3-2-1-80-99 · Riigikohus

3-2-1-80-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. novembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, AS Sampo-

Eesti esindaja vandeadvokaat E. Sassiani ning AS Metre esindaja vandeadvokaat A. Saue osavõtul,

vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. oktoobril 1999. a

AS Sampo-Eesti ja AS Metre kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1998. a otsuse AS Sampo-Eesti hagis AS Metre vastu 457 264

krooni 35 sendi saamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et AS Sampo-Eesti ja AS Metre sõlmisid 28. juunil

1996. a lepingu nr 30, mille järgi hageja müüs kostjale põhivahendeid summas 579 213 krooni 52

senti. Ostu eest pidi kostja tasuma osade kaupa vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule alates 15.

septembrist 1996. a kuni 15. detsembrini 1997. a. Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 1997. a otsusega

kohustati kostjat seda lepingut täitma ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 205 539 krooni 25

senti, millest 136 726 krooni 25 senti oli põhivõlg ning 68 813 krooni viivis. Järva Maakohtule 9.

jaanuaril 1998. a esitatud hagiavalduse kohaselt täideti ringkonnakohtu otsus 8. oktoobril 1997. a,

kuid kostja jäi veel võlgu 147 168 krooni 40 senti. Kostjal oli 29. detsembri 1997. a seisuga tasutud

põhivahendite eest 432 045 krooni 12 senti. Tuginedes TsK §-dele 173, 191, 242 lg 1, palus hageja

kostjalt välja mõista 147 168 krooni 40 senti võlga ja 150 000 krooni viivist. Asja menetluse kestel

vähendas kostja oma võlga, tasudes 13. jaanuaril 1998. a hagejale 78 355 krooni 40 senti. Seega oli

13. jaanuari 1998. a seisuga kostjal põhivahendite eest tasutud kokku 510 400 krooni 52 senti ja

võlgu jäi 68 813 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista 68 813 krooni põhivõlga ning 388 451

krooni 35 senti viivist.

Järva Maakohtu 10. septembri 1998. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja 10 969 krooni 75 senti viivist. Nõue põhivõla saamiseks jäeti selle tõendamatuse tõttu

rahuldamata. Kohus leidis, et viimase maksega 13. jaanuaril 1998. a on kostja oma lepingujärgsed

kohustused täitnud. Viimase makse hilinemise tõttu on hagejal õigus saada viivist 28 viivituses oldud

päeva eest 0,5 % päevas 78 355 kroonilt 40 sendilt.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse. Apellatsioonikohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 68 813 krooni põhivõlga ja 150 000 krooni viivist. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt mõisteti ringkonnakohtu 23. mai 1997. a otsusega kostjalt välja 205 539 krooni

25 senti ning vastavalt selle otsuse põhjendustele sisaldus selles summas ka hageja nõutud viivis 68

813 krooni. See kohtuotsus on täidetud 8. oktoobril 1997. a. Vaidlusaluse lepinguga seoses on kostja

tasunud kokku 579 213 krooni 52 senti. Seega on kostja lepingujärgsed kohustused täitmata veel 68

813 krooni osas, mis oli arvestatud kohtuotsusega väljamõistetud viivise katteks. Viiviste arvestusele

ei ole kostja vastu vaielnud. Viiviste tasumise kohustusest ei vabasta võlgnikku see, et kohustusest on

suhteline enamus täidetud ning kreeditor pole tõendanud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud

kahju suurust. Nõutav viivis on hageja võimaliku kahjuga võrreldes ebamõistlikult suur ning TsK §

194 lg 2 alusel tuleb viivist vähendada. Arvesse võttes lepinguliste kohustuste täitmata jätmise

pikaajalisust, mõlema äriühingu tähelepanuväärseid majanduslikke huve ning ilmselt kavatsust

äritegevuse jätkamiseks, on kohtu arvates 150 000 krooni paraja suurusega viivis.

Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.

Hageja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse muutmist ning uue otsusega hagi

rahuldamist. Hageja leidis kaebuses, et viivise vähendamisega on kohus ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ning rikkunud protsessiõiguse normi. TsK § 194 kuulub kohaldamisele siis,

kui leppetrahv on ülemäära suur. Viivist võib ebamõistlikult suureks pidada siis, kui see ületab

tehingu väärtust. Kostja oli lepingu sõlmimisel viivise määraga nõus. Apellatsioonikohus rikkus

TsMS § 229 lg 2, sest kostja viiviste vähendamise võimalusele ei osundanud.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hageja kassatsioonkaebus on aluseta. Kohtul

on TsK § 194 lg 1 kohaselt õigus leppetrahvi vähendada, kui see on ülemäära suur, võrreldes

kreeditori kahjudega. Hageja väitel jäi tal saamata 68 000 krooni. Selle summaga võrreldes on ka

väljamõistetud 150 000 krooni viivist ülemäära suur. Ringkonnakohus TsMS § 229 lg 2 sätteid ei ole

rikkunud.

Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamises samale kohtule. Apellatsioonikohus on lugenud tõendatuks, et kostja on oma

lepingulise kohustuse täitnud, s.o võla täielikult ära maksnud. TsK § 233 lg 1 kohaselt lõpetab

täitmine kohustise. Täiendavalt põhivõla 68 813 krooni väljamõistmine on osundatud sättega

vastuolus. Ringkonnakohtu viidatud 23. mai 1997. a otsuses ei ole märgitud viiviseid 68 813 krooni

suuruses summas. TsK § 194lg 1 kohaselt tuleb viivist võrrelda kreeditori kahjudega. Ebaõige on

kohtu seisukoht, et viivise vähendamisel ei oma tähtsust kreeditori võimaliku kahju suurus.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kostja oli maakohtu otsuse 10 969 krooni 10 sendi ulatuses

täitnud.

Hageja vaidles kirjalikus vastuses kostja kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonkaebuses on

ringkonnakohtu otsuse sõnalist väljendust ning mõtet moonutatud. Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai

1997. a otsuse vaidlustamine kaebuses ei ole asjakohane. Kohus on kohustanud kostjat lepingut

täitma, kuid leping on seni täitmata.

Kolleegiumi istungil palusid poolte esindajad oma volitaja kaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Õige pole hageja kassatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole viivise vähendamise võimalusele

osundanud. Kostja on 28. augusti 1998. a hagi vastuse täienduses märkinud, et ta peab õigeks viivise

summa vähendamist hagejal tehingust saadud kasumi võrra. Seega on asjas viivise vähendamise

algatus tulnud kostjalt ning kohus ei ole TsMS § 229 lõiget 2 rikkunud. Ekslik on ka hageja

kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohus on viivise vähendamisel materiaalõiguse normi vääralt

kohaldanud. Vastavalt TsK § 194 lg-le 1 on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasumisele kuuluv

viivis on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Selle sättega ei ole kooskõlas hageja väide, et

viivist võib pidada ülemäära suureks vaid siis, kui see ületab tehingu väärtust. TsK § 194 lg-st 1

tuleneb, et viivise suuruse hindamisel tuleb tasumisele kuuluvat viivist võrrelda kreeditori kahjudega,

mitte aga tehingu väärtusega.

Kostja kassatsioonkaebuses on valesti väidetud, et ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kohus leidnud,

et kostja on oma võla täielikult ära maksnud. Vastavalt kohtuotsusele on apellatsioonikohus hoopis

tuvastanud, et kostjal on 68 813 krooni põhivõlga tasumata. Sellest tulenevalt on väär ka kostja

kassatsioonkaebuse seisukoht, et pooltevaheline kohustis oli TsK § 233 lg 1 kohaselt täitmisega

lõppenud. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 1997. a

otsusega hageja kasuks väljamõistetud summa sisaldas ka viivist 68 813 krooni.

Kassatsioonkaebuses on kostja õigesti märkinud, et TsK § 194 lg 1 kohaselt tuleb viivist võrrelda

kreeditori kahjudega. Apellatsioonikohtu otsuse järgi ongi kohus viivise vähendamisel lähtunud

sellest, et hageja (kreeditor) pole tõendanud võlgniku kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju

suurust. TsK § 194 lg-st 1 ei tulene, et võlgnik vabaneks leppetrahvi tasumise kohustusest, kui

kohustise rikkumisel võlgniku poolt kreeditoril kahju üldse ei teki.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtu otsuse 10 969 krooni 10 sendi ulatuses täitnud.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

EesistujaJ. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull