3-1-1-88-99 · Riigikohus

3-1-1-88-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 05. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J.M. süüdistuses KrK § 1611 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu J.M., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja

riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. J.M. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 1611 järgi selles, et tema, töötades X Politseiprefektuuris

kriminaalpolitsei inspektorina, olles alkoholijoobes, viis 8. septembri 1996. a öösel kella 2 paiku V-s asuvast

baarist J endaga kaasa baarikülastaja M.V., lükkas ta enda teenistusautosse, toimetas linnast välja ja käskis

autost väljuda. Seejärel lõi J.M. M.V. jalaga näkku ning peksis teda rusikate ja jalgadega pea piirkonda. Kui

peksmisest toibunud M.V. tõusis, lõi J.M. ta uuesti pikali ja jätkas peksmist. Läbipekstud ja verise M.V.

tõukas J.M. auto pagasiruumi ning viis V järve äärde pesema. Kella 6.45 paiku toimetas ta M.V.

politseiprefektuuri ja hakkas kabinetis nr 13 esitama küsimusi narkootikumidega äritsejate kohta ning nõudis

tema poolt koostatud dokumentide allkirjastamist. Eitava vastuse saamisel peksis ta M.V. rusikatega näkku.

KrK § 107 lg 1 järgi süüdistatuna oli J.M. antud kohtu alla selles, et ta joobnuna 8. septembril 1996. a

ajavahemikus kella kolmest kuni kaheksani peksis V maakonnas P vallas tahtlikult M.V. jalgade ja rusikatega

pea piirkonda. Kannatanu peksmist jätkas J.M. hiljem ka X Politseiprefektuuri kabinetis nr 13. Peksmisega

tekitas J.M. kannatanule üliraske kehavigastuse.

2. Viljandi Maakohtu 18. märtsi 1999. a otsusega kvalifitseeriti KrK § 107 lg 1 järgi esitatud süüdistus ümber

ja J.M. tunnistati süüdi KrK § 113 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv 200 päevapalka. Süüdistuses

KrK § 1611 järgi mõisteti J.M. õigeks.

Kohus luges tõendatuks, et omavahelise vaenuliku sõneluse käigus tekkinud konflikti lahendamiseks sõitsid

J.M. ja M.V. linnast välja ning kui V väljus autost, lõi J.M. vastastikkusest sõnelemisest tekkinud vihavaenu

tõttu mitmel korral kannatanut rusikaga. Saanud aru oma väärast käitumisest, otsustas J.M.

politseiametnikuna toimetada kannatanu X Politseiprefektuuri, millega kannatanu ka nõustus. Pärast sealset

vestlust viis J.M. M.V. tema kodukoha juurde.

Kannatanu löömist jalaga, transportimist auto pagasiruumis ning tema peksmine politseiprefektuuri ruumides

ei lugenud kohus tõendatuks põhjusel, et neid asjaolusid kinnitavad vaid kannatanu ütlused. Süüdistuse

ümberkvalifitseerimist tingis ka asjaolu, et komisjonilise kordusekspertiisi tulemina koostatud eksperdi

arvamuse kohaselt ei tekitatud kannatanule mitte üliraskeid, vaid kergeid kehavigastusi. Põhistades

õigeksmõistmist KrK §1611 järgi leidis kohus, et ei ole tõendatud, et J.M. oleks kannatanu suhtes tarvitanud

vägivalda ametiülesannete täitmisel. Kohtuotsuses rõhutatakse, et kuriteona on võimuliialdus KrK § 1611

järgi käsitletav üksnes siis, kui ametiisik paneb toime vägivalla tarvitamise või solvava teo kannatanu suhtes

ametialaseid ülesandeid täites, kriminaalpolitsei töögraafikust nähtuvalt ei olnud aga J.M. ööl vastu

8. septembrit 1996. a ametiülesannete täitmisel. Töövälisel ajal tekkis J.M-l konflikt M.V-ga, mille ta

lahendas füüsilise vägivallaga kannatanu suhtes. Samuti ei leidnud kohtu arvates tõendamist, et J.M. oleks

end sellel õhtul politseiametnikuna esitlenud või kannatanule või kellelegi teisele oma töötõendit esitanud,

kusjuures kannatanu selle esitamist ka ei nõudnud. J.M. oli ka erariietes. Samuti leidis kohus, et ei ole

tõendatud selline J.M-le inkrimineeritud vastutust raskendav asjaolu, nagu joobeseisund. Kannatanu

tsiviilhagi otsustas kohus jätta läbivaatamiseks tsiviilmenetluse korras põhjendusega, et kannatanu ei olnud

oma hagi piisavalt põhjendanud.

3. Viljandi Maakohtu 18. märtsi 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja

vandeadvokaat V. Sikut ja apellatsioonprotesti prokurör M. Janson.

3.1 Kannatanu esindaja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja J.M. süüditunnistamist KrK § 1611

järgi. Samuti ei pidanud kannatanu õigeks maakohtu järeldust, et J.M. tegutses eraisikuna ja et tema poolt

kehavigastuste tekitamine on kvalifitseeritud KrK § 113 järgi. Kannatanu teadis, et teda viis vägivaldselt

baarist ära politseitöötaja, kellel polnud selleks mingit seaduslikku alust. Eraisikuna ei oleks J.M. saanud ega

võinud viia kannatanut politseiprefektuuri. Apellatsioonkaebuses leitakse sedagi, et tsiviilhagi lahendamiseks

jätmine tsiviilkohtupidamise korras pole õige. Veriseks pekstud inimese paigutamine sõiduauto pagasiruumi

ja tema vedamine öösel metsa on inimväärikust sügavalt alandav tegu. Kannatanu oli hirmul, et ta tapetakse.

Seepärast ja juhindudes EV Põhiseaduse §-st 25 on moraalse kahju nõue 5000.- krooni suuruses summas

õigustatud.

3.2 Ka apellatsioonprotestis ei nõustutud maakohtu järeldusega, et J.M. tegutses eraisikuna. J.M. näol oli

selle sündmuse ajal tegemist kriminaalpolitsei inspektoriga ning tema kui politseiametniku selline käitumine

8. septembril 1996. a oli vastuolus teenistushuvidega, millised on sätestatud Politseiseaduse § 3, § 4 lg 1 ja

lg 4, § 12 lg 1 p 7, 10. Täidesaatva võimu esindajana pidi J.M. järgima temale pandud kohustusi ka

8. septembril 1996. a. Ametiisik, kelle ülesandeks on ühiskondliku korra kaitse, võib viibida ametiülesannete

täitmisel 24 tundi ööpäevas. Samuti käitus J.M. tol ööl politseinikuna, sõites ringi kriminaalpolitsei autoga,

omades öösel vaba sissepääsu politseiprefektuuri ja enda töökabinetti. Sellest tulenevalt oligi J.M. nimetatud

sündmuste ajal ametiisik KrK § 160 mõttes ja seega ka KrK § 1611 subjektiks. Protestis taotleti kokkuvõtvalt

Viljandi Maakohtu 18. märtsi 1999. a otsuse tühistamist, J.M. süüditunnistamist KrK § 1611 järgi ja

karistamist ühe aastase vabadusekaotusega tingimisi. Samuti taotleti protestis kohtuotsuse tühistamist J.M.

süüditunnistamises KrK § 113 järgi ning tema õigeksmõistmist KrK § 107 lg 1 järgi kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1999. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

18. märtsi 1999. a otsus J.M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 113 järgi ning tema õigeksmõistmises

KrK 1611 järgi. J.M. tunnistati süüdi KrK §1611 järgi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK §-

de 47 ja 471 alusel vabastati ta üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Muus osa jäeti

otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kohtu järelduste mittevastavuse tõttu

faktilistele asjaoludele, mis tõi endaga kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et J.M. ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda

ametiülesannete täitmisel. Läbiviidud teenistusalase juurdluse kokkuvõtte kohaselt tahtis J.M. toimetada

M.V.t politseiprefektuuri, millega ta sisuliselt asus täitma oma ametiülesandeid. Toetudes kannatanu ja

tunnistajate ütlustele ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu järeldust, et kannatanu läks J.M-ga

kaasa vabatahtlikult.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu J.M. kaitsja vandeadvokaat Mare Lust, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1999.a. otsuse tühistamist J.M. süüdistuses KrK § 1611 järgi ja uue otsuse

tegemist, mis ühtiks Viljandi Maakohtu 18. märtsi 1999. a kohtuotsusega. Oma taotlust põhjendab kassaator

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega.

Kassaatori arvates on ringkonnakohus jätnud selgitamata, miks ta asus seisukohale, et kohtualuse näol on

tegemist ametiisikuga, samuti ei põhjendata tema kui ametiisiku volitusi ega pädevust, eirates seega

Riigikohtu otsust 3-1-1-10-97. Kaitsja leiab, et tol õhtul J.M. ei täitnud ega saanudki täita ametialaseid

ülesandeid, kuna ta ei esitlenud ennast politseinikuna, oli erariietes, oma kabinetis ta menetlustoiminguid läbi

ei viinud, samuti polnud ta tööl vastavalt töögraafikule. J.M. süüdimõistmine KrK §1611 järgi rikub võrdse

kohtlemise põhimõtet ja printsiipi, mille kohaselt seaduse ees on kõik võrdsed. Teenistusvälisel ajal on

politseinikul õigus eraelule ja võrdsele kohtlemisele EÕIK ja PS § 12 mõttes, lubamatu on isikute

diskrimineerimine seepärast, et nad on näiteks politsei teenistuses. J.M. süüditunnistamine KrK § 1611 järgi

tähendab aga kaitsja arvates just sellist suhtumist. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja

arvates selles, et süüdistus on formuleeritud puudulikult. KrK § 1611 dispositsioon on blanketne, selles ei ole

määratletud ametialaste ülesannete mõistet ning ringkonnakohus on püüdnud seda sisustada kriminaalasja

materjalides olevate õigusaktide kaudu, mis aga on viinud J.M. kaitseõiguse rikkumisele " sellele, et J.M. ei

teadnud täpselt, milles teda süüdistatakse, kuigi oleks vastavalt KrMK § 351 lg-le 2 pidanud teadma.

Kassator rõhutab, et vastavalt Riigikohtu otsusele III-1/1-30/95 on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks süüdistuse puudulik formuleerimine, vastavalt Riigikohtu otsusele III-1/1-25/95 aga

kaitseõiguse rikkumine. Edasiselt märgib kassaator, et ringkonnakohus on jätnud sisuliselt motiveerimata,

milles seisnes esimese astme kohtu ebaõige hinnang faktilistele asjaoludele hinnangu andmisel ja seetõttu on

ringkonnakohtu lahend vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mis on esitatud lahendites 3-1-1-12-98 ja 3-1-1-

72-98: seisukohaga, mille kohaselt peab apellatsioonikohus AKKS § 32 lg 3 alusel kohtuotsust tehes eriti

hoolikalt suhtuma tõendite kontrollimisse ja hindamisse. Samuti on ringkonnakohus kassaatori arvates jätnud

motiveerimata, mispärast ei arvesta ta kohtualuste üheste ja järjepidevate ütlustega toimunu kohta, eirates

Riigikohtu lahendit 3-1-1-52-96 ning jättes sellega kohtuotsuse sisuliselt motiveerimata, mis on AKKS § 39

lg 3 p 7 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.

II Menetlus Riigikohtus

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust rõhutades eriti

seda, et J.M. süüditunnistamisel KrK § 1611 järgi on jäetud tuvastamata, milles täpselt seisnes J.M. poolt

ametiülesannete täitmine talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal. Ka J.M. ise toetas

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse

muutmata jätmist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s:

7.1 Ringkonnakohtu otsuses on põhjendatult loetud tuvastatuks, et J.M. isikuna, keda kannatanu teadis kui

politseitöötajat, asus öösel vastu 8. septembrit 1996. a tegutsema politseitöötajana ja sisuliselt täitma oma

ametiülesandeid hiljemalt hetkest, mil ta lükkas kannatanu M.V. oma teenistusautosse kavatsusega toimetada

ta politseiprefektuuri. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses väidetuga, et

teenistusvälisel ajal on politseinikul õigus eraelule ja võrdsele kohtlemisele EÕIK ja PS § 12 mõttes ja

lubamatu on isikute diskrimineerimine seepärast, et nadon näiteks politsei teenistuses. Kuid öeldu kehtib

tõepoolest vaid hetkeni, mil politseinik väljub eraelu sfäärist ja asub faktiliselt täitma oma tööalaseid

ülesandeid. Nende ülesannete täitmisele asumisel on politseinikul tunduvalt enam õigusi kui tavakodanikul ja

mõistetavalt peab ta seetõttu arvestama ka võimalusega, et kõnealuste õiguste mittekohane kasutamine võib

kaasa tuua vastutuse, sealhulgas ka kriminaalvastutuse. Vastupidiselt kassaatorile on Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohal, et ebavõrdse kohtlemisega oleks tegemist hoopis juhtudel, mil

politseinikele nende tegevuses tavakodanikega võrreldes suuremate õiguste andmisega ei kaasneks nende

suuremat vastutust. Kassaatori viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-10-97 ei ole asjakohane põhjusel, et J.M.

puhul ei ole keegi kahelnud selles, et ta on ametiisik ja vaidlus seisnes üksnes selles, kas ta pani talle

inkrimineeritud teo toime ametiisikuna. Sellele küsimusele on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses vastatud

veenvalt positiivselt.

7.2 Kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvalt ei saa nõustuda kassaatori väitega, et J.M. ei olevat täpselt

teadnud, milles teda süüdistatakse. Süüdistatavana ülekuulamisel (kriminaaltoimiku leht 50 pöördel) on J.M.

kinnitanud, et süüdistus KrK § 1611 ja § 107 lg 1 järgi on talle arusaadav, kuid ta ei tunnista end süüdi.

Kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel (kriminaaltoimiku leht 67 pöördel) on J.M. avaldanud, et

kriminaaltoimiku materjalid on talle arusaadavad ja tal ei ole täiendusi ega taotlusi. Ka kohtuistungil esimese

astme kohtus (kriminaaltoimiku leht 119) on J.M. kinnitanud, et süüdistuse sisu on talle arusaadav, kuid

süüdi ta end ei tunnista. Seega puudub ka alus väita, et J.M. suhtes oleks rikutud KrMK § 351 lg-s 2

sätestatut ning et kriminaalasja menetlemisel poleks järgitud Riigikohtu otsustes III-1/1-30/95 ja III-1/1-

25/95 fikseeritut.

7.3 Kassaator on põhjendatult osundanud Riigikohtu otsustele, mille kohaselt ringkonnakohus peab eriti

hoolikalt põhjendama enda otsust siis, kui ta teeb ühe AKKS § 32 lg-s 3 ettenähtud lahendeist. Kuid

käsitletava kriminaalasja puhul lahknesid maa- ja ringkonnakohtu seisukohad tegelikult vaid küsimuses, kas

J.M. täitis talle inkrimineeritud tegevuse ajal ametiülesandeid või mitte. Oma seisukoha erinevust selles

suhteliselt kitsas küsimuses on ringkonnakohus põhjendanud piisavalt.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1999. a otsus J.M. süüdistuses KrK § 1611 järgi

jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 5. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep