3-2-1-102-99 · Riigikohus

3-2-1-102-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. novembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi

kirjalikus menetluses 18. oktoobril 1999. a

Eesti Varakindlustuse AS kassatsioon-kaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. juuni 1999. a otsuse Eesti Varakindlustuse AS hagis Rein Raua ja Lehte Raua vastu

kindlustushüvitise saamiseks.

5. juunil 1997. a toimus liiklusõnnetus Tartus Taara pst 2 maja ees, kus juhilubadeta ja alkoholijoobes

R. Raud sõitis L. Rauale kuuluva sõiduautoga tagant otsa Tõnu Ilvesele kuulunud sõiduautole ning

põgenes sündmuskohalt. Kuna L. Raua sõiduauto oli kindlustatud Eesti Varakindlustuse AS poolt,

hüvitas hageja T. Ilvese sõiduauto remondikulud summas 12 850 krooni.

Eesti Varakindlustuse AS esitas hagi R. Raua ja L. Raua vastu väljamakstud kindlustushüvitise 15

420 krooni väljamõistmiseks solidaarselt LKS § 38 lg 1 ja 2 p 2, 3 ja 5 alusel.

Hageja leidis, et R. Raua süü liiklusõnnetuse põhjustamises ontõendatud liikluspolitseinik S. Poska

ettekandega, liiklusõnnetuse protokolliga, õiendiga liiklusõnnetuse kohta ning R. Raua joobesolek on

tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolliga.

LKS § 38 lg 2 p 2, 3 ja 5 alusel on kindlustusandjal regressiõigus sõiduki kindlustusvõtja ning

sõidukit juhtinud isiku vastu. LKS § 38 lg 1 kohaselt kuuluvad regressinõude sisse nii kahju

hüvitamise kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused 1927 krooni 50 senti. L. Raua vastutus

tuleneb LKS § 5 lg 1, mille kohaselt juhul, kui liikluskindlustuse lepingu on sõlminud teine isik, on

kindlustusvõtjaks sõiduki omanik. LKS § 38 lg 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada

regressinõuet kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui autojuht on toiminud liikluses

õigusvastaselt.

Tartu Linnakohus rahuldas 4. veebruari 1999. a otsusega hagi L. Raua vastu ja mõistis temalt välja 12

850 krooni kindlustushüvitist ja 1927 krooni 50 senti käsitluskulu. R. Raua suhtes jättis kohus hagi

rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et kuna R. Rauda ei ole halduskorras karistatud avarii

põhjustamise, sündmuskohalt lahkumise ja auto juhtimise eest alkoholijoobes, ei ole tõendatud

asjaolu, et R. Raud oli avarii toimumise ajal sõiduauto roolis. Samuti ei tõendanud hageja asjaolu, et

autot tegelikult juhtinud isik, kellele R. Raud juhtimise üle andis, oli alkoholijoobes või ei omanud

vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust.

Kohtuotsuse kohaselt on LKS § 13 lg 1 järgi kindlustusvõtjaks sõiduki omanik. R. Raud sõlmis

L. Raua nimel 3. aprillil 1997. a liikluskindlustuse lepingu, mis kehtis 7. aprillist kuni 6. juunini

1997. a. Kohus leidis, et L. Rauda ei vabasta vastutusest asjaolu, et tema ise autot ei kasutanud. LKS

§ 2 kohaselt sõlmitakse liikluskindlustusleping sõiduki, mitte isiku suhtes. Kindlustusvõtjaks on alati

sõiduki omanik. Kõik kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused on samuti sõiduki

omanikul.

Ringkonnakohus tühistas 1. juunil 1999. a linnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ja protsessiõiguse

normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata Eesti Varakindlustuse AS hagi

väljamakstud kindlustushüvitise väljamõistmiseks L. Raua vastu. Hagi R. Raua vastu saatis

ringkonnakohus uueks läbivaatamiseks linnakohtule.

LKS § 38 lg 2 sätestab alused, mille tuvastamise korral on kindlustusandjal õigus esitada

regressinõuded kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu. Nimetatud aluste sõnastuse

kohaselt on teatud juhtudel õigus esitada regressinõuded kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel

sõidukit juhtinud isiku vastu. LKS § 38 lg 2 p 5 alusel saab esitada regressinõude sõidukit juhtinud

isiku vastu, kui isik, kes oli teada, lahkus liiklusõnnetuse toimumuse kohalt, kuid selle sätte alusel ei

ole võimalik esitada regressinõuet kindlustusvõtja vastu. Kui liiklusõnnetuse toimumise kohalt

lahkunud isik ei ole teada, nagu linnakohus leidis, siis peab tegemist olema omaniku valdusest

õigusvastaselt väljaläinud sõidukiga ning sel juhul reguleerib kahju hüvitamist LKS § 27 lg 6.

L. Raud andis sõiduki R. Raua seaduslikku valdusesse ja niikaua, kuni R. Raud ei ole tõendanud

vastupidist, tuleb lugeda teda sõidukit juhtinud isikuks liiklusõnnetuse toimumise ajal. Asjas

puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduk oleks läinud omaniku valdusest välja õigusvastaselt.

Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse L. Raua osas, kuna

ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud LKS § 38 lg 2 p 5 sätteid. Kui seaduseandja oleks tahtnud

eristada regressivõimalusi kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu, oleks need võimalused

sätestatud eraldi normides. LKS § 38 lg 2 p 5 nähtub selgesti, et seaduseandja on pidanud

võimalikuks ja vajalikuks anda kindlustusandjale regressiõigus nii sõiduki omaniku kui ka selle juhi

vastu juhul, kui viimane lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. LKS

§ 27 lg 6 alusel hüvitab liikluskahju Eesti Liikluskindlustuse Fond juhul, kui on kindlaks tegemata

sõiduk, mitte aga sõidukijuht. Tegemist ei olnud omaniku valdusest õigusvastaselt välja läinud

sõidukiga.

Vastuses kassatsioonkaebusele märgib kostja, et omanik, kes ei valda suurema ohu allikat sellega

kahju tekitamise momendil, ei saa vastutada sellega tekitatud kahju eest süü puudumise korral.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt LKS § 38 lg 2 sõnastusest

tulenevalt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõuded teatud

juhtudel kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu. Ringkonnakohus

leidis põhjendatult, et LKS § 38 lg 2 p 5 alusel saab esitada regressinõude sõidukit juhtinud isiku

vastu, kui isik lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, kuid sellel alusel ei ole võimalik esitada

regressinõuet kindlustusvõtja vastu, kes ei juhtinud sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 1999. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa