3-3-1-36-99 · Riigikohus

3-3-1-36-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. novembril 1999

Saarepeedi Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ostueesõigusega erastatava maa

suuruse ja piiride määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 21. oktoobril 1999 avalikul kohtuistungil läbi Saarepeedi Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtu 1. juuni 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-56/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Saarepeedi Vallavalitsuse esindajad vallasekretär Ando

Adamson ja vandeadvokaat Eha Lillsaar, Ants Kuusiku esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja Asta-

Armilde Männik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Saarepeedi Vallavalitsuse 20. oktoobri 1998. a. korraldusega nr. 161 määrati õigusvastaselt

võõrandatud Mustaveski A-28 talu maal paikneva Asta-Armilde Männikule kuuluva elamuvalduse

juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruseks ligikaudu 9,7 ha vastavalt korralduse lisas näidatud

piiridele.

23. detsembril 1998. a. esitas Mustaveski A-28 kinnistu nr. 2816 suhtes õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud Ants Kuusik Viljandi Maakohtu halduskohtunikule

kaebuse nimetatud korralduse peale. Kaebuse kohaselt tuleb ostueesõigusega erastatava maa suuruse

määramisel kindlaks määrata ka õigustatud subjektile tagastatava ja tagastamata jääva maa ulatus.

Seda ei ole vaidlustatava korraldusega tehtud ning seega on rikutud MRS § 9 ja Vabariigi Valitsuse

2. mai 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra"

(edaspidi Tagastamise kord) p. 57. Vallavalitsus ei ole võimaldanud pooltel jõuda kokkuleppele

vastavalt MRS §-le 9 lg 2 ega koostanud erastatava maa kohta piiriprotokolli. Kaebuse esitaja arvates

on korraldus vastuolus ka maakorralduse nõuetega, sest nagu nähtub vallavalitsuse korralduse lisast,

puudub A. Kuusikule tagastatavalt maalt väljapääs lähima teeni.

Viljandi Maakohtu halduskohtuniku 22. veebruari 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-15/99 jäeti

kaebus rahuldamata. Otsuse kohaselt ei pea vaidlustatud korraldus vastama MRS §-le 9 ja

Tagastamise korra p-le 57, sest tegemist ei ole maa tagastamise kohta tehtud korraldusega, vaid

ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramise korraldusega. Vabariigi

Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra

punkti 13 alapunkti 2 kohaselt määrab ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks

kohalik vallavalitsus. Kohus asus seisukohale, et vaidlustatud korraldusega tehti maa ostueesõigusega

erastamise üks eeltoiming " määrati kindlaks erastatava maa suurus ja piirid. Piiriprotokolli

koostamine on maa ostueesõigusega erastamise üks eeltoiming ning kas see on vallavalitsuse poolt

tehtud või ei, ei oma antud korralduse seaduslikkuse kontrollimisel tähtsust.

A. Kuusik esitas 3. märtsil 1999. a. apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtuniku

otsuse ja teha uue otsuse. Apellant oli seisukohal, et kaevatav korraldus on vastuolus MRS §-ga 9,

sest Saarepeedi Vallavalitsus ei ole võimaldanud poolte kokkuleppe saavutamist ja lähtudes ainult

ostueesõigust taotleva isiku huvidest asus erastama maad A.-A. Männikule. Apellandi väitel ei ole

vallavalitsus ega ka kohus tundnud huvi, kas Mustaveski A-28 kinnistu nr. 2816 piirneb vabade

maadega. Tulenevalt MRS § 9 lg 2 mõttest peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan nii õigustatud

subjektile tagastatava ja tagastamata jääva maa kui ka ostueesõigusega erastatava maa suuruse

kindlaks määrama üheaegselt. Korralduse lisas olevast plaanist nähtub, et A. Kuusikule kuulub 22,17

hektarist tagastamisele ainult 12,4 ha. Apellant leiab, et vaidlusaluse korraldusega on jäetud talle osa

maad tagastamata. Viide MRS §-le 9 lg 9 ei ole asjakohane, sest korralduses ei räägita ehitise

teenindusmaa määramisest, vaid maa ostueesõigusega erastamisest elamu juurde.

Tartu Ringkonnakohtu 1. juuni 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/56/99 rahuldati

apellatsioonkaebus, tühistati Viljandi Maakohtu halduskohtuniku otsus ja tunnistati vaidlustatud

korraldus seadusevastaseks. Ringkonnakohtu otsuse motiivid olid järgmised:

Vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korra p-le 131 peab kohalik omavalitsus ostueesõigusega

erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks nimetama ametnikud või organid, kellel on õigus

koostada ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek. Piiride kulgemise ettepanek

antakse taotlejale, kes tellib ettepaneku alusel katastriüksuse moodustamise. Ostueesõigusega

erastava maa täpse suuruse võib kohalik omavalitus otsustada alles pärast katastriüksuse

moodustamist vastavat õigust omava isiku poolt. Vaidlustatud korraldust ei saa käsitada kui

erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut, vaid seda tuleb vaadelda kui kohaliku omavalitsuse

otsustust ostueesõigusega erastatava maa suuruse sätestamiseks.

Maakatastri seaduse § 20 lg 51 kohaselt tuleb maaüksuse piiride määramisel koostada piiriprotokoll,

millele kirjutavad alla taotleja ja piirinaabrid. Juhul, kui tagastamistaotlusega õigusvastaselt

võõrandatud maal asuvate hoonete omanik taotleb ostueesõigusega maa erastamist, mis puudutab

õigustatud subjektile tagastatavat maad ja kus maa tagastamise õigustatud subjekt ja maa erastamise

subjekt jäävad naabriteks, ei ole erastatava maa piiride ja suuruse kindlaksmääramine võimalik ilma,

et sellesse protsessi oleks naabermaatüki osas kaasatud maa tagastamise õigustatud subjekti. Enne kui

otsustatakse maa selle osa erastamine, mis asub tagastamise taotlusega maal, tuleb otsustada maa

osaline tagastamine õigustatud subjektile, täites Tagastamise korra p.-s 57 sätestatu.

Vallavalitsus peab selgitama, kas maa erastamine A.-A. Männikule on võimalik maaüksuse Lutsu A-

12 arvel või mitte, samuti kas katastriüksuse moodustamisel tekkivatele kinnistutele on tagatud

vajalikud juurdepääsuteed.

Apellandi väitel on lahendamata tema taotlus vaidlusalusel maal asuvate, A.-A. Männikule kuuluvate

hoonete tagastamiseks. Enne hoonete õigustatud subjektile tagastamise küsimuse otsustamist ei ole

võimalik otsustada maa erastamist elamu juurde.

Saarepeedi Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni 1999. a. otsus ja teha uus otsus, jättes jõusse Viljandi Maakohtu halduskohtuniku

22. veebruari 1999. a. otsuse.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on väljunud kaebuse piiridest, sest kohtuotsuse järgi on rikutud

neid kaebaja õigusi, mida kaebuse esitaja ise ei ole nimetanud. Apellant ei ole vaidlustanud piiride

määramist viidetega Maakatastriseaduse § 20 lõigetele 4, 5 ja 51 ega Maa ostueesõigusega erastamise

korrale. Nimetatud õigusaktidele osundades on ringkonnakohus väljunud kaebuse piiridest.

Kassaator väidab, et kaevatud korraldus ei ole maa erastamise korraldus Maa ostueesõigusega

erastamise korra p. 15 mõttes. Antud korraldust võib vaadelda sama korra p.-s 131 sätestatud piiride

kulgemise ettepanekuna, sest korralduses on maa suurus ja piirid määratud ligikaudselt. Selline

ettepanek on katastriüksuse moodustamise eeltoiming, piiriprotokoll koostatakse aga

katastrimõõdistamise käigus. Kuna seadus ei sätesta piiride kulgemise ettepanekule vorminõudeid,

siis ei saa selle vormistamine korralduse lisana olla korralduse seadusevastaseks tunnistamise

aluseks.

Kassaator leiab, et erastatava maa kindlaksmääramine toimus MRS § 9 lg 2 alusel, sest pooled ei ole

kokkulepet saavutanud. Piirid määrab kohalik omavalitsus kooskõlas MRS §-ga 9 lg 9 vastavuses

planeeringu- ja maakorraldusnõuetega. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis ei saa see asjaolu olla

takistuseks maa tagastamise ja erastamise edasiste toimingute tegemisel.

Kassaatori väitel ei külgne vaidlusaluse maaüksusega ringkonnakohtu otsuses mainitud vaba maad.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele peab A. Kuusiku esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastuses väidetakse, et ringkonnakohus pole väljunud kaebuse

piiridest ja kohus võib oma otsuses kohaldada kõiki sätteid, mis on seotud asja lahendamisega.

Korraldus nr. 161 rikub A. Kuusiku subjektiivseid õigusi, sest tegemist ei ole ainult maa erastamise

eeltoiminguga, millel puuduvad õiguslikud tagajärjed kaebuse esitaja suhtes. Kokkuleppe

saavutamise võimalust ei ole kaebuse esitajale antud.A. Kuusik on seisukohal, et Saarepeedi

Vallavalitsus on esimeses etapis püüdnud läbi viia maa erastamist ja alles seejärel maa tagastamist,

kuigi seaduse mõtte kohaselt peab maade tagastamine ja erastamine toimuma paralleelselt.

Tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 alapunktile 2 määrab linna- või

vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise ühe eeltoiminguna ostueesõigusega erastatava maa

piirid ja ligikaudse suuruse. Sama korra punkti 131 kohaselt koostab vastavad volitused saanud

ametnik või organ ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. Saarepeedi

Vallavalitsuse 20. oktoobri 1998. a. korralduses nr. 161 on märgitud erastamiseks taotletava maa

pindalaks ligikaudu 9,7 ha, mis tähendab, et vaidlustatud korralduses on erastatava maa suurus

määratud ligikaudselt.

Seega on ebatäpne ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud korraldust tuleb vaadelda kui kohaliku

omavalitsuse otsustust ostueesõigusega erastatava maa suuruse sätestamiseks.

2. MRS § 9 lg 2 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad

osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel

kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, siis erastatakse elamu omanikule vabade

piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui ehitise omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem

kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada maad 20 hektarist puudujäävas osas,

kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Seega tuleb maareformi õigustatud subjekt

kaasata maa erastamise protsessi MRS §-s 9 lg 2 sätestatud viisil.

Tagastamise korrapunkti 52 alapunkti 2 kohaselt võib valla- või linnavalitsus nimetatud kokkulepete

sõlmimiseks määrata tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest teatab valla-

või linnavalitsus asjaosalistele kirjalikult. Kui kokkulepet selle tähtaja jooksul mõjuva põhjuseta ei

sõlmita, määrab valla- või linnavalitsus tagastatava maa suuruse Maareformi seaduse sätete kohaselt.

Järelikult tuleb pidada oluliseks asjaolu, kas kohalik omavalitsus on määranud elamu omanikule ja

õigustatud subjektile tähtaja kokkuleppele jõudmiseks ning kas tähtaja määramisest on asjaosalistele

kirjalikult teatatud.

Kohtud ei ole selles haldusasjas selgitanud, kas Saarepeedi Vallavalitsus järgis Tagastamise korra p.-

ga 52 kehtestatud nõudeid.

3. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada

Maakatastri seaduse § 20 lg 5, 51 ja 52. Nimetatud sätteid saab ja tuleb kohaldada üksnes siis, kui

katastriüksus moodustatakse või maaüksuse plaan koostatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel.

Kohtutoimikute materjalidest ei tulene, et Mustaveski A-28 talu maal paikneva A.-A. Männikule

kuuluva elamuvalduse juurde ostueesõigusega maa erastamise puhul on tegemist maa erastamisega

plaani- või kaardimaterjali alusel. Seetõttu ei ole selles haldusasjas Maakatastri seaduse § 20 lõigete

5, 51 ja 52 kohaldamine asjakohane.

4. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et enne maa selle osa erastamist, mille tagastamist taotleb

õigustatud subjekt, tuleb otsustada maa osaline tagastamine õigustatud subjektile vastavalt

Tagastamise korra p.-le 57.

Vastavalt MRS §-le 9 lg 9 määrab mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja

piirid vastavuses planeeringu- ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalikomavalitsus Vabariigi

Valitsuse kehtestatud korras. MRS § 23 lg 2 kohaselt alustatakse õigusvastaselt võõrandatud maatüki

erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, pärast õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise otsustamist.

Maa tagastamise küsimuse saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava

maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui

palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Saarepeedi Vallavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. juuni 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-56/99 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada Saarepeedi Vallavalitsusele kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis)

krooni.

Määrus jõustub 1. novembril 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann