3-1-1-90-99 · Riigikohus

3-1-1-90-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 05. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E.H. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 155 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa E.H., tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss ning

tsiviilhageja esindaja L.P..

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti E.H. kohtu alla süüdistuses KrK § 155 lg 2 järgi selles, et ta

ajavahemikul 1996. a detsembrist kuni 1997. a märtsini V maakonnas H vallas J külas pani temale kuuluval

K xxx kinnistul toime ebaseadusliku metsaraie. Ta lõikas eraldiselt 16 Metsaseaduse § 10 lg 4 p 1 nõudeid

rikkudes 39 kuuske, 15 haaba ja 13 kaske, s.o kokku 67 toorest elujõulist puud; eraldiselt 18 Metsaseaduse

§ 10 lg 4 p 1 nõudeid rikkudes 167 kuuske, 76 kaske, 5 haaba ja 1 männi, s.o kokku 249 toorest elujõulist;

eraldiselt 17 Metsaseaduse § 7 lg 3 ja § 10 lg 2 p 1 ning lõppraiete eeskirja p 8.2 nõudeid rikkudes 175

kuuske, 16 kaske, 5 mändi ja 1 haava, s.o kokku 197 toorest elujõulist puud. E.H. põhjustas ebaseadusliku

metsaraiega looduskeskkonnale kahju kokku 124 139 krooni, s.o suure kahju taksides, mis on kehtestatud

puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud kahjude sissenõudmiseks Vabariigi Valitsuse 21. detsembri

1995. a määrusega nr 377 kinnitatud Metsaõigusnormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise määrade ja

korra p-ga 1.1.

2. Võru Maakohtu 4. märtsi 1999. a otsusega mõisteti E.H. süüdistuses KrK § 155 lg 2 järgi süüdi ning teda

karistati rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses, s.o 2800 krooni. Kohtuotsusega nõuti E.H-lt sisse 124 139

krooni Keskkonnafondi V osafondi kasuks.

3. Võru Maakohtu eeltoodud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Harland Paas. Apellatsioonkaebuses paluti maakohtu otsus täielikult tühistada põhjusel, et kohtu

järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Kaitsja palus E.H. süüdistuses KrK § 155 lg 2 järgi õigeks mõista. Apellatsioonkaebuses leiti esiteks, et KrK

§ 155 on vastuolus põhiseadusega, sest põhiseaduse §-s 53 sätestatud keskkonnale tekitatud kahju ei ole KrK

§-s 155 ettenähtud kahju. Teiseks märkis apellant, et E.H. teostas ebaseaduslikku metsaraiet eksituse tõttu

ning väidetavalt kinnitavad seda ka kriminaalasja materjalid. Kaitsja arvates puudus E.H-l motiiv kuriteo

toime panemiseks, mis kinnitab tema teos otsese tahtluse puudumist. Kolmandaks leidis kaitsja, et

metsaõigusnormide rikkumisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise akti koostamisel rikuti E.H.

õigusi ja nimelt sellega, et teda ei kutsutud selle koostamise juurde.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1999. a otsusega tühistati Võru Maakohtu 4. märtsi

1999. a otsus täies ulatuses ning E.H. mõisteti süüdistuses KrK § 155 lg 2 järgi õigeks. Kriminaalkolleegium

tuli järeldusele, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

Ringkonnakohus leidis, et E.H. rikkus eksimuse tõttu lõppraiete eeskirja p 8.2 ning tal puudus tahtlus

teostada metsaraiet eralduselt nr 17 ebaseaduslikult. Ringkonnakohus luges usaldusväärseks kohtualuse

ütlused selle kohta, et raide teostamine eraldiselt 16 ja 18 olid samuti tingitud eelnimetatud eksimusest.

Ringkonnakohus luges tõendatuks E.H. ütlused selle kohta, et ta ei ületanud metsateatises raieks ettenähtud

puidukogust ning jälgis metsamajanduskavas ettenähtud piiranguid. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et

puuduvad tõendid E.H. otsese tahtluse kohta ebaseadusliku metsaraie teostamiseks, seega puudub tema

käitumises KrK § 155 ettenähtud kuriteokoosseis. Ringkonnakohtu otsuses märgiti veel, et Metsaseaduse uus

redaktsioon kuulutati välja 23. detsembril 1998. a ning see hakkas kehtima 9. jaanuaril 1999. a. Uue

Metsaseaduse § 33 lg 3 p 1 kohaselt on metsaomaniku raieõigust tõendavaks dokumendiks väljavõte

kinnistusraamatust. Kehtiva seaduse kohaselt võib metsaomanik metsaraiet teostada metsateatist esitamata,

kuid peab seejuures järgima vastavaid piiranguid. Kehtiva metsaseaduse § 23 lg 1 kohaselt on metsaomanik

kohustatud esitama metsateatise, kuid selle nõude eiramine ei muuda teostatud raiet ebaseaduslikuks ega too

kaasa kriminaalvastutust. Kohus leidis, et siinkohal on tegemist seaduse tagasiulatuva jõuga KrK § 6 lg 2

mõttes. Kuivõrd E.H. süüdistati eraldiselt 16 ja 18 raie teostamisel metsateatise mitteesitamises ning muudes

Metsaseaduse paragrahvide rikkumises teda süüdistatud pole, siis tuleb ta nendelt eraldistelt raie teostamises

õigeks mõista.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör Toivo Vee, kes palub eeltoodud otsuse tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks

arutamiseks.

5.1 Protestis märgitakse, et ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused on vastuolus faktiliste asjaoludega

seejuures on valesti tõlgendatud Metsaseaduse § 23 ja § 33 sätteid, mis omakorda on kaasa toonud

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et praegu kehtiva

Metsaseaduse § 33 lg 3 p 1 kohaselt võib metsaomanik teostada metsaraiet ka metsateatist esitamata ning

taoline järeldus on prokuröri arvates vastuolus ringkonnakohtu enda poolt viidatud Metsaseaduse §-ga 23

lg 1 mõttega. Protestis leitakse, et 9. jaanuaril 1999. a kehtima hakanud Metsaseadus ei kergenda E.H-le

süüksarvatud kuriteo toimepanemisel kehtinud Metsaseaduse § 10 lg 4 p 1 nõudeid, vaid täpsustab ja isegi

karmistab neid.

5.2 Lisaks eeltoodule seab prokurör kahtluse alla ringkonnakohtu järeldused E.H. eksimuse mõjul

tegutsemise kohta ning leiab, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Protestis märgitakse, et mets

kui asi on oluliselt erinev teistest asjadest ning mõlemad kõnesolnud metsaseadused pööravad erilist

tähelepanu metsale keskkonnakaitselisest aspektist ja alles seejärel pööratakse tähelepanu metsa

majanduslikule aspektile.

III Menetluse käik Riigikohtus

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära E.H. ja tema kaitsja,

kes taotlesid kassatsiooni rahuldamata jätmist ning prokuröri, kes taotles kohtuotsuste tühistamist

kassatsioonis toodud motiividel,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1999. a kohtuotsuse lõppjäreldused on õiged ja piisavalt

motiveeritud ning seetõttu puudub alus selle kohtuotsuse tühistamiseks. Kassatsioonprotestis esitatud väide,

mille kohaselt seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, pole käesoleva kaasuse seisukohalt täpne.

Nimelt ei ole ringkonnakohus tuvastanud E.H. eksimust mitte õiguslike vaid faktiliste asjaolude hindamisel.

Ringkonnakohus on lähtunud kohtualuse järjekindlatest ütlustest selle kohta, et oma teada raius ta metsa

eraldusest nr. 17 ning esitatud metsateatises lubatud ulatuses. Kuna neid ütlusi kohtuistungil ei kummutatud,

lähtus ringkonnakohus süütuse printsiipi silmas pidades õigesti eeldusest, et kohtualuse tahtlus panna toime

KrK § 155 ettenähtud kuritegu ei ole tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende järeldustega

ning leiab, et E.H. õigeksmõistmine on seaduslik.

Samas ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldustega Metsaseaduse 9. detsembri 1999. a redaktsiooni

tõlgendamisel. Asjaolu, et nimetatud seaduse § 33 lg 3 loetleb ammendavalt kasvava metsa raieõiguse ja

metsamaterjalide valdamise seaduslikkust tõendavad dokumendid, ei tähenda, et nimetatud dokumentide

olemasolul on isikul lubatud rikkuda teisi metsandust reguleerivate seaduste ja muude normatiivaktide

nõudeid. KrK § 155 kehtestab kriminaalvastutuse ebaseadusliku metsaraie eest. Blanketse dispositsioonina

kehtestatakse siin vastutus kõikvõimalike ebaseaduslike toimingute eest metsaraidel. Kui isik teostab raiet

ilma metsateatist esitamata, rikub ta otseselt Metsaseaduse § 23 lg 1 ja 5 nõudeid - seega teostab raiet

ebaseaduslikult. See ebaõige seadusetõlgendus aga ei ole käesoleva kaasuse puhul kohtuotsuse tühistamise

aluseks, kuna E.H. õigeksmõistmine on tingitud ülalpool toodud põhjustest.

Lähtudes eelpooltoodus ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1999. a kohtuotsus jätta muutmata, kassatsioonprotest

jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 5. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep