3-1-1-79-99 · Riigikohus

3-1-1-79-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. septembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kalm ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil 14. septembril 1999. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. L. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu R. L., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör

Marge Püss.

I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi selles, et tema, töötades ajavahemikul

02.05.1994. a kuni 27.04.1997. a Narva Politseiprefektuuri politseiprefektina, olles ametiisikuks KrK § 160

mõistes, kes vastavalt Politseiprefektuuri põhimääruse punkt 40 alapunktile 7 oli kohustatud kontrollima

Narva Politseiprefektuuri eelarvesummade sihipärast kasutamist ning kellel oli õigus käsutada ettenähtud

ulatuses prefektuuri ja selle allüksuste rahalisi vahendeid ja vara, riisus korduvalt tema korralduses olevat

võõrast vara raiskamise teel, kuritarvitades oma ametiseisundit alljärgnevalt:

a) 19.09.1994. a esitas Narva Politseiprefektuuri nimel AS-ile Eesti Telefon avalduse tema kasutuses

olevasse korterisse telefoni paigaldamiseks, mille eest ajavahemikus 17.11.1994. a kuni 01.04.1997. a tasuti

Narva PP rahalistest vahenditest AS-ile Eesti Telefon 7131, 45 krooni. 17.09.1996. a esitas Narva

Politseiprefektuuri nimel AS-ile Eesti Telefon avalduse abikomissari S. M. kasutuses olevasse korterisse

telefoni paigaldamiseks, mille eest ajavahemikus 03.10.1996. a kuni 01.04.1997. a tasuti prefektuuri

rahalistest vahenditest 628, 35 krooni;

b) Ajavahemikus 05.06.1995. a kuni 27.04.1997. a maksti talle ta enda korraldusel ebaseaduslikult lisatasu

37 000 krooni;

c) 01.12.1996. a sõlmis õigusabi osutamise lepingu advokaadibürooga Heta. Selle lepingu alusel ja tema

korraldusel osutas AB Heta õigusabi kriminaalasjas nr 96211002 süüdistatavatele politseinikele A. B. ja A.

N.; kriminaalasjas nr 96150078 süüdistatavatele politseinikele A. K., J. T., V. K., O. H., J. D., J. L., V. S. ja

V. T. ja kriminaalasjas nr 96160202 süüdistatavale politseinikule V. R., mille eest maksti ebaseaduslikult

prefektuuri rahalistest vahenditest AB Heta 24 025, 00 krooni.

Esitatud süüdistuse kohaselt põhjustas R. L. Narva Politseiprefektuurile varalist kahju 68 784,80 krooni.

2. Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsusega mõisteti R. L. kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks.

Linnakohus leidis, et R. L. süüksarvatud kuritegu saab toime panna vaid otsese tahtlusega, mis aga temal

puudus. Linnakohtu arvates oli ametitelefonide paigaldamine seotud teenistusalaste vajadustega. Ei eel- ega

kohtumenetlusel saadud tõendeid selle kohta, et telefone oleks kasutatud ebaotstarbekohaselt. Lisatasu

maksmise aluseks oli Politseiameti poolt ebakorrektselt vormistatud käskkiri, mis lubas kahemõttelist

tõlgendust. Kohus pidas tõele vastavaiks R. L. ütlusi, et tema sai käskkirjast aru nii nagu oleks talle määratud

lisatasu 3000 kr alates 01.06.1995. a. Kohtu arvates polnud ka lepingu sõlmimine advokaadibürooga Heta

vastuolus prefektuuri huvidega, vaid tingitud sellest, et oma tegevuses puutus prefektuur kokku raskete

juriidiliste probleemidega ning lepingu sõlmimine ei olnud kuidagi seotud kriminaalasjade algatamisega

Narva Politseiprefektuuri töötajate vastu ega nende kaitse teostamisega. Linnakohus pidas tõendatuks, et

R. L. ei andnud juhiseid kaitse teostamiseks, vaid advokaadibüroo väljus omavoliliselt temaga sõlmitud

lepingu raamidest.

3. Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsuse peale esitas apellatsiooniprotesti Narva Prokuratuuri

abiprokurör Pavel Gont"arov. Apellatsioonprotestis leitakse, et linnakohus on ebaõigesti tuvastanud

kohtualuse tegudes kuriteo subjektiivse külje puudumise. Protestis väidetakse, et moonutades tunnistajate

ütlusi, on kohus ebaõigesti tuvastanud faktilisi asjaolusid. Leides, et R. L. polnud teadlik, et Narva

Politseiprefektuuri ja advokaadibüroo Heta vahel sõlmitud õigusabi lepingu alusel täitsid AB Heta

advokaadid kaitsjaülesandeid süüdistatavate politseinike kriminaalasjades, rajas kohus oma otsuse tuginedes

ainult kohtualuse paljasõnalistele ütlustele ning eitas täielikult eeluurimise käigus kogutud tõendeid.

Apellatsiooniprotestis taotles prokurör Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsuse tühistamist seoses

kohtuliku uurimise ühekülgsuse, ebaobjektiivsuse samuti faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamisega.

Prokurör taotles R. L. süüdimõistmist KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires.

Lisakaristusena taotleti R. L. juhtiv-korraldaval ametikohal töötamise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks.

Tsiviilhagi paluti rahuldada täies ulatuses.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1999. a otsusega tühistati osaliselt Narva Linnakohtu

16. aprilli 1999. a otsus. R. L. tunnistati süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv

300 päevamäära ulatuses, s.o 8400 kr riigituludesse. Narva Politseiprefektuuri kasuks mõisteti välja 24 025

krooni. Muus osas jäeti apellatsiooniprotest rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis järeldusele, et Narva Linnakohtu otsus tuleb tühistada

kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu

arvates on Narva Linnakohus jätnud analüüsimata kogutud tõendid kogumis ja jätnud kõrvaldamata

vastuolud tunnistajate ütlustes. Kohtukolleegium leidis, et R. L. süü Narva Politseiprefektuuri raha

raiskamises kriminaalvastutusele võetud politseinike kaitsjatasu väljamaksmises advokaadibüroole Heta on

tõendatud kokkuvõttega teenistusliku kontrolli materjalidest; advokaadibürooga Heta sõlmitud õigusabi

lepinguga, aruandega lepingu täitmise kohta; advokaadibüroo Heta 2. mai 1997. a, 16. juuni 1997. a ja

9. märtsi 1998. a kirjadega; finantsmajandusliku dokumentaalrevideerimise aktiga; kaitsja orderitega nr-d

208, 002, 003, 6, 7, 001, 002; maksekorraldustega nr-d 6623, 7211, 8718, 9069 ja 3272 ning tunnistajate

A. B., I. V., J. T., A. K., J. D., V. K., J. L., K. P. ja A. P. ütlustega. Ringkonnakohus tuvastas, et

advokaadibürooga sõlmitud õigusabi lepingu alusel, mille kohaselt büroo pidi esindama Narva

Politseiprefektuuri kohtutes ja vahekohtutes, maksti advokaadibüroole Heta politseinike süüdistusasjades

kaitseülesannete täitmise eest 24 025 krooni. Hinnates tõendeid nende kogumis, järeldas ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium, et õigusabi lepingu raames muid tööülesandeid kui kolmes kriminaalasjas

süüdistatavatele kaitse tagamine ja ühes tsiviilasjas prefektuuri esindamine, advokaadibüroole Heta ei

antudki. R. L. tegevus kvalifitseeriti KrK § 1411 lg 1 järgi jätkuva kuriteona. Narva Linnakohtu

õigeksmõistva otsuse prefektuurile kuuluvate ametitelefonide paigaldamise kohta R. L. ja S. M. elukohta

ning lisatasude maksmise kohta R. L., jättis ringkonnakohus muutmata ja selles osas prokuröri

apellatsioonprotesti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et prefektuurile kuuluvate telefonide

paigaldamine ja telefonikõnede eest tasumine, selgitamata välja kõnede iseloomu, võib sisaldada

ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu tunnuseid, sest antud tegevusega võivad olla kahjustatud riigi huvid.

Kuid kuna sellist süüdistust ei ole R. L. esitatud, siis apellatsiooniastmes pole sellise süüdistuse

inkrimineerimine võimalik ja prokuröri protest tuleb jätta selles osas rahuldamata. Karistuse valikul arvestas

ringkonnakohus asjaoluga, et R. L. pani kuriteo toime mitte isikliku kasusaamise huvides, vaid Narva

Politseiprefektuuri parema renomee nimel, kaitstes kriminaalvastutusele võetud töötajaid ja lootes nende

õigeksmõistmisele.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu R. L. Kassatsioonikaebuses taotleb R. L. ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema

süüdimõistmises ja karistamises KrK § 1411 lg 1 järgi, tsiviilhagi väljamõistmises ning ta palub end

Riigikohtus õigeks mõista. Taotlust põhistab kassaator järgnevalt:

1) viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.09.1995. a kohtuotsusele III-1/1-61/95 J.K. ning V.K.

süüdistusasjas, leiab kassaator, et tema süü tuvastamise konstanteeringud Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on vastuolus ringkonnakohtu kohtuotsuse

resolutiivosaga. Ametitelefonide paigaldamises ja endale lisatasu maksmise episoodis on mõlema

kohtuinstantsi otsused õigeksmõistvad, kuid sellele vaatamata viitab ringkonnakohus kohtuotsuse kirjeldav-

motiveerivas osas tema süü tuvastatusele. Samuti pole kriminaalkolleegium tähele pannud faktilist asjaolu, et

kokkuvõte teenistusliku kontrolli materjalidest ei ole sisulises ega järelduslikus vastavuses kokkuvõttele

lisatud teenistusliku kontrolli materjalidega, samuti on kriminaalkolleegium jätnud tähelepanuta tema poolt

viidatud faktilisele asjaolule, et Politseiameti poolt läbi viidud teenistusalane juurdlus on teostatud

õigusaktide nõudeid rikkudes ning seega õigustühine. Järelikult osutab kriminaalkolleegium

kohtukõlbmatule tõendile;

2) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta rahandusministri 12.01.1998. a määrusega nr 2 kinnitatud "Riigi

eelarvete klassifikaatorite kohta" ja 17.03.1995. a määrusega nr 46 kinnitatud "Eelarveliste asutuste

raamatupidamise korraldamise eeskirjad", milledes mainitakse õigusabi-ja advokaadikulusid. Kohtuotsuses

on ringkonnakohus tuginenud AB Heta aruandele õigusabist, mis oli esitatud formaalselt ja mittetäielikult,

ning pole hinnanud seda aruannet teiste tõendite kogumis, tehes aruandest oletusliku, faktilistele asjaoludele

mittevastava järelduse. Kassaator leiab, et kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas osundatud Politseiameti

teade selle kohta, et AB Heta ja Narva Politseiprefektuuri vahel sõlmitud leping õigusabi osutamiseks ei ole

Politseiameti poolt kooskõlastatud, pole tõendiks KrMK § 48 lg-te 1 ja 2 mõttes. Samuti ei sätestanud

kehtinud Politseiprefektuuri põhimäärus nõuet sõlmitavate või sõlmitud lepingute kooskõlastamiseks, mida

on öelnud ka linnakohus. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta faktilise asjaolu, et kassaatori poolt

osundatud A. Burkini kohtueelsed ütlused on kohtukõlbmatu tõend, kuna ülekuulamisel ei järgitud KrMK

§ 132 lg 3 kehtestatud korda. Samuti on ringkonnakohus oma kohtuotsuses osundanud tunnistaja ütlustele,

mis on kassaatori arvates antud omapoolsete oletuste ja arvamustena, seega seletustena, mida ei saa käsitleda

tõenditena vastavalt KrMK § 48 lg 1 ja 2. Ringkonnakohtus eirati KrMK § 132 lg-s 3 kehtestatud korda ning

kassaatori vastavasisulised taotlused jäeti tähelepanuta.

R. L. juhib tähelepanu, et vastavalt siseministri käskkirjale 25.05.1997. a nr 30-P oli tema 27. aprillist

1997. a vabastatud Narva Politseiprefektuuri politseiprefekti ametist ja viimasele ülekandele AB-le Heta

summas 9322.- kr kirjutas alla politseiprefekt A. P., kes pidas lepingut AB-ga Heta küll ebaseaduslikuks,

kuid vaatamata TsÜS § 66 lg 2 ja 4 andis korralduse rahaülekandeks, kiites sellega lepingu heaks TsÜS § 67

lg 3 mõistes;

3) viidates vastuoludele tunnistajate ütluses, pole Viru Ringkonnakohus järginud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsust 3-1-1-117-97 T.K., E.V., ja A.P. süüdistusasjas, jättes tunnistaja välja kutsumata

ning ütlused ringkonnakohtu istungil kontrollimata;

4) Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses sisalduv kohtu järeldus, et linnakohus on jätnud

tõendid analüüsimata ja hindamata, ei vasta faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

linnakohtu poolt kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas analüüsitud ja hinnatud teised tõendid ja

tunnistajate ütlused. Dokumentaalseid tõendeid ringkonnakohus hinnanud ei ole. Kassaator leiab, et Viru

Ringkonnakohus pole otsuses põhistanud kuidas ja milles tõendid kinnitavad tema süüd, milles seisnes

linnakohtu ebaõige hinnang, milline on kriminaalmenetluse normide nõuetele vastav hinnang ning millistele

järeldustele ringkonnakohus jõudis. Kassaatori arvates on ringkonnakohus rikkunud KrMK § 274 p-des 2, 3,

4 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selle kaudu ka oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3

p 7 mõttes, samuti pole toimunud kriminaalasja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist

vastavalt KrMK § 19 lg 1 nõuetele;

5) kassatsioonikaebuses viidatakse Riigikohtu 6. mai 1997. a otsusele nr 3-1-1-54-97 L.I. ja L.L.

süüdistusasjas ning leitakse, et uurimisalluvuse muutmisega kriminaalasja algatamise määruses on rikutud

kriminaalmenetluse seadust, kuna selleks ei järgitud KrMK § 104 lg-s 2 või KrMK § 120 lg-s 7 kehtestatud

korda. Kaebaja arvates puudub kriminaalasjas riigiprokuröri või tema asetäitja motiveeritud määrus

uurimisalluvuse muutmise kohta, seega on toimingud teostanud selles kriminaalasjas ebapädeva

eeluurimisasutuse staatusest tulenevalt ka ebapädev uurija ja menetlus on toimunud mittevastavuses

menetlusnormidele;

6) kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud motiveerimata temalt tsiviilhagi väljamõistmise. Pole

näidatud tsiviilhagi rahuldamise või mitterahuldamise alused, kohtuotsuses puudub viide seadusele, millele

vastavalt on lahendatud tsiviilhagi. Seega ringkonnakohus on rikkunud kriminaalasja lahendamisel KrMK

§ 274 p-s 9 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selle kaudu ka oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS

§ 39 lg 3 p 7 mõttes. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.1999. a otsusele nr 3-1-1-38-99 A.G.

süüdistusasjas, leiab kassaator, et vastavalt KrMK § 269 lg-tele 1 ja 2 oleks Viru Ringkonnakohus, tehes

süüdimõistva otsuse, pidanud otsustama ka tsiviilhagi kogu ulatuses, mitte aga jätma selle osaliselt läbi

vaatamata;

7) viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.11.1997. a otsusele 3-1-1-117-97 T.K., E.V. ja A.P.

süüdistusasjas leiab kassaator, et ringkonnakohus on vastavalt AKKS § 39 lg 2 p-le 2 ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust. R. L. väidab, et riisumine on välistatud, kui ei tegutseta võõra vara arvel isikliku

kasusaamise eesmärgil.

Arvestades kõiki esitatud argumente jõudis kassaator järeldusele, et Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsus pole seaduslik ega põhjendatud KrMK § 262 lg 1 ja selle läbi ka AKKS § 29 lg 6

kohaselt, kuna see ei vasta nii materiaal- kui ka menetlusõigusliku seaduse nõuetele ja otsuses sisalduvad

järeldused pole kooskõlas objektiivses tegelikkuses esinenud faktiliste asjaoludega. Sellest tulenevalt on

kassaatori arvates ebaõigelt kohaldatud kriminaalseadust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes ning rikutud oluliselt

kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

6. Riigikohtu istungil toetas kassaator R. L. esitatud kassatsioonkaebust ja taotles Riigikohtult uue otsuse -

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuna tema tegevuses puudub kuriteo koosseis.

Kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse

tühistamist seoses kohtuotsuse motiveerivas-kirjeldavas osas esinevate vastuoluliste järeldustega ja otsuse

motiveerimatuse tõttu. Kaitsja rõhutas, et isiku süüdimõistmine varavastase kuriteo toimepanemise eest on

välistatud kui kohtuotsuses märgitakse, et kuritegu pandi toime mitte isikliku kasusaamise, vaid

politseiprefektuuri huvides.

Riigiprokuröri arvates ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta

muutmata.

II RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused, leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus R. L. süüdistusasjas tuleb tühistada

vastuolude tõttu kohtuotsuse motiveerivas-kirjeldavas osas.

Riigikohus märgib, et rahandusministri 17. märtsi 1995. a määrusega nr 46 kinnitatud "Eelarveliste asutuste

raamatupidamise eeskirjad" kui ka rahandusministri 12. jaanuari 1998. a määrus "Riigi eelarvete

klassifikaatorite kohta", ei muuda seaduslikuks Narva Politseiprefektuuri ja advokaadibüroo Heta vahel

sõlmitud õigusabi lepingu alusel Narva Politseiprefektuuri eelarvelistest vahenditest kohtueelses menetluses

olevates kriminaalasjades Narva Politseiprefektuuri politseinike kaitsjatele kaitsjatasu väljamaksmist.

Eelnimetatud määrused reguleerivad selgelt nende kulutuste kompenseerimist, mis on seotud prefektuuri kui

juriidilise isiku esindamisega eeluurimisasutuses või kohtus. On välistatud riigieelarveliste asutuste töötajate

kohtueelse- või kohtumenetluse kulude kandmine riigieelarvelise asutuse poolt.

Kriminaalkolleegium nendib, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on küll motiveeritult tuvastanud

R. L. süü Narva Politseiprefektuuri rahaliste vahendite ebaseaduslikus kulutamises, kuid pole kohtuotsuse

motiveerivas osas ära näidanud millistele kolmandatele isikutele võõrandamises seisnes prefektuuri vara

äratarvitamine või R. L. korralduses oleva raha ebaseaduslik väljamaksmine. Igasugune raiskamine tähendab

asja omastamist ehk enda kasuks pööramist. Subjektiivsest küljest eeldab ametiseisundi kuritarvitamise teel

riisumine otsest tahtlust. Süüdlane teab, et vara on tema suhtes võõras ja tal ei ole sellele varale õigust. Oma

tegevusega pöörab ta vara isiklikuks kasuks, s.t kas enda või kolmandate isikute vara hulka. Kusjuures pole

tähtsust, millisel motiivil ta tegutseb. Lähtudes eeltoodud seisukohast, on vastuolulised ringkonnakohtu

otsuse motiveerivas-kirjeldavas osas sisalduvad väited, et R. L. riisus ametiseisundit kuritarvitades Narva

Politseiprefektuuri raha raiskamise teel mitte isikliku kasusaamise, vaid prefektuuri huvides. Sellest

tulenevalt on põhjendatud nii kassaator R. L. kui ka tema kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukase taotlused

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

8. R. L. kassatsioonkaebuses esitatud taotlused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks kriminaalmenetluse

seaduse väidetava olulise rikkumise kohta, on paljasõnalised ning rahuldamisele ei kuulu.

Kassaatori viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele 3-1-1-61-95, 3-1-1-117-97, 3-1-1-54-97 ja 3-

1-1-38-99 pole asjakohased. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu poolt

kriminaalasja arutamisel menetlusseaduse olulist rikkumist. Ringkonnakohus on motiveerinud, milles seisnes

Narva Linnakohtu poolt KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse

läbivaatamise nõude rikkumine ja miks ringkonnakohus peab usaldusväärseteks tunnistajate J. T., A. K.,

J. D., V. K., J. L. eeluurimisel antud ütlusi. Ringkonnakohtu otsuses on ka põhistatud, miks kohus ei pea

usaldusväärseks tunnistaja A. Lubergi kohtumenetluses antud ütlusi.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus on tuvastanud R. L. poolt on KrK § 161 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemise. Kohtuotsuses viidatakse vaid, et R. L. tegevuses võivad esineda ametiseisundi

kuritarvitamise tunnused. Tegemist on kohtu oletusega, mitte õiguslikke tagajärgi kaasatoova järeldusega.

Riigikohus märgib, et oletuste tegemine kohtuotsuses on ebakorrektne, kuid nendib, et selline tõdemus pole

käsitatavas kriminaalasjas oluline kriminaalmenetluse normide rikkumine, mis tõi või oleks võinud kaasa

tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtulahendi.

Läbivaadatav kriminaalasi on algatatud riigiprokuröri asetäitja Alar Kirsi poolt. Vastavalt KrMK § 104 lg-

le 2 on riigiprokuröri asetäitjal õigus oma motiveeritud määrusega muuta uurimisalluvust, kui ta seda

vajalikuks peab. Kriminaalasja algatamise määrusest nähtub, et kriminaalasi on algatatud Narva

Politseiprefektuuri endise prefekti R. L. vastu. Riigikohus nendib, et määrusest ei nähtu, miks riigiprokuröri

asetäitja peab vajalikuks eeluurimise läbiviimist kaitsepolitsei poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates

on aga tegemist asjaoluga, et kui kuriteo toimepanemise kahtlus langeb politseiprefektile, siis Eesti riikluse

ja sisejulgeoleku tagamiseks on vajalik ja iseenesest mõistetav kaitsepolitseipoolne eeluurimise läbiviimine.

Ekslik on kassaatori väide selles, et ringkonnakohus on jätnud esitatud tsiviilhagi osaliselt läbivaatamata.

Ringkonnakohus mõistis R. L. süüdi riisumises raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel

advokaadibüroole Heta välja makstud 24 025 kr suuruses summas ja sama summa mõistis välja R. L.

politseiprefektuurile tekitatud kahju heastamiseks. Kuriteoepisoodides, milles Narva Linnakohus mõistis

R. L. õigeks ja millises osas Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis linnakohtu otsuse jõusse,

ringkonnakohus tsiviilhagi põhjendatult läbi ei vaadanud. Vastavalt KrMK § 269 lg-le 3 jätab kohus

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteo koosseisu puudumisel tsiviilhagi läbi vaatamata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1999. a otsus R. L.

süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

teisele kohtukoosseisule.

3. R. L. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista R. L. kaitsjatasu 1848.50 kr riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 15. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep