3-1-1-71-99 · Riigikohus

3-1-1-71-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg, Henn Jõks,

Ott Järvesaar, Hele-Kai Remmel ja Jüri Rätsep vaatas riigiprokuröri kassatsioonprotesti alusel avalikul

kohtuistungil 27.-29. oktoobril 1999. a läbi kriminaalasja

S. K. õigeksmõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 - § 15 lg 1; § 161 ja § 1486 lg 1 järgi ning U. K.

õigeksmõistmises KrK § 161; § 1411 lg 3 p 1 - § 15 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa S. K. kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder, U. K. kaitsjad

vandeadvokaadid Simon Levin ja Andres Aavik ning riigiprokurör Jaan Naaber.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. S. K. kui Eesti Panga presidendile ja U. K. kui Eesti Panga presidendi nõunikule ning juhatuse liikmele oli

esitatud süüdistus ja nad olid kohtu alla antud KrK § 161 järgi selles, et olles ametiisikuteks KrK § 160

mõttes, kuritarvitasid nad oma ametiseisundit teenistushuvide vastaselt, sest ei järginud Eesti Panga väärtuste

alalhoidmise ja sissetuleku maksimeerimise ja riski minimeerimise nõuet, rikkusid Eesti Panga presidendi

poolt 22. aprillil1993. a väljaantud käskkirja nr 58 "Eesti kulla- ja välisvaluuta reservi paigutamise eeskirjad"

punkt 2 alapunkte a, c ja punkt 7 alapunkti b ning Eesti Panga Nõukogu ajutist reglementi, mille tulemusel

investeerisid Eesti Panga poolt ja Põhja-Eesti Panga kaudu 10 miljonit USD /134 024 000 krooni/ ilma Eesti

Panga Nõukogu otsuseta. U. K. kirjutas investeerimislepingutele alla Eesti Panga nimel ilma vastavate

volitusteta. Samuti rikkusid nad Eesti Panga seaduse § 22 lg 3 nõudeid, sest nad ei informeerinud

õiguskaitseorganeid õigusrikkumisest krediidiasutustes, s.o Eesti Pangas ja Põhja-Eesti Pangas ning varjasid

neid õigusrikkumisi. Oma tegevusega tekitasid nad Eesti riigi huvidele Eesti Vabariigi valitsusele kuuluva

Põhja-Eesti Panga kaudu suure materiaalse kahju summas 9 miljonit USD / 120 621 600 krooni/ (8 miljonit

USD /107 219 200 krooni/ investeeritud raha ning 1 miljon USD / 13 403 400 krooni/ Põhja Eesti Panga

poolt Eesti Pangale tasutud laenuintress), s.o panid toime ametiseisundi kuritarvitamise.

2. KrK § 1486 lg 1 järgi oli S. K. esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud selles, et olles Eesti Panga

president, seega asutuse tippjuht, ei esitanud ta 1995. aasta veebruaris vastavalt Eesti Panga seaduse §-le 31

Eesti Pangas kontrolli teostavale pädevale ametiisikule, s.o AS Cooper & Lybrand audiitorile tema poolt

30. novembril 1994. a Eesti Panga nimel Põhja-Eesti Pangaga sõlmitud investeerimislepingut, mille kohaselt

Eesti Pank volitas Põhja-Eesti Panka investeerima 10 miljonit USD Eesti Panga eest ja vastutusel Eesti

Panga ja kolmanda investoriga sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel. Nimetatud lepingu p 2.2 alusel

garanteeris Eesti Pank tagasivõtmatult Põhja-Eesti Panga poolt ülekantud 10 miljonit USD kogu

kapitalipaigutuse ajaks; p 2.4 kohaselt pidid Eesti Pank ja Põhja-Eesti Pank saadava tulu jagama võrdselt;

p 3.1 kohaselt vastutas Eesti Pank raha säilivuse eest ning Põhja-Eesti Pangal oli õigus alates 2.12.1995. a

nõuda Eesti Pangalt raha tagastamist kahe pangapäeva jooksul. Seega andis Eesti Pank Põhja-Eesti Pangale

tagasivõtmatu garantii. Nimetatud lepingu esitamata jätmine tingis selle mittekajastumise Eesti Panga

1994. a aruandes, mis koosnes bilansist, tulude-kulude aruandest, seletuskirjast ja lisadest ning seega

audiitorile ebaõigete andmete esitamise Eesti Panga tulude, kulude, kasumi, kahjumi, võlgnevuse ja varade

kohta. Seega pani S. K. toime pädevale ametiisikule ebaõigete andmete esitamise.

3. S. K. ja U. K. oli esitatud süüdistus ja nad olid kohtu alla antud veel ka KrK § 1411 lg 3 p 1 - § 15 lg 1

järgi (isikute grupi poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel suures ulatuses riisumise ettevalmistamises), kuid

Tallinna Linnakohtu istungil loobus riiklik süüdistaja selles osas süüdistusest.

4. Tallinna Linnakohtu 5.03. l999. a kohtuotsusega mõisteti S. K. KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 15 lg 1, § 1486

lg 1 ja § 161 järgi ning U. K. KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 15 lg 1 ning § 161 järgi õigeks. S. K. ja U. K. KrK

§ 1411 lg 3 p 1 - § 15 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

4.1. Kohus mõistis S. K. ja U. K. KrK § 161 järgi õigeks põhjendusega, et S. K. ja U. K. poolt oma

ametiseisundi kuritarvitamine ei ole tõendatud. Nende tegevust ei saa käsitada 10 miljoni USD

investeerimisena, sest nimetatud investeering oli Põhja-Eesti Panga tehing. Eesti Pank pole sellega

seonduvalt kahju kandnud ning puudub põhjuslik seos kohtualuste tegevuse ja saabunud tagajärje vahel.

Linnakohtu otsuse kohaselt on põhjendamatu ka S. K. süüdistamine ametiseisundi kuritarvitamises

30. novembril 1994. a Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahel sõlmitud lepingu allkirjastamisega ilma Eesti

Panga Nõukogu loata. Seda põhjendas linnakohus sellega, et lepingu originaali ei ole siiani leitud ega

kohtule esitatud. Samuti ei ole ümber lükatud S. K. väited, et leping annulleeriti hävitamise teel 1994. aasta

lõpus - 1995. aasta alguses. Kohus nentis, et kuigi P. V. ei mäletanud, et leping oleks annulleeritud, tuleb

S. K. sellekohased ütlused lugeda usaldusväärseteks. Audiitor U. K. ei suutnud kinnitada, kas talle esitati

Põhja-Eesti Panga 1994. aasta majandustulemuste kontrollimisel selle lepingu koopia või originaal. Põhja-

Eesti Panga dokumentide üleandmisel ja vastuvõtmisel koostatud aktides puudub viide lepingu originaali

olemasolule. Lepingu teksti analüüsi alusel tuletas kohus, et Eesti Panga garantii oli antud Põhja-Eesti Panga

poolt tulevikus sõlmitavale kohustisele ning lepingus puudus viide sellele, et Eesti Pank oleks garanteerinud

Põhja-Eesti Panga poolt varem võetud kohustusi. Sel ajal kehtinud TsK § 214 kohaselt pidi garantii kui

kohustis olema vormistatud kirjalikult ning selles pidi olema fikseeritud ka see kohustis, mida garantiiga

tagatakse. TsK §-st 215 kohaselt oli garantiivastutus täiendav võlgniku vastutusele. Käsitletavas lepingus ei

ole kirjas, millist konkreetset kohustist tagatakse, seetõttu on leping deklaratiivne. Ka ei nähtu lepingust, kes

on p-s 1.1 nimetatud investoriks. Seega leidis linnakohus, et ka teksti analüüsist tulenevalt ei omanud see

leping õiguslikku tähendust ega toonud Eesti Pangale kaasa mingeid kohustusi. Kohtuotsuses märgitakse, et

juriidiliselt ei vajanud S. K. lepingu allkirjastamiseks Eesti Panga Nõukogu luba ning lepingu

allkirjastamisega ei pannud ta toime midagi kuritegelikku. Iseküsimus on puudulikult ja ebatäpselt koostatud,

sisuliselt mõttetu dokumendi allkirjastamise taunimisväärsus.

4.2. Sama kohtuotsusega mõisteti S. K. õigeks KrK § 1486 lg 1 järgi põhjendusega, et tema käitumises

puudus kuriteo koosseis. Kohus leidis, et 30. novembri 1994. a leping ei muutnud

raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ega ka omakapitali. Ainuüksi originaali puudumise tõttu ei

olnud see leping majandustehingu algdokumendiks ning seda ei tulnud kajastada raamatupidamisarvestuses.

5. Tallinna Linnakohus tegi 5. märtsil 1999. a ka määruse, millega eraldas kriminaalasjast materjalid Põhja-

Eesti Pangast 3. novembril 1993. a ja 19. novembril 1993. a toimunud 10 miljoni USD ülekannete teostamise

osas ja Põhja-Eesti Panga 1993."1994. a raamatupidamisandmete aruannetes kajastamise osas. Eraldatud

materjalid saatis kohus seisukoha võtmiseks Tallinna Prokuratuuri.

6. Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 1999. a otsuse ja määruse peale esitas apellatsioonprotesti riigiprokurör Jaan

Naaber. Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist S. K. õigeksmõistmises KrK § 161 ja

§ 1486 lg 1 järgi ning U. K. õigeksmõistmises KrK § 161 järgi, nende süüdimõistmist vastavate paragrahvide

järgi ning neilt solidaarselt 107 219 200 krooni väljamõistmist. Veel taotles prokurör, et tühistataks

linnakohtu määrus, millega eraldati antud kriminaalasjast osa materjale ja saadeti prokuratuuri seisukoha

võtmiseks.

Prokurör leidis, et linnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei ole vastavuses faktiliste asjaoludega ja

see on kaasa toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise - kohaldamisele kuulunud seaduse kohaldamata

jätmise. Linnakohtu määrust ei ole võimalik täita seetõttu, et 1993. aastal toimepandu osas on möödunud

aegumistähtaeg.

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

5. märtsi 1999. a kohtuotsus S. K. ja U. K. õigeksmõistmises ning määrus materjalide eraldamise kohta

muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus on KrMK § 50 nõuetele vastavalt hinnanud

uuritud tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse alusel teinud tõenditest õiged järeldused ja neid järeldusi

piisavalt põhjendanud.

7.1. Kohtukolleegium nõustus linnakohtu otsuses tehtud järeldusega, et vastavalt Eesti Panga ja Põhja-Eesti

Panga vahelisele laenulepingule muutus Põhja-Eesti Pank temale ülekantud 10 miljoni USD omanikuks.

Tehes seejärel 19. novembril 1993. a 10 miljoni USD ülekande, väljendas Põhja-Eesti Pank oma tahet

osaleda investeerimisprogrammis iseseisva juriidilise isikuna ja oma rahaga. Puuduvad andmed, et Eesti

Pank oleks riigile kuuluva 10 miljoni USD-ga vahetult investeerimisprogrammis osalenud, ning et Eesti

Panga töötajate tegevus oleks vahetus põhjuslikus seoses kahju põhjustamise faktiga. U. K. poolt lepingute

allkirjastamises ning ka lepingute ärakirjade koostamises ei olnud midagi kuritegelikku. Volituste

väljastamisel U. K-le ei ole S. K. tegutsenud seaduse vastaselt ega oma ametiseisundit kuritarvitades.

Kohtukolleegium nõustus apellatsioonprotestis väljendatuga, et põhjendamatu on linnakohtu järeldus, mille

kohaselt 15. novembril 1993. a sõlmitud lisa 14. septembri 1993. a 1epingule on dokumendiks, millega Eesti

Pank loovutas kõik oma õigused ja kohustused 10 miljoni USD investeerimisprojektis Põhja-Eesti Pangale.

Kuid samas leidis kohtukolleegium, et ka selle dokumendi õigustühiseks lugemisel on siiski tuvastatud

Põhja-Eesti Panga vahetu osalemine investeerimisprogrammis oma rahaga.

Kohtukolleegium pidas vajalikuks märkida, et KrK § 161 järgi kuulub kuriteo koosseisu objektiivsesse külge

ametiisiku poolt oma õiguspädevuse tahtlik ärakasutamine, st õigusvastane tegevus, ja sellega olulise kahju

põhjustamine. Sellest tulenevalt on S. K. ja U. K. käitumises kuriteokoosseisu olemasolu vajalikuks

tunnuseks olulise kahju tekitamine Eesti Panga ehk riigi varale. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on

tuvastatud, et kuna Põhja-Eesti Pank soovis osaleda investeerimisprogrammis, laenas Eesti Pank, keda

esindas V. K., Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit USD. Sellest hetkest oli see raha Põhja-Eesti Panga omandis.

Laenu andmine oli seaduslik, sellega ei rikutud Eesti Panga seadust ega tekitatud kahju pangale. Laenatud

raha tagastas Põhja-Eesti Pank koos protsentidega Eesti Pangale õigel ajal. Seega ei ole tuvastatud Eesti

Panga ehk riigi vara vähenemist ega kahju tekkimist.

7.2. S. K. käitumises KrK § 1486 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisu puudumise osas nõustus ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium linnakohtu põhjendustega ja märkis, et 30. novembril 1994. a sõlmitud

investeerimisleping ei muutnud Eesti Panga 1994. aasta tulude, kulude, kasumi, kahjumi, võlgnevuse ega

vara seisu. Samuti on tõendamata S. K. tahtlus teadvalt ebaõigeid andmeid esitada. Seetõttu on linnakohtu

otsus KrK § 1486 lg 1 järgi S. K. õigeksmõistmises tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu

seaduslik. Seejuures lähtus ringkonnakohus nii audiitor R. M. ütlustest, et nimetatud dokument ei mõjutanud

auditi sisu ja puudub ammendav loetelu dokumentidest, mida pank on kohustatud audiitorile esitama, kui ka

S. K. ütlustest, et investeerimislepingut täitmisele ei pööratud, vaid annulleeriti.

7.3. Kriminaalasjast materjalide eraldamise määruse osas leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et see

ei kuulu tühistamisele. Määrus ei too kaasa kriminaalasja kohustuslikku algatamist, mida

apellatsioonprotestis käsitatakse seadusevastasena. Määruses on tehtud prokurörile vaid ettepanek seisukoha

võtmiseks eraldatud materjalide osas. KrMK § 96 lg 1 annab prokurörile õiguse sama koodeksi §-s 5

ettenähtud asjaoludel keelduda kriminaalasja algatamisest.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Jaan

Naaber.

II Kassatsioonprotesti sisu

1. Kassatsioonprotestis taotleb prokurör Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 1999. a otsuse ja määruse ning

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 1999. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks sisuliseks

arutamiseks samale linnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokurör leiab, et kohtulahendid käesolevas asjas on

põhjendamatud, kohtud on teinud kontrollitud tõenditest ebaõiged järeldused, mis on kaasa toonud

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, s.o kohaldamisele kuulunud seaduse kohaldamata jätmise.

1.1. Taotlust kohtuotsuste tühistamiseks süüdistuse osas KrK § 161 järgi põhjendab prokurör sellega, et

põhiküsimuseks hinnangu andmisel 10 miljoni USD ebaõnnestunud investeerimisele ja sellega seonduvalt

võimalike süüdlaste selgitamisele on riikliku süüdistuse arvates küsimus sellest, milline pank Eestist osales

investeerimisprogrammis. Riiklik süüdistus peab selleks Eesti Panka, sest kogu programmi ettevalmistus

alates esmase informatsiooni läbitöötamisest kuni viimase teadaoleva lepingu sõlmimiseni 12. novembril

1993. a ("Erainvesteeringu ühisettevõtteleping nr 12.11.1), mille alusel ka raha lõplikult üle kanti, toimus

eranditult Eesti Panga poolt. Põhja-Eesti Pank oli tehingus Eesti Panga agent, kes tegutses Eesti Panga nimel,

ja tema osaks oli vaid olla investeerimislepingu tehniline täitja.

Protesti kohaselt on kohtuotsustes peetud oluliseks vaid asja vormilist külge - kelle poolt ja kelle arvel olev

raha üle kanti. Prokurör peab aga vajalikuks lähtuda asja sisust - kes valmistas ette investeeringu; kes pidas

läbirääkimisi ja sõlmis vastavad lepingud; kust pärineb tehingus kasutatud raha. Asjaolu, et tegemist oli Eesti

Panga tehinguga, kinnitab veenvalt tõsiasi, et pärast investeerimistähtaja möödumist, kui selgus, et Šveitsi

pool on Eesti poolt petnud ja raha ei tagastata, hakkas raha tagasisaamisega aktiivselt tegelema ja sellealast

tegevust koordineerima nimelt Eesti Pank. Faktiliselt oli nimetatud tehingul Eesti Panga garantii ajast, kui

selgus, et Šveitsi osapool ei ole oma kohustusi täitnud. Seda tõendavad Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga

vahel 30. novembril 1994. a sõlmitud investeerimisleping, 28. detsembril 1995. a sõlmitud garantiileping ja

5. jaanuaril 1997. a sõlmitud kokkulepe. Neist viimasega hüvitati Põhja-Eesti Pangale ebaõnnestunud

tehingust tulenenud kahju.

Prokurör peab veel vajalikuks märkida, et KrK § 161 järgi süüdistatakse kohtualuseid suure materiaalse

kahju tekitamises Eesti riigi huvidele Eesti Vabariigi Valitsusele kuuluva Põhja-Eesti Panga kaudu. Sellisel

teel kahju tekitamise süüdistust ei ole kummaski kohtuotsuses kritiseeritud. Kohtuotsustes on peetud

oluliseks vaid asjaolu, et Eesti Pangale ei ole kohtualused kahju tekitanud. Lähtudes süüdistusest võib öelda,

et selles polekohtualuseid süüdistatudki. Ringkonnakohtu otsuses pole põhjendatud, miks peab

kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluma olulise kahju tekitamine nimelt Eesti Pangale ehk riigi

huvidele, aga mitte selle tekitamine Põhja-Eesti Panga kaudu riigi huvidele.

1.2. S. K. süüdistuse osas KrK § 1486 lg 1 järgi leiab prokurör, et 30. novembri 1994. a lepingust nähtub

üheselt, et Põhja-Eesti Pank on investeerinud 10 miljonit USD Eesti Panga eest ja vastutusel ning sellel

investeeringul on tagasivõtmatult Eesti Panga garantii kogu kapitali paigutuse ajaks. Kuna leping sõlmiti

1994. a novembri lõpul, siis pidanuks see olema kajastatud Eesti Panga 1994. a aruandes ning loomulikult

olema esitatud koos aruandega audiitorile, mida aga ei tehtud. On mõeldamatu, et eelkirjeldatud sisuga

leping oli oluline Põhja-Eesti Panga 1994. a majandustegevuse audiitorkontrolli teostamisel, kuid ei omanud

mingit tähtsust Eesti Pangale.

1.3. Prokurör ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga linnakohtu 5. märtsi 1999. a määruse osas. Ta leiab,

et ringkonnakohtu kohtuotsuses on jäänud vastuseta apellatsioonprotesti väide kriminaalmenetluse

ebaseaduslikkusest linnakohtu määruses toodud ettekirjutuste täitmise korral.

2. Kassatsioonprotesti peale esitasid kirjalikud vastuväited S. K. kaitsja vandeadvokaat I. Teder ja U. K.

kaitsja vandeadvokaat S. Levin.

2.1. I. Teder leiab, et puuduvad alused kohtuotsuste kassatsiooni korras tühistamiseks. Protest on ilma

õigusliku aluseta ning tuleb jätta rahuldamata. S. K. õigeksmõistmine on seaduslik ja põhjendatud. Protest

käsitleb vaid tõendite hindamist ning ei arvesta Riigikohtu 12.02.1999. a otsuses (RT III, 1999, 12, 122)

väljendatud seisukohta, et tõendite hindamise küsimused kuuluvad kassatsioonikohtu pädevusse vaid

niivõrd, kuivõrd on võimalik lahendada küsimust, kas ringkonnakohus juhindus tõendite hindamisel

kriminaalmenetluse põhiprintsiipidest ning tõendite hindamist käsitleva konkreetse seaduse sätetest.

2.2. S. Levin leiab samuti, et kassatsioonprotesti motiivid, kaalutlused ja seisukohad ei anna seaduslikke

aluseid kohtuotsuste tühistamiseks. Prokurör on sisuliselt käsitanud oma taotluse alusena menetlusseaduse

rikkumist. Väide materiaalseaduse ebaõige kohaldamise kohta on üksnes kunstlik ja sekundaarne, olles

tuletatud menetluslikust alusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsuse (RT III, 1999,

7, 72) kohaselt pidas kolleegium õigeks, et juhul, kui Riigikohtule ei ole esitatud taotlust tunnistada tõendite

ekslikku hindamist seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel, ei arutata kassatsioonikorras

tõendite hindamise kohta esitatud väiteid. AKKS § 65 lg 4 ei võimalda Riigikohtul tuvastada faktilisi

asjaolusid.

Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonprotesti juurde ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad jäid kirjalikes

vastuväidetes esitatud seisukohtade juurde ja taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist.

III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused ja põhjendused

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära

kuulanud prokuröri ja kaitsjate seletused, leidis, et kassatsioonprotest tuleb rahuldada osaliselt. Tallinna

Linnakohtu 5. märtsi 1999. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a

kohtuotsused kuuluvad tühistamisele S. K. õigeksmõistmise osas KrK § 1486 lg 1 järgi kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu. Muus osas on Tallinna Linnakohtu kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi kohtuotsus, samuti linnakohtu määrus kriminaalasjast materjalide eraldamise kohta

seaduslikud ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Kassatsioonprotest tuleb selles osas jätta rahuldamata.

1.1 KrK § 161 järgi esitatud süüdistuse osas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium, et 10 miljonit USD

kandis üle Põhja-Eesti Pank. Eesti Pank laenas 10 miljonit USD Põhja-Eesti Pangale 1. novembril 1993. a

sõlmitud laenulepingu alusel. Eesti Panga poolt kirjutas laenulepingule alla V. K.ja Põhja-Eesti Panga poolt

P. V. Põhja-Eesti Pank tagastas kogu laenatud summa ja intressid 12. novembril 1993. a, 12. jaanuaril 1994. a

ja 1. veebruaril 1994. a tehtud ülekannetega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et laenuleping oleks sõlmitud

pettuse või sunni mõjul või et V. K., P. V., S. K. ja U. K. oleksid sellega varjanud mingit teist tehingut. Seega

on alusetu prokuröri väide, et sisuliselt ei ole tegemist laenulepinguga. Eeltoodust tulenevalt on kohtud

jõudnud õigele järeldusele, et pärast laenulepingu alusel Eesti Panga poolt raha ülekandmist Põhja-Eesti

Pangale sai selle omanikuks TsK § 272 lg-te 1 ja 2 alusel Põhja-Eesti Pank ja seda käsutasid Põhja-Eesti

Panga töötajad, kes selle eest ka vastutavad. Kuna S. K. ja U. K. seda raha ei käsutanud, siis ei ole nende

tegevus vahetus põhjuslikus seoses Põhja-Eesti Panga poolt ülekantud raha kaotsiminekuga. Asjaolu, et

pärast seda, kui oli ilmnenud Põhja-Eesti Panga poolt 10 miljoni USD investeerimise ebaõnnestumine,

hakkas raha tagasisaamiseks aktiivselt tegutsema ka Eesti Pank, ei muuda investeeringut Eesti Panga

tehinguks.

Kassaatori väide, et Eesti Pank hüvitas Põhja-Eesti Pangale 10 miljoni USD ebaõnnestunud investeerimisega

tekkinud kahju 5. jaanuaril 1997. a sõlmitud kokkuleppe alusel, ei ole asjakohane. Nimetatud kokkulepe ja

sellele järgnev tegevus jääb ajaliselt väljapoole süüdistuse raame ega ole seetõttu selles kriminaalasjas

kohtuliku arutamise objektiks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kui prokurör taotleb isiku süüdimõistmist seoses näiliku või

teeseldud tehingu sõlmimisega, siis peab see kajastuma ka süüdistuses ja vajab tõendamist. Vastasel korral ei

vasta süüdistus KrMK § 121 lg-s 2 esitatud nõuetele ning see on käsitatav kaitseõiguse rikkumisena.

1.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et S. K. õigeksmõistmisel KrK § 1486 lg 1 järgi on kohtud

rikkunud kriminaalseadust, jättes kohaldamata kohaldamisele kuulunud seaduse. Seaduseandja on pidanud

vajalikuks sätestada KrK § 1486 lg 1 järgi vastutus valeandmete esitamise eest olenemata sellest, kas

ebaõigete andmete esitamine tulude, kulude, kasumi, kahjumi, võlgnevuse ja varade kohta mõjutas

audiitorkontrolli tulemust või mitte. Kuritegu on lõpule viidud ebaõigete andmete esitamisega. Samuti ei ole

oluline, kuidas valeandmeid esitati ning kas sealjuures pandi varem toime mõni muu kuritegu (näiteks KrK

§ 1485 järgi). Oluline on see, et esitatud andmed olid ebaõiged. KrK § 1486 lg 3 kohaselt vabaneb

raamatupidamise eest vastutav isik karistusest samas paragrahvis ja §-des 1484 ja 1485 nimetatud tegude eest

kas täielikult või osaliselt, kui ta teatab raamatupidamisandmete toimunud, teoksil olevast või kavatsetavast

moonutamisest, varjamisest või hävitamisest õigeaegselt politseile või muule pädevale organile.

Linnakohus on tulnud õigele järeldusele, et S. K. Eesti Panga presidendina vastutas audiitorile esitatud

andmete õigsuse eest.

Linnakohus on jätnud tähelepanuta, et S. K. on KrK § 1486 lg 1 järgi esitatud süüdistus selles, et lepingu

esitamata jätmine tingis selle mittekajastumise Eesti Panga 1994. aasta aruandes ning seega audiitorile

ebaõigete andmete esitamise. Asjaolu, et S. K. ei esitanud lepingut Eesti Panga raamatupidamisele, mistõttu

ei kajastunud see ka Eesti Panga 1994. a aruandes, kohtuotsustes analüüsitud ei ole.

1.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et kohtute seisukoht, mis on väljendatud S. K. ja U. K.

õigeksmõistmises KrK § 161 järgi ja mille kohaselt 30. novembril 1994. a Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga

vahel sõlmitud leping ei omanud õiguslikku tähendust ega toonud Eesti Pangale kaasa mingeid kohustusi, ei

tulene seadusest, ei vasta uuritud tõenditele ja on tuletatud vaid kohtu poolt lepingu teksti grammatilisest

tõlgendamisest. Poolte tahe tuleb välja selgitada, lähtudes TsÜS §-s 64 sätestatust, mille kohaselt tuleb

arvestada eelkõige poolte tegelikku tahet. Poolte tahet saab kohus selgitada, ja seda peab tegema, lähtudes

kõigist asjaoludest, mis võimaldavad teha järeldusi poolte tegeliku tahte kohta. Seejuures tuleb arvestada

poolte endi avaldusi lepingu sõlmimise põhjuste kohta, asjaolusid, milles leping sõlmiti, poolte käitumist

enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohtud ei ole välja selgitanud poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel.

Linnakohtu otsuse kohaselt kinnitas S. K., et kuna 1994. aastal sattus Põhja-Eesti Pank majanduslikesse

raskustesse seoses ebaõnnestunud investeerimisprojektis osalemisega, allkirjastas ta 30. novembril 1994. a

Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga vahelise lepingu, et suurendada Põhja-Eesti Panga usaldusväärsust. Leping

annulleeriti originaalide hävitamise teel. P. V. on selgitanud, et kui selgus, et Põhja-Eesti Pank on kaotanud

oma investeeringusse paigutatud raha, sõlmiti 30. novembril 1994. a Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahel

leping, millega Eesti Pank garanteeris Põhja-Eesti Panga investeeringu. Neidki lepingule allakirjutanud

isikute ütlusi ei ole linnakohus lepingu sisu väljaselgitamisel arvestanud.

Põhjendatud on prokuröri seisukoht, et süüdistuses märgitud investeerimisleping saadi hävitada alles pärast

23. veebruari 1995. a, sest veel nimetatud kuupäeval on Eesti Pank U. K. isikus kinnitanud selle lepingu

olemasolu Põhja-Eesti Pangas audiitorkontrolli teostanud audiitorile. Riigikohtu kriminaalkolleegium

märgib, et kohustise tekkimise aluseks olnud lepingu originaali hävitamine ei lõpeta kohustist. Kohustise

lõppemise alused on sätestatud TsK 20. peatükis. Sealhulgas võib kohustis lõppeda TsK § 238 lg 1 kohaselt

poolte kokkuleppel. Kokkulepe käendus- või garantiikohustise lõppemiseks peab tulenevalt TsK § 206 lg-st 3

ja § 214 lg-st 2 ning TsÜS § 91 lg-st 3 olema tühisuse ähvardusel (TsÜS § 93 lg 1) sõlmitud vähemalt

lihtkirjalikus vormis. Lepingu originaali hilisem hävitamine ei muuda olematuks varem olnud kohustust

esitada leping raamatupidamisele.

1.4. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu prokuröri väitega, et linnakohtu määrus ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus selles osas tuleb tühistada põhjusel, et määruses viidatud

materjalide kontrollimisel ilmneda võivad kuriteod on aegunud ning seega ei ole võimalik määruses toodud

juhiseid täita.

Ringkonnakohus oma otsuses on õigesti märkinud, et nimetatud määruse täitmine ei too kaasa kriminaalasja

kohustuslikku algatamist.

Peale selle nähtub linnakohtu määrusest, et muu hulgas on peetud vajalikuks kontrollida ja võtta seisukoht ka

Põhja-Eesti Panga 1994. aasta raamatupidamisandmete kajastamise seaduslikkuse osas ja

raamatupidamisandmete õigsuse eest vastutavate isikute käitumises KrK § 1485 ja § 1486 järgi kuriteo

tunnuste olemasolu või puudumise osas. Nimetatud kuriteod on KrK § 72 lg 3 kohaselt teise raskusastme

kuriteod ning nende aegumistähtaeg on KrK § 53 lg 1 p 2 kohaselt viis aastat. Seega aeguvad 1994. a

aruande koostamisel toimepandud rikkumised alles 1999. aasta lõpus või 2000. aasta alguses. Kohtu määrus

on aga tehtud 1999. a märtsis.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 57 lg-st 2, § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a kohtuotsus ja Tallinna

Linnakohtu 5. märtsi 1999. a kohtuotsus S. K. õigeksmõistmise osas KrK § 1486 lg 1 järgi ja saata

kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a kohtuotsus

muutmata.

3. Kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hele - Kai Remmel, Jüri Rätsep