks

aasta vabadusekaotust. Lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga mõisteti R. Rattile KrK

§ 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kümme aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas. Kohtuotsuse kohaselt astus R. Ratt vägivallaga ähvardades ja kannatanu abitut seisundit ära

kasutades suguühendusse oma teadvalt lapseealise tütre J. R - ga (sünd 05.11.1986. a). Kasutades

psüühilist ja füüsilist vägivalda astus kohtualune kannatanuga korduvalt oraalsesse ja vähemalt kahel

korral anaalsesse vahekorda, sundis teda vaatama pornograafilisi ajakirju ning videofilme, käskis tal

selga panna naiste pesu ning fotografeeris last kõlblusvastastel ajenditel. R. Ratti süü eelnimetatud

kuritegudes luges kohus tõendatuks tunnistajate M. Viira, R. Viira ja kannatanu J. Ratti ütlustega ning

kohtuarstliku ekspertiisi tulemina koostatud eksperdi arvamusega.

2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu

21. oktoobri 1998. a otsus muutmata ning kohtualuse ja kannatanu esindaja S. Ratti

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse R. Ratti kaitsja advokaat Tanel Pürn, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ning

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.

4. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb kassaatori arvates järgnevas.

4.1 Kassaator märgib kõigepealt, et "juba minu kolleegi apellatsioonkaebuses on märgitud, et kohus

on rikkunud KrMK §-de 262, 263 ja 274 nõudeid ning ei ole näidanud, millises süüdistuses kohus

kohtualuse süüdi tunnistas ning millistele tõenditele see järeldus põhineb". Kassaator rõhutab, et nii

linna- kui ringkonnakohus on vaid üldsõnaliselt märkinud, et kogu esitatud süüdistus on tõendatud

ning loetlenud esitatud süüdistust tervikuna kinnitavad tõendid. Seetõttu - leiab kassaator - on

ringkonnakohus rikkunud AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selline rikkumine on tema arvates käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.

4.2 Teiseks leiab kassaator, et ringkonnakohtu järeldused kaitsja ja kannatanu seadusjärgse esindaja

väidete kummutamisel ei ole põhjendatud ja nende järelduste tegemisel ei ole järgitud KrMK §-s 50

sätestatut.

4.3 Kolmandaks rõhutab kassaator, et kohus on kohtualuse süüditunnistamisel muuhulgas tuginenud

ka M. Viira ütlustele ja seletustele, kuigi need on vastuolulised. Ka seda loeb kassaator KrMK §-s 50

sätestatu rikkumiseks.

4.4 Neljandaks märgib kassaator seda, et ringkonnakohus, erinevalt linnakohtust, on sisuliselt

lugenud kohtualuse süüd kinnitavaks tõendiks ka kohtualuse poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana

antud ütlused. Kassaator rõhutab, et selliselt toimides ei ole ringkonnakohus järginud Riigikohtu

25. novembri 1997. a otsuses 3-1-1-105-97 märgitut. Kassator leiab, et "antud kriminaalasjas on see

rikkumine viinud ebaõige lahendini, ning on isegi nii oluline, et tuleks kaaluda toimiku lehtede 21-22

eemaldamist, kuivõrd see mõjutab kohtunike siseveendumust ka ebaseadusliku ja arvestamisele

mittekuuluva tõendina".

4.5 Viiendaks põhistab kassaator AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumise olemasolu sellega, et

kohus ei ole põhjendanud kannatanu poolset ütluste muutmist, samuti seda, miks ta ei loe kannatanu

viimaseid ütlusi tõesteks. Kassaator leiab, et sedavõrd raske kriminaalasja puhul ei tohiks oma

seisukohtade põhistamisel piirduda vaid lakooniliste fraasidega "mitteveenev" ja "ei loe

usaldusväärseks".

5. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kassaatori arvates selles, et kohus on kohtualuse

muuhulgas süüdi tunnistanud ka KrK § 115 lg 3 p 2 järgi, kuigi puudub selgus, keda tuleks mõista

lapseealise all. Kassaator leiab, et kuna TsÜS kohaselt loetakse lapseealiseks kuni 7-aastaseid isikuid,

siis "vähemalt subjektiivsest küljest on süüdistataval õigus pidada lapseealiseks alla 7-aastaseid

isikuid nagu seadus ütleb. Samuti tuleb sellest lähtuda kuriteo objektiivse külje avamisel, vastupidine

seisukoht peab olema otsuses motiveeritud".

II. Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör

taotles kaebuse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsuses viidatakse tõepoolest

AKKS § 29 lg-le 5 ja märgitakse, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata linnakohtu otsuses

esitatud põhjendusi. Tuginedes oma otsuses AKKS § 29 lg-le 5 võiks ringkonnakohus põhimõtteliselt

lihtsalt nõustuda esimese astme kohtu põhistustega ja jätta omapoolsed motiivid üldse esitamata.

Ringkonnakohtu kõnealuses otsuses aga on AKKS § 29 lg-le 5 viitamise järgselt neljal leheküljel

põhjalikult analüüsitud tõendeid ja põhistatud kohtu poolset tõendite hindamist ning selle tulemusi.

Seetõttu on põhjendamatu kassaatori väide, et "juba minu kolleegi apellatsioonkaebuses on märgitud,

et kohus on rikkunud KrMK §-de 262, 263 ja 274 nõudeid ning ei ole näidanud, millises süüdistuses

kohus kohtualuse süüdi tunnistas ning millistele tõenditele see järeldus põhineb". Kui

ringkonnakohus on olulisel määral täiendanud esimese astme kohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi ja

sisuliselt juhindunud kohtuotsuse tegemisel AKKS § 29 lg-st 4, puudub alus kassatsioonkaebuses

korrata apellatsioonkaebuses sisaldunud etteheiteid esimese astme kohtu otsuse põhjendatusele.

Nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohtu järeldused kaitsja ja kannatanu

seadusjärgse esindaja väidete kummutamisel ei ole põhjendatud ja et nende järelduste tegemisel ei ole

järgitud KrMK §-s 50 sätestatut. Tuleb silmas pidada, et süütuse presumptsiooni printsiibist ei tulene

nõuet, et kohtuotsuses tuleks ja saaks eranditult kõiki kohtualuse kaitseks esitatavaid väiteid

kummutada võrdsel määral. Mõistetavalt ei ole kuidagi võimalik kummutada vaid pelgalt

hüpoteetilise iseloomuga väiteid, mille kontrollimiseks ei anta kohtule mingit võimalust ning mis ei

saa seetõttu ka olla käsitletavad kahtlustena, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Sellisteks

väideteks on kannatanu ütlused selle kohta, et ta ei soovi avaldada, millisel viisil oli tekkinud tema

neitsinaha rike ning kannatanu seadusjärgse esindaja ütlused selle kohta, et asjaolu, kes tema tütart

vägistas, olevat vaid tema ja tütre vaheline asi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et tunnistaja M. Viira ütlused on

vastuolulised: kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei

tähenda veel ütluste vastuolulisust. Samas peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

rõhutada, et ringkonnakohtu käsitletavas otsuses tuginetakse põhjendamatult nii M. Viira ütlustele kui

ka seletustele: vastavalt KrMK § 48 lg-s 2 sätestatule ei saa seletused olla käsitletavad tõenditena.

Kuid kuna M. Viira poolt antud seletuste ja ütluste sisu on kõiges olulises ühtelangev, puudub alus

kohtuotsuses muuhulgas ka seletusele tuginemist lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks.

Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et ringkonnakohus on kaldunud kõrvale linnakohtu seisukohast,

mille kohaselt ei saa tõendiks lugeda kohtualuse R. Ratti poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana

antud ütlusi. Kassaator rõhutab põhjendatult, et ringkonnakohtu selline seisukoht lahkneb Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsuses D. Z. ja S. P. süüdistusasjas (3-1-1-105-97)

märgitust. Kuid kuna Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsuse

motiveerivas osas viidatakse kõigepealt AKKS § 29 lg-le 5 ja seega nõustutakse linnakohtu otsuses

esitatud põhjendustega, siis ei saa ka ringkonnakohtu poolt mittekohase motiivi lisamist lugeda

selliseks rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla ringkonnakohtu otsuse õigsuse. Kuid lugedes ühelt

poolt põhjendamatuks ringkonnakohtu poolse otsese tuginemise R. Ratti poolt kohtueelses

menetluses tunnistajana antud ütlustele ei saa teiselt poolt nõustuda ka kassatori ettepanekuga

eemaldada kriminaaltoimikust lehed 21-22, millel on fikseeritud R. Ratti poolt tunnistajana antud

ütlused. Veelgi enam: aktsepteeritavaks tuleb tunnistada ringkonnakohtu käsitletavas otsuses sisalduv

kaudne viide R. Ratti poolt tunnistajana antud ütlustele. Nimelt on ringkonnakohtu otsuses

põhjendatult osundatud asjaolule, et kohtu siseveendumust kujundab muuhulgas ka R. Ratti poolt

süüdistatavana ülekuulamisel öeldu, et "muudan oma ütlusi abikaasa soovitusel. Tunnistajana antud

ütlused ei vasta tõele". Nende R. Ratti sõnade pinnalt on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

2. septembri 1999. a otsuses põhjendatult seatud kahtluse alla R. Ratti poolt süüdistatava ja

kohtualusena kuriteosündmuse kohta antavate ütluste tõepärasus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt kassaatorist, et kohtud on piisavalt põhjendanud seda,

miks kannatanu võis asuda oma ütlusi muutma. Siinjuures tuleb rõhutada, et ütluste muutmise

põhjused ei kuulu iseseisvalt KrMK §-s 46 loetletavate tõendamiseseme asjaolude hulka.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et ei Eesti kriminaalõiguses ega ka

Eesti õiguses tervikuna ole sätestatud üheselt seda, millises vanuses isikut tuleb lugeda lapseealiseks.

Siinjuures aga puudub alus hälbida kohtupraktikas üldtunnustatult omaksvõetud seisukohast, et isik

on lapseealine kuni 14-aastaseks saamiseni. Seadusandja tahet kaitsta eriliselt kuni 14-aastast

naissoost isikut kinnitab asjaolu, et vastavalt KrK §-le 116 loetakse kriminaalkorras karistatavaks ka

vabatahtlik suguühendus just nimelt noorema kui 14-aastase naissoost isiku suhtes. Mingil juhul aga

ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et kriminaalõiguslikus mõttes lapseealisuse määratlemisel tuleks

lähtuda TsÜS-st ja et 8-aastane laps ei oleks enam käsitletav lapseealisena.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsus Raul Ratti süüdistusasjas jätta

muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 23. novembril 1999. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep