3-2-1-78-98 · Riigikohus

3-2-1-78-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 8. juunil 1998. a

M. S.-K. ja R. K kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. veebruari 1998. a otsuse M. S. - K. ja R. K hagis Arvo Reediku ja Eesti Vabariigi vastu

eraelu kaitseks ja varalise kahju hüvitamiseks.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt kandis R. K vabadusekaotuslikku karistust

17. augustist 1995. a 9. augustini 1996. a Pärnu vanglas. Vangla ametnikud avasid kõik R. K - le

saabunud ja tema M. S.-K - le saadetud kirjad. 27. juunil 1996. a võttis vangla administratsioon ära

kirja ja ei edastanud seda adressaadile. R. K 2. augusti 1996. a kirja juurest võeti ära mitmesugused

avaldused ja pöördumised rahvusvaheliste organisatsioonide ja Riigikogu poole.

Hagis Eesti Vabariigi ja Pärnu vangla direktori Arvo Reediku vastu taotlesid hagejad nende eraelu

puutumatuse rikkumise seadusevastaseks ja täitemenetluse seadustiku § 122 ja vanglaasutuse

sisekorraeeskirjade p-de 96 ja 98 põhiseadusevastaseks tunnistamist ning moraalse kahju 20 000

krooni väljamõistmist.

Tallinna Linnakohus jättis 29. septembri 1997. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohtu otsuse motiivide kohaselt oli täitemenetluse seadustiku § 122, vanglaasutuse

sisekorraeeskirjade ja nende alusel kehtestatud kinnipeetavate kirjavahetuse juhendi alusel

vanglaametnikel seaduslik alus kirju läbi vaadata. Nimetatud sätted ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga

43, millest tulenevalt võib seaduses sätestada erandeid igaühe õigusest üldkasutataval teel

edastatavate sõnumite saladusele. Eraelu puutumatuse rikkumisena on käsitletav tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 24 mõttes üksnes seadusliku aluseta toimunud tegevus. Asjaolu, et Pärnu

vanglas ei peetud kinni kirjade saatmise ja vangidele edastamise tähtaegadest, ei ole käsitletav eraelu

puutumatuse rikkumisena.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. veebruari 1998. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et eraelu puutumatuse rikkumisena ei ole käsitletavad TsÜS § 24 mõttes

R. K saadetud ja talle saabunud kirjade avamine, 27. juuni 1996. a kirja adressaadile edastamata

jätmine selle kodeeritud teksti tõttu, 2. augusti 1996. a kirja juures olnud kollektiivsete pöördumiste

tagastamine, kuna vanglaasutuse sisekorraeeskirjad lubavad vaid personaalsete pöördumiste saatmist.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et täitemenetluse seadustiku § 122, vanglaasutuse

sisekorraeeskirjad ja kinnipeetavate kirjavahetuse juhend ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 43 ja

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8. Kirjavahetuse saladusest võib PS § 43

kohaselt kohtu loal teha erandeid kuriteo tõkestamiseks ja kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks

seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Süüdimõistetute kirjavahetuse kontrollimisel on kuritegude

tõkestamise eesmärk. Kohtu loana laias mõttes on käsitletav jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Niisugune tõlgendus ei lähe vastuollu inimõiguste ja põhivabadustekaitse konventsiooni artikliga 8,

mille mõtte kohaselt on võimudel õigus kooskõlas seadusega sekkuda eraellu ja korrespondentsi

saladusse, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või

riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või

kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Ka Euroopa Inimõiguste kohus on apellatsioonkaebuses

viidatud lahendis Silver jt vs Suurbritannia (25. märtsist 1983, Series A-61) lähtunud eeldusest, et

võimudel on õigus kontrollida kinnipeetavate korrespondentsi, teatud alustel seda ka kinni pidada.

Hagejad on pidanud eraelu puutumatuse rikkumiseks kirja edastamata jätmise ja pöördumise

tagastamise fakti iseenesest, esitamata vastuväiteid asjaoludele, mida kostjad käsitlesid oma tegevuse

alusena.

Kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks saatmist materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi

rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus ei ole põhjendanud väidet, et eraelu puutumatuse rikkumisena

TsÜS § 24 mõttes ei ole käsitletavad R. K saadetud ja talle saabunud kirjade avamine, tema kirja

adressaadile edastamata jätmine ja tema kirja juures olnud kollektiivsete pöördumiste tagastamine.

Põhiseaduse § 43 alusel on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul

üldkasutataval teel edastavate sõnumite saladusele. Vahi all viibiv või vabadusekaotuslikku karistust

kandev isik omab nii põhiseaduse kui konventsiooni järgi samasugust õigust sõnumite saladusele kui

isik, kelle vabadust pole piiratud. Õigus sõnumite saamisele ja saatmisele ning nende saladusele on

lähteprintsiip, mis ei välista piirangute seadmist, kui selleks on seaduslik eesmärk. Sellest põhimõttest

lähtub Euroopa Inimõiguste Kohus iga kaebuse käsitlemisel, mistõttu viide Silver jt. otsusele pole

asjakohane. Piirangute tegemine on sekkumine eraellu ja sõnumite saladusse. Põhiseaduse kohaselt

võib isiku põhiõigusi ja vabadusi piirata ainult seadusega. Täitemenetluse seadustik § 122 ei näe ette

juhtumeid, mil sõnumite vabadust võib piirata. Selle sätte järgi ei ole kinnipeetaval õigust sõnumite

saladusele.

Põhiseaduse § 43 öeldakse: "Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või

kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras". Vajadust

sekkuda sõnumi saladusse kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise

eesmärgil saab kaaluda üksnes konkreetsest isikust ja konkreetsetest asjaoludest lähtudes; sekkuda

võib ainult kohtu loal. Apellatsioonikohus ei põhjenda otsuses seisukohta, et kohtu loana laias mõttes

on käsitletav isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Selline tõlgendus annab avarad võimalused

sekkumiseks isiku eraellu ja pole kooskõlas ei põhiseaduse sätte ega vaimuga.

Kostjad palusid jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. TsKS § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus

ei ole põhjendanud, miks ei ole eraelu puutumatuse rikkumisena TsÜS § 24 mõttes vaadeldavad R. K

saadetud ja talle saabunud kirjade avamine, 27. juuni 1996. a kirja adressaadile edastamata jätmine ja

2. augusti 1996. a kirja juures olnud kollektiivsete pöördumiste tagastamine.

Põhiseaduse § 43 sätestab igaühe õiguse sõnumite saladusele. Apellatsioonikohus on põhjendatult

leidnud, et vanglas kinnipeetava isiku seda õigust võib piirata kohtu loal, kuid ei ole põhjendanud

oma järeldust: kinnipeetava sõnumi saladusse sekkumiseks on kohtu loana käsitletav jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus.

Kolleegium leidis, et täitemenetluse seadustiku §-s 122 sätestatud administratsiooni järelevalve -

kirjavahetuse lubamine ainult vangla administratsiooni kontrolli all - ei ole vastuolus PS §-ga 43.

Täitemenetluse seadustiku §-st 122, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus administratsiooni

järelevalve all saata ja saada piiramatul arvul kirju, ei tulene, et kinnipeetaval ei ole õigust sõnumite

saladusele, mistõttu sellesse võib sekkuda kohtu loata. Seega ei ole vanglaasutuse sisekorra eeskirjad

osas, mis kehtestab kinnipeetava poolt saadetavate ja talle saabuvate kirjadele eelneva tsensuuri

kooskõlas täitevmenetluse seadustiku §-ga 122. Valitsuse ja teiste riigi täitevvõimuorganite

õigusaktid, mis ei ole kooskõlas seadusega, jätab kohus kohaldamata (TsKS § 9 lg 1).

Juhindudes TsKS §-st 346 lg 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 1998. a otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Uno Lõhmusele 16. märtsil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik