3-3-1-44-99 · Riigikohus

3-3-1-44-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. oktoobril 1999

Ü. Mõttuse esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS §-de 52 ja 30 lg 31 kohaldamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 14. oktoobril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Ülo Mõttuse esindaja vandeadvokaat Rutt

Teeveere kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1999. a. otsuse peale

haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-66/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ülo Mõttus, tema esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja

Keskkonnainspektsiooni esindaja Toomas Liidja. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse inspektor koostas 13. aprillil 1999 haldusõiguserikkumise

protokolli selle kohta, et Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ülo Mõttus "korraldas ametiisikuna Põlva

linnas Ora jõe tõkestusrajatise ehitamise 1998. a. suveperioodil, tõkestusrajatis valmis 1998. a.

novembris. Tõkestusrajatise tõttu tõusis Ora jõe veetase u. 1 meetri ja 01.04.1999 langes u. 1 meetri.

Veekogu paisutamiseks, allalaskmiseks ja tõkestamiseks puudus Põlva Teedevalitsusel vee

erikasutusluba, millega rikuti veeseaduse § 6 lg 3, § 8 lg 1, lg 2 punkt 5, § 17". Protokolli järgi on

vastutus selle haldusõiguserikkumise ette eest nähtud HÕS §-s 52.

Haldusõiguserikkumise materjal esitati 16. aprillil 1999 läbivaatamiseks Põlva Maakohtule. Põlva

Maakohtu halduskohtuniku 30. aprilli 1999. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-087

lõpetati asja menetlus seoses haldusõiguserikkumise koosseisu puudumisega. Halduskohtunik leidis,

et Põlva Teedevalitsus ei olnud vee erikasutaja Veeseaduse § 20 lg 1 mõttes, mistõttu puudub alus

Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ü. Mõttuse haldusvastutusele võtmiseks. Ü. Mõttuse kohustuseks ei

olnud vee erikasutuseks loa taotlemine. Selle loa pidi taotlema töö tellija.

12. mail 1999 esitas Keskkonnainspektsioon apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtuniku

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellant leidis Veeseaduse §-de 8 lg 2 p. 5 ja 6 lg 3 alusel,

et Põlva Teedevalitsusel pidi olema vee erikasutusluba, sest Ora jõe tõkestas, paisutas ja lasi alla

Põlva Teedevalitsus.

Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1999. a. otsusega tühistati halduskohtuniku otsus ja karistati Ülo

Mõttust HÕS § 52 alusel rahatrahviga. Ringkonnakohus leidis, et paisu ehitamine toimus vastavalt

alltöölepingule, mille punkti 6.7. järgi vastutab töövõtja, s.o. Põlva Teedevalitsus paisu ehitamisega

kaasneva võimaliku kahju tekitamise eest keskkonnale. Järelikult pidi Ülo Mõttus vastutama ka selle

eest, et ehitustööd toimuksid vee erikasutusloa alusel.

16. juulil 1999 esitas Ü. Mõttuse esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer kassatsioonkaebuse, milles

taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja lõpetaks asja menetluse. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus rikkus HÕS §-s 30 lg 1 sätestatud halduskaristuse määramise tähtaega. Vabariigi

Valitsuse 7. aprilli 1995. a. määruse nr. 169 p. 2 järgi on vee erikasutusloa taotlejaks tõkestusrajatise

ehitamist kavandav isik. Ringkonnakohus pidi vee erikasutusloa taotleja väljaselgitamisel juhinduma

Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse punktist 2 ja Veeseaduse §-st 20 lg 1, mitte aga lepingust.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas Põlva Teedevalitsus oli veekasutaja Veeseaduse § 20 lg 1

mõttes. Kohtuistungil esitas Ü. Mõttuse esindaja R. Teeveer taotluse hüvitada Ü. Mõttusele

kassatsioonimenetluses advokaadi õigusabi eest tasutud summa 1770 krooni.

Kassaator on tasunud kautsjoni ettenähtust suuremas ulatuses.

Keskkonnainspektsiooni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et halduskaristuse

määramise tähtaja osas tuleb selles haldusasjas juhinduda HÕS §-st 30 lg 31, mitte aga §-st 30 lg 1.

Põlva Teedevalitsus oli vee erikasutaja Veeseaduse §-de 6 lg 3, 8 lg 1 ja 20 lg 1 järgi. Asjas ei oma

tähtsust, kes pidi taotlema vee erikasutusloa.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Haldusõiguserikkumiste seadustiku §-ga 52 on sätestatud haldusvastutus vee kaitse ja kasutamise

korra rikkumise eest, kui see ei ole veeomandiõiguse rikkumine.

Veeseaduse § 6 lg 1 järgi toimub vee ja veekogu kasutamine avaliku kasutamisena või erikasutusena.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on vee erikasutus vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi

seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega. Veeseaduse § 8 lg 2 p. 5 sätestab, et kui

toimub vee erikasutus veekogu tõkestamise, paisutamise ja allalaskmise teel, siis peab selleks olema

vee erikasutusluba. Sama seaduse § 2 p. 13 järgi on vee erikasutusluba tõend vee kasutamise

lubamise kohta, milles teatatakse tingimused kasutatava vee hulga, suubla ning veekasutusega

kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta.

Haldusõiguserikkumise protokolli järgi seisnes Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ülo Mõttuse

haldusõiguserikkumine selles, et ta korraldas veekogu tõkestusrajatise ehitamist vee erikasutusloata.

Veeseaduse § 8 lg 1 järgi peab vee erikasutusluba olema vee kasutajal. Seepärast on selles

haldusõiguserikkumise asjas oluline asjaolu, kas tõkestusrajatise ehitustöid teinud Põlva

Teedevalitsus oli veekasutaja Veeseaduse mõttes. Isik, kes ei ole veekasutaja, ei saa halduskorras

vastutada vee erikasutusloa puudumise eest.

Veeseaduse §-ga 392 lg 6 on sätestatud, et kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või

huvides, rikkus Veeseaduses kehtestatud nõudeid, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust

füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt. Veeseadusega ei ole sätestatud juriidilise isiku vastutust

vee erikasutuse eest sellekohase loata.

2. Veeseaduse § 20 lg 2 alusel on veekasutajal õigus kasutada vett ja veekogu ning rajada selleks

vajalikke ehitisi. Veekasutaja põhilised kohustused on sätestatud Veeseaduse §-s 21. Näiteks on

veekasutaja selle paragrahvi punkti 3 järgi kohustatud vee erikasutuse korral pidama arvestust

kasutatava vee üle. Sama seaduse § 38 lg 3 järgi on vee erikasutaja kohustatud finantseerima

majanduspiirkondade ja veehaarete vee kaitse ja kasutamise kavandamist. Veekasutaja õigustest ja

kohustustest tuleb teha järeldus, et veekasutajaks ei saa olla ettevõtja, kes tegutsedes tööettevõtjana

tõkestab, paisutab ja laseb alla veekogu. Sellise järeldusega on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse

7. aprilli 1995. a. määrus nr. 169 "Vooluveekogu tõkestamise nõuete kehtestamine". Nimetatud

määruse punktist 2 tuleneb, et vee erikasutusluba taotleb tõkestusrajatise ehitamist kavandav isik.

Seega ei olnud Põlva Teedevalitsus veekasutaja Veeseaduse mõttes ja Põlva Teedevalitsuse

asejuhataja Ü. Mõttus ei saa halduskorras vastutada vee erikasutusloa puudumise eest.

3. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 30 lg 31 sätestab erandi halduskaristuse määramise üldisest

kahekuulisest tähtajast eesmärgiga pikendada tähtaega juhtumil, kui halduskohtunik tegi

haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamise otsuse ja selle otsuse peale esitati

apellatsioonkaebus. Nimetatud sätte teksti, et siis "...võib halduskaristuse määrata halduskohtu teine

koosseis kahe kuu jooksul esialgse otsuse tühistamise päevast arvates, kui haldusõiguserikkumise

asjas menetluse lõpetamise otsuse tühistanud ringkonnakohus samaaegselt ei kohalda

halduskaristust" tuleb tõlgendada kooskõlas selle sätte eesmärgiga. Seepärast on ringkonnakohtul

menetluse lõpetamise otsuse tühistamise korral õigus määrata halduskaristus pärast HÕS §-s 30 lg 1

sätestatud kahekuulise tähtaja lõppu. Selline tõlgendus võimaldab ka haldusõiguserikkumise asja

kiiremat ja ökonoomsemat lahendamist.

Seega ei rikkunud Tartu Ringkonnakohus selles haldusõiguserikkumise asjas halduskaristuse

määramise tähtaega.

4. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 218 lg 1 p. 1 sätestab, et haldusõiguserikkumise asja

menetlust ei või algatada ja algatud menetlus tuleb lõpetada, kui puudub haldusõiguserikkumise

sündmus või koosseis. Kuna Põlva Teedevalitsus ei olnud veekasutaja ja Põlva Teedevalitsuse

asejuhataja Ü. Mõttus ei saa halduskorras vastutada vee erikasutusloa puudumise eest, siis puudub

Ü. Mõttuse teos haldusõiguserikkumise koosseis. Seepärast tuleb selles asjas menetlus lõpetada HÕS

§ 218 lg 1 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg 1 p. 3, 311 lg 2 ja 3511 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Ülo Mõttuse esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveere kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1999. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-

3õ-66/99 ja lõpetada menetlus selles asjas HÕS § 218 lg 1 p. 1 alusel.

Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer kassatsioonikautsjon 650 (kuussada viiskümmend)

krooni.

Hüvitada Ülo Mõttusele kassatsioonimenetluses advokaadi õigusabi eest tasutud summa 1770

(üks tuhat seitsesada seitsekümmend) krooni riigieelarve vahenditest.

Määrus jõustub 25. oktoobril 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann