3-2-1-85-99 · Riigikohus

3-2-1-85-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. novembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 4. oktoobril 1999. a

AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

22. aprilli 1999. a otsuse AS Kadarik (pankrotis) hagis AS Eesti Ühispank vastu vara

tagasinõudmiseks pankrotivarasse.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus AS Kadarik (pankrotis), tuginedes PankrS § 18 lg 3 ja lg 4,

§ 23, § 41, § 50 ja § 521 lg 1, AS-lt Eesti Ühispank välja mõista 806 113 krooni 49 senti AS Kadarik

pankrotivarasse. Hagi põhjenduste kohaselt kuulutati Tallinna Linnakohtu 25. veebruari 1997. a

otsusega välja AS Kadarik pankrot. Ajalehes "Sõnumileht" ilmus selle kohta teade 28. veebruaril

1997. a. AS-l Kadarik oli AS-s Eesti Ühispank kolm pangakontot, millest kahel - kontol nr 11467321

ja kontol nr 12467142 " oli arvelduslaenulepingu nr 5172 alusel avatud laenulimiit summas 1 000

000 krooni.28. veebruari 1997. a seisuga oli AS Kadarik võlg kontol nr 12467142 874 859 krooni 31

senti. 28. veebruarist 1997. a kuni 15. septembrini 1997. a laekus sellele kontole kokku 362 503

krooni 53 senti ning kostja arvestas selle summa seadusevastaselt arvelduskrediidi katteks. Võlg

kontol nr 11467321 oli 28. veebruari 1997. a seisuga 443 609 krooni 96 senti. 28. veebruarist 1997. a

kuni 21. maini 1997. a laekus sellele kontole kokku 443 609 krooni 96 senti ning ka selle summa

arvestas kostja seadusevastaselt arvelduskrediidi katteks.

Tallinna Linnakohtu 30. detsembri 1998. a otsusega hagi rahuldati. Linnakohtu otsuse põhjenduste

järgi ei tohi PankrS § 18 lg 3 kohaselt isik, kelle valduses on võlgniku vara, teha selle varaga

tehinguid alates pankrotiteate ilmumisest ajalehes. Vastavalt sama paragrahvi 4. lõikele on seda sätet

rikkudes sõlmitud tehing tühine. Arvelduslaenuleping nr 5172 on laenuleping, millele laienevad TsK

§-de 272 ja 273 sätted. PankrS § 21 lg 1 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega saabunuks

võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev ning kostjal tuli esitada oma nõue pankrotimenetluses üldises

korras. Kostja asus vastuolus pankrotiseaduse sätetega hageja pankrotivara arvelt ise oma nõudeid

rahuldama. Kostja poolt oma nõuete rahuldamine tema valduses oleva pankrotivara arvelt on

ühepoolne tehing, mis on tulenevalt PankrS § 18 lg-test 3 ja 4 tühine. Tühiste tehingute järgi saadu

tuleb kostjal tagastada (TsÜS § 66 lg 5).

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Linnakohus on õigesti järeldanud, et

pärast pankrotiteate avaldamist olid pangatoimingud, mida tehti pankrotivõlgniku kontole laekunud

summadest arvelduskrediidivõlgnevuse kustutamiseks, lubamatud ja ebaseaduslikud. Pankrotiotsuse

toimel muutus kogu võlgniku vara pankrotivaraks (PankrS § 41 lg 1) ja pank, kelle valduses oli

võlgniku vara, ei võinud selle varaga tehinguid teha (PankrS § 18 lg 3). Arvelduskrediidivõlgnevuse

kustutamine pankrotivõlgniku arvele laekunud summadest on tehinguks PankrS § 18 lg 3 ja TsÜS

§ 60 lg 1 mõttes. Panga toimingute tulemusel vähenes vastustaja kohustuste maht - võlg pangale.

Kostja rikkus oluliselt PankrS § 18 lg 3 sätteid ning sama paragrahvi 4. lõike järgi on need tehingud

tühised. Tühise tehingu järgi saadu kuulub tagastamisele (TsÜS § 66 lg 5). Kui vara on võlgniku

omandist välja läinud tehingu või muu õigustoiminguga, võib haldur selle tehingu või muu

õigustoimingu vaidlustada ja vara pankrotivarasse tagasi nõuda ka tsiviilseadustes sätestatud alustel

(PankrS § 521 lg 1).

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on apellatsioonikohus ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme. Kuna PankrS § 18 lg 3 ja § 521 lg 1 on kohaldatavad üksnes võlgniku vara

suhtes, siis ei saa neid asjas kohalda. Raha valduse üleminekul läheb teistsuguse kokkuleppe

puudumisel valduse saajale üle ka omand. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja tegi pärast

võlgniku pankrotiteate avaldamist TsÜS § 60 lg 1 mõttes tehingu, s.o õigustoimingu, mis on suunatud

tsiviilõiguste ja "kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Väär on lugeda kostja

tehinguks arvelduskrediidivõlgnevuse kustutamist pankrotivõlgniku arvele laekunud summadest.

Arvelduslaenulepingu p-de 6.1 ja 6.2 kohaselt toimus laenu tagasimaksmine sel teel, et hageja oli

kohustatud kustutama deebetsaldo oma kontol, viies konto saldo vähemalt nullini. Seega on raha

kandmine lepingus osundatud arvelduskontole käsitletav mitte kostja tehinguna, vaid hageja

kohustise täitmisena TsK § 173 lg 1 mõttes. Kostja võttis kohustise täitmise vastu. Tulenevalt TsÜS

§ 105 lg-st 1 jõustus PankrS § 18 lg-s 3 sätestatud võlgniku varaga tehingute tegemise keeld

pankrotiteate ajalehes avaldamise päevale järgnevast päevast, s.o 1. märtsil 1997. a. 28. veebruaril

1997. a tasuti kostjale kahelt kontolt kokku 23 869 krooni 74 senti, mida ei saa PankrS § 18 lg 3

alusel kostjalt välja mõista.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele hageja kaebuse väidetega ei nõustunud ning palus jätta

kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 362 p 5 kohaselt muuta põhjenduste osas.

Vastavalt PankrS § 41 lg-le 2 on pankrotivara see vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise

ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab muul alusel. AÕS

§ 30 lg-s 1 on sätestatud, et varaks on ka isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused. Nendest

sätetest tulenevalt kuulus hageja pankrotivara hulka ka pankroti väljakuulutamise järgselt hageja

kontodele, mis asusid AS-s Eesti Ühispank, laekunud raha nõudeõigus. Pankroti väljakuulutamisega

saabus hageja kõigi võlgade maksetähtpäev (PankrS § 21 lg 1) ning AS Eesti Ühispank

arvelduslaenulepingul põhineva nõude rahuldamine võis toimuda ainult pankrotiseaduses ettenähtud

korras (PankrS § 2 lg 1). Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga, AS Eesti Ühispank ei tohtinud

hageja kontodele laekunud raha arvel oma nõuet rahuldada. AS Eesti Ühispank tasaarvestas

arvelduslaenulepingu alusel oma nõude ning võlgniku (hageja) nõude, mis tekkis hagejal tema vastu

peale pankroti väljakuulutamist raha laekumisega hageja kontodele. Nõuete tasaarvestamise

tulemusel vähenes AS Eesti Ühispank nõue hageja vastu viimase kontodele laekunud summade võrra.

PankrS § 68 lg-s 1 on sätestatud, et nõuet võlgniku vastu, mida saab tema pankroti korral esitada,

võib võlausaldaja tasaarvestada nõudega, mis oli võlgnikul tema vastu enne pankroti

väljakuulutamist, kui tasaarvestus ei ole seadusega keelatud. Seega polnud AS Eesti Ühispank tehtud

tasaarvestus, mis oli lubatud küll arvelduslaenulepinguga, kooskõlas PankrS § 68 lg-ga 1. Kuna AS

Eesti Ühispank tegi nõuete tasaarvestamise (tehingu) vastuolus pankrotiseadusega, siis on see TsÜS

§ 66 lg 2 kohaselt tühine ning hageja kontodele laekunud raha, mille arvel tasaarvestamine tehti, tuleb

vastavalt TsÜS § 66 lg-le 5 hagejale tagastada.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsus jõusse põhjenduste

osas tehtud muudatustega.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, Luik