3-2-1-48-99 · Riigikohus

3-2-1-48-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. juunil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, hageja AS K esindaja vandeadvokaat T. Bekkeri osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 24. mail 1999. a

E. K kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 1998. a otsuse AS K

hagis E. K vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ja töötaja rahaliste nõuete

põhjendamatuks tunnistamiseks ning E. K hagis AS K vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvitiste ja viivise saamiseks.

E. K töötas AS Pilverünk kaupluse K juhatajana töölepingu alusel alates 12. juulist 1996. a kuni

töölepingu lõpetamiseni 1. juunil 1997. a TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu.

Töölepingu lõpetamisel arvutati töötajale palka maikuu 17 tööpäeva eest 6476 krooni, haigusraha 12

päeva eest 3254 krooni, puhkuse kompensatsiooni 26 päeva eest 6876 krooni ja kompensatsiooni ühe

kuupalga ulatuses 8000 krooni. Pärast tulumaksu 6268 krooni mahaarvamist maksti töötajale välja

18338 krooni

Töölepingu kohaselt oli töötaja põhipalk 8000 krooni kuus ja igakuine lisatasu 1% jaemüügi käibelt;

palgapäev pidi olema iga kuu viiendal kuupäeval; töölepingu lõpetamisel pidi tööandja maksma

hüvitisena nelja kuu keskmise palga. Alates 1. jaanuarist 1997. a lõpetas tööandja lisatasu maksmise,

millest teatas töötajatele käskkirjaga üks kuu ette. AS Pilverünk ühendati AS-ga K ning uueks

ärinimeks sai AS K, mille kohta on äriregistris tehtud kanne 29. mail 1998. a.

E. K vaidlustas töövaidluskomisjonis töölepingu lõpetamise seaduslikkuse.

Töövaidluskomisjoni 15. septembri 1997. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7

alusel ebaseaduslikuks; loeti tööleping TLS § 79 lg 1 alusel lõpetatuks töötaja algatusel alates

töövaidluskomisjoni otsuse tegemise päevast 15. septembril 1997. a; tööandjalt mõisteti välja TLS

§ 117 lg 2 alusel hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 10 keskmise päevapalga ulatuses

5739 krooni, saamatajäänud igakuine lisatasu 20233 krooni 65 senti ja selle maksmisega viivitamise

eest 4582 krooni, vähemmakstud puhkusekompensatsiooni 1102 krooni 95 senti ja lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel 1 kuu keskmine palk 12 338 krooni 85 senti.

Kuna töötajale oli töölepingu lõpetamise päeval välja makstud 8000 krooni, siis mõisteti tööandjalt

lõpuks välja 35996 krooni 50 senti. Keskmise palga arvestamisel lähtus töövaidluskomisjon palgast ja

jaekäibelt arvutatud lisatasust.

Töövaidluskomisjoni 30. oktoobri 1997. a otsusega jäeti tööandjalt välja mõistmata töölepingu

lõpetamise hüvitis nelja keskmise kuupalga ulatuses, milles pooled olid kokku leppinud töölepingus.

Töövaidluskomisjon leidis, et tõendatud on asjaolud, mis TLS § 86 p 7 järgi on töölepingu lõpetamise

aluseks usalduse kaotuse tõttu. Töölt vallandamine oli aga ebaseaduslik seetõttu, et töölepingu

lõpetamisel rikuti protseduurireegleid. Töötajal oli õigus saada töölepingus kokkulepitud lisatasu,

kuid kuna see jäeti välja maksmata, siis mõisteti tööandjalt välja nii lisatasu kui ka viivis ja

korrigeeriti vastavalt teisi summasid. Juhindudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

(ITVLS) § 30 lg 2, võttis töövaidluskomisjon töötajaga töölepingu lõpetamisel arvesse töötaja süüd,

seaduserikkumise asjaolusid ja iseloomu töölepingu lõpetamise vormistamisel ning määras talle

hüvitise 10 keskmise päevapalga ulatuses. Töövaidluskomisjon jättis tööandjalt välja mõistmata

töölepingus kokkulepitud töölepingu lõpetamise hüvitise, sest TLS § 106 kohaselt ei ole tööandja

kohustatud töötajale maksma hüvitist, kui tööleping lõpetatakse tööandja algatusel töötaja süütegude

tõttu.

Harju Maakohtule 15. oktoobril 1997. a esitatud hagis palus tööandja AS K tunnistada töölepingu

lõpetamise seaduslikuks ning töövaidluskomisjoni 15. septembri 1997. a otsusega rahuldatud E. K

nõuded põhjendamatuteks.

Tallinna Linnakohtule 11. novembril 1997. a ja 23. detsembril 1997. a esitatud hagides leidis E. K, et

tema vallandamine usalduse kaotuse tõttu oli ebaseaduslik ja tema rahalised nõuded on põhjendatud.

Kohus liitis hagiavaldused ühte menetlusse.

Harju Maakohtu 22. juuni 1998. a otsusega tunnistati ebaseaduslikuks E. K töölepingu lõpetamine

TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu ja loeti tööleping lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79

lg 1 järgi alates kohtuotsuse tegemise päevast 22. juunil 1997. a; mõisteti välja saamatajäänud lisatasu

19034 krooni ja viivis 37058 krooni. Kohus jättis rahuldamata E. K hagi hüvitise saamiseks seoses

töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega, vähemmakstud puhkusekompensatsiooni saamiseks ja

lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud asjaolud, mis võisid olla töötajaga töölepingu

lõpetamise aluseks usalduse kaotuse tõttu. Töölepingu ja ametijuhendi järgi ei olnud E. K õigustatud

iseseisvalt sõlmima õigusabi- ja parterlepinguid, mida ta aga tegi 1. detsembril 1996. a; hoidis kodus

personalitöö ja varalise vastutuse lepinguid, milleks tal ei olnud õigust ega vajadust; ta andis ilma

juhatuse loata mööbli kliendi kasutusse ja pani sama mööbli hiljem müüki uue mööblina.

Kohus leidis, et töölepingu lõpetamine tuleb tunnistada ebaseaduslikuks üksnes seetõttu, et tööandja

rikkus töölepingu lõpetamisel protseduurireegleid. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) §-

de 6 lg 1 ja 11 lg 1 p 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates süüteo

toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai

teada isik, kellele süüdlane tööalaselt allus; käskkirjas peab olema märgitud süüteo toimepanemise

aeg. Töötaja viimastest tegudest, mis põhjustasid usalduse kaotuse, sai tööandja teada töötajate

23. aprilli 1997. a kirjast. Töölepingu lõpetamise käskkiri koostati 28. mail 1997. a - seega peale 1-

kuulise tähtaja möödumist. Käskkirjas pole märgitud süütegude toimepanemise aega.

Kohus leidis, et töötajal on õigus saada lisatasu jaemüügi käibelt, mille maksmine lõpetati alates

jaanuarikuust 1997. a, kuna lisatasu maksmise lõpetamisest töötajale allkirja vastu ei teatatud.

Lisatasu nõude esitas töötaja pärast töölepingu lõpetamist. ITLS § 6 lg 1 sätestab nõude esitamiseks

4-kuulise aegumise tähtaja. Kohus pidas usaldusväärseks tööandja esitatud käibeandmeid. PaS § 35

järgi tuleb viivis lisatasu maksmisega viivitamise eest töötaja nõudel välja mõista kuni 23. aprillini

1998. a.

Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja TLS § 117 lg 2 kohaselt kohustatud maksma

töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus leidis, et töötaja poolt toime

pandud teod võisid olla töölepingu lõpetamise aluseks ja kuna üksnes protseduurireeglite rikkumise

tõttu loeti töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, siis on tööandja poolt lõpparvega töötajale

makstud 8000 krooni küllaldane hüvitis.

Puhkusekompensatsiooni on tööandja õigesti arvutanud ja välja maksnud koos lõpparvega.

Kohus leidis, et tööandja ei viivitanud lõpparve maksmisega, makstes välja lõpparve vaidlustamata

summa, ja ühe kuu keskmise palga saamiseks ei ole töötajal alust.

Kohus leidis, et E. K hagi ei ole aegunud, sest töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud tööandja poolt

hagi esitamise tõttu kohtusse.

Ringkonnakohtu 31. detsembri 1998. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli jäetud

rahuldamata E. K nõue hüvitise saamiseks TLS § 117 lg 2 alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise

eest ja tehti selles osas uus otsus. Ringkonnakohus mõistis tööandjalt välja ühe kuu keskmise palga

11883 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Ringkonnakohus muutis viivise suurust ja

tööandjalt mõisteti välja viivis 4582 krooni. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega töötaja

kasuks mõisteti välja saamatajäänud lisatasu 19034 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud, et tööleping E. K lõpetati

ebaseaduslikult. Ebaõige oli hüvitise välja mõistmata jätmine. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel

tööandja poolt, mõistab kohus töötaja tööle ennistamise nõudest loobumisel tööandjalt välja hüvitise

TLS § 117 lg 2 alusel kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus arvestas

asjaolusid kogumis ja leidis, et E. K kasuks tuleb välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise

eest ühe kuu keskmine palk.

Ringkonnakohus leidis, et kui lisatasu maksmine on ette nähtud töölepingus, siis tööandja ühepoolne

soov lõpetada lisatasu maksmine käskkirja alusel, ei muuda töölepingut ja maakohus on lisatasu

õigesti välja mõistnud, arvestades jaekäibe kohta esitatud tõendeid. E. K ringkonnakohtule jaekäibe

kohta esitatud uued tõendid lükkas kohus tagasi, kuna ringkonnakohus vaatas maakohtu otsust läbi

nõude osas, mis oli esitatud maakohtule asja läbivaatamise ajaks.

Töötaja nõuded ei ole aegunud, sest tööandja esitas hagi kohtusse ja seetõttu töövaidluskomisjoni

otsus ei jõustunud. Lisatasu nõude aegumist tööandja töövaidluskomisjonis ei vaidlustanud ja seaduse

mõtte kohaselt ei ole tööandjal töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel aegumise kohaldamist

kohtus enam õigust nõuda.

Kohus leidis, et viivise suurust tuleb muuta. Töölepingu lõpetamisel kuuluvad lõpparvena

väljamaksmisele kõik saadaolevad summad, kaasa arvatud viivis palga maksmisega viivitamise eest

kuni töösuhte lõpetamise päevani. Lõpparve kinnipidamise eest näeb tööandja vastutuse ette

TLS § 119 lg 2, mille kohaselt vastutus on piiratud töötaja ühe kuu keskmise palgaga. Sellepärast ei

ole alust pärast töösuhte lõppemist PaS §-s 35 ettenähtud viivise kohaldamiseks palga maksmisega

viivitamise eest. Maakohus jättis põhjendatult kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve

kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 järgi. Tööandja maksis töötajale välja lõpparve vaidlustamata osa.

Kuni lõpparve väljamaksmiseni ei olnud töötaja lisatasu maksmist nõudnud ega selle maksmisest

keeldumist vaidlustanud - seega ei ole alust tööandja suhtes sanktsiooni rakendada.

Kassatsioonkaebuses palus E. K apellatsioonikohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti lisatasu,

viivise ja hüvitiste nõuded rahuldamata.

E. K leidis, et apellatsioonikohus rikkus TsMS § 231 lg 3 nõudeid, jättes otsuse põhjendavas osas

märkimata kohtu tuvastatud asjaolud ja tõendid, millede alusel kohus tegi järelduse, et tuvastati

asjaolud töölepingu lõpetamiseks usalduse kaotuse tõttu. E. K leidis, et ta ei ole toime pannud

tegusid, mis võiksid olla töölepingu lõpetamise aluseks usalduse kaotuse tõttu ja maakohus väljus

hagi piiridest, kui asus tuvastama töölepingu lõpetamise asjaolusid.

Kohus lähtus lisatasu arvutamisel tööandja valedest andmetest ega arvestanud apellatsioonikohtule

E. K esitatud uut tõendit müügikäibe kohta.

Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti seadust tööandja vastutuse osas nii palga maksmisega

viivitamisel kui ka hüvitise väljamõistmisel seoses lõpparve kinnipidamisega. Apellatsioonikohus

leidis, et väljamaksmata palk on lõpparve osa, mistõttu tööandja vastutab väljamaksmata töötasu eest

kuni töölepingu lõpetamise päevani. Kohus leidis, et töötajal oli õigus lisatasu saada, kuid kuna

lõpparve vaidlustamata osa maksti välja õigesti, siis ei ole õigust viivist saada PaS § 35 alusel pärast

töölepingu lõpetamist. Apellatsioonikohus mõistis tööandjalt välja viivise 4582 krooni, kuid ei

lisanud viivise arvutust. Tööandja andmeid aluseks võttes oleks viivis pidanud olema 6124 krooni.

Kohus jättis põhjendamata, miks töölepingus kokkulepitud lisatasu on muutunud töölepingu

lõpetamise päeval vaidlustatavaks. Apellatsioonikohtu otsus on ebaloogiline. Kohus nentis, et lisatasu

maksmine on ettenähtud töölepingus ja käskkiri lisatasu maksmise lõpetamise kohta ei muuda

iseenesest töölepingut. Töölepingu kohaselt tuli töötajale maksta nii palka kui ka lisatasu. Kohus

leidis, et pooled töölepingut ei muutnud, kuid samas leidis ka, et lisatasu tuleb käsitleda vaieldavana.

Asjaolu, et väljamaksmata palk kuulub lõpparve hulka, ei välista tööandja vastutust PaS § 35 alusel.

Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis III-2/1-81/95. Kuna lisatasu ei makstud

õigeaegselt välja, siis oleks tulnud kohaldada TLS § 119 lg 2 sätteid.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS K, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kohus hindas

töölepingu lõpetamise asjaolusid kogumis ja nõustus maakohtu järeldusega, et E. K tööalased

üleastumised on tõendatud. Riigikohus ei saa hinnata faktilisi asjaolusid ega tõendeid, seetõttu

peavad kassatsioonkaebuse sellesisulised nõudmised jääma tähelepanuta. Apellatsioonikohus on

materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud.

Kolleegiumi istungil palus AS K esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõigusnormi rikkumise tõttu

osas, millega mõisteti välja viivis 4582 krooni lisatasu maksmisega viivitamise eest ja selles osas

tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas tuleb otsus jätta

muutmata.

Apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega tunnistati töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamise protseduurireeglite rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus leidis,

et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse

muutmata, ei pea kohus TsMS § 330 lg 5 kohaselt otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi.

Maakohtu otsuses on viidatud E. K selgitustele asjaolude kohta, mida maakohus otsuse põhjendavas

osas peab nendeks asjaoludeks, mis olid töölepingu lõpetamise aluseks usalduse kaotuse tõttu. Oma

selgitustes kohtule võttis E. K omaks töölepingu lõpetamise põhjustena esiletoodud asjaolud, kuid

leidis, et tema käitumisel oli õigustus. Tööandja oli teistsugusel seisukohal. Maakohus tuvastas, et

E. K pani toime tegusid, mis olid tema suhtes usalduse kaotuse aluseks. Arvestades töölepingu

lõpetamise asjaolusid kogumis, leidis apellatsioonikohus, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

tuleb TLS § 117 lg 2 alusel tööandjalt hüvitisena välja mõista ühe kuu keskmine palk töötaja kasuks.

Apellatsioonikohus ei väljunud töölepingu lõpetamise asjaolusid tuvastades hagi piiridest. Vaidluse

korral töölepingu lõpetamise üle töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu, on töövaidlusorganil õigus

hinnata töötaja süüteo asjaolusid.

TsMS § 308 sätestab uute tõendite esitamise apellatsioonikohtus. Uusi tõendeid võib

apellatsioonikohtus esitada, kui esimese astme kohus keeldus põhjendamatult tõendeid vastu võtmast

või kui tõendit ei olnud võimalik kaalukal põhjusel varem esitada. Tõendi, mida oli võimalik esimese

astme kohtus esitada, kuid mis jäeti esitamata, võib apellatsioonikohus jätta tähelepanuta. Maakohus

pidas usaldusväärseks tööandja esitatud tõendit jaekäibe kohta. Apellatsioonikohus põhjendas otsuses

lisatasu arvutamiseks jaekäibe kohta esitatud uue tõendi tähelepanuta jätmist sellega, et esimese

astme kohtus oli selle kohta tõend esitatud. E. K ei toonud esile kaalukaid põhjusi, miks tal ei olnud

võimalik apellatsioonikohtule esitatud tõendit esitada maakohtule.

Riigikohtu tsiviilkolleegium muudab oma seisukohta PaS § 35 ja TLS § 119 kohaldamisel võrreldes

8. novembri 1995. a kohtuotsuse põhjendustega tsiviilasjas nr. III-2/1-81/95 Oleg Sinitsa hagis Ravori

Investeeringute AS-i vastu hüvitise ja viivise saamiseks.

PaS § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise eest töötajale viivist 0,5%

maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Kolleegium leidis, et palgaseadusega

ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani.

Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine.

Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PaS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik

tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119

lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale

keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu

keskmise palga.

Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et tööandja vastutust TLS § 119 lg 2 alusel ei tule

käeolevas vaidluses kohaldada. Tööandja ei pidanud lõpparvet kinni. Kohtud tuvastasid, et E. K ei

nõudnud lisatasu maksmist AS-s K töötamise ajal ega vaidlustanud selle maksmatajätmist enne

töölepingu lõpetamist. Vaidlustamise ajaks oli lisatasu maksmise lõpetamisest möödunud üle viie

kuu. Vaidlustamata lõpparve maksis tööandja välja. Kuna kohtud tuvastasid, et töötajal oli lisatasu

saamise õigus ja selle maksmisega viivitati alates 5. jaanuarist kuni töölepingu lõpetamiseni 1. juunil

1997. a, siis on töötajal õigus saada PaS § 35 alusel selle aja eest viivist.

E. K leidis kassatsioonkaebuses, et aluseks võttes tööandja andmeid lisatasu arvutamiseks, oleks

pidanud viivise summa olema 6124 krooni, aga mitte 4582 krooni, nagu apellatsioonikohtu otsusega

välja mõisteti. Apellatsioonikohtu otsuses puudub viivise arvutus. Kohus rikkus sellega TsMS §-s

330 lg 4 esitatud nõudeid otsuse põhjendavale osale. Kuna apellatsioonikohtu otsus ei ole viivise

arvutamises kontrollitav, siis tuleb otsus selles osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks

apellatsioonikohtule. Riigikohus juhib tähelepanu PaS §-le 35, mille kohaselt palga maksmisega

viivitamisel peab tööandja maksma iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuulunud

palgast. Kui apellatsioonikohus pidas viivise arvutamisel silmas, et viivis on maksustatav, siis tulnuks

otsuses viidata seadusele, mille alusel sellisele järeldusele jõuti.

Kassatsioonkaebuses leidis E. K, et apellatsioonikohtu otsus on ebaloogiline, kuna kohus leidis, et

käskkiri töölepingu palgatingimusi ei muutnud, kuid samas leiti, et lisatasu tuleb käsitleda

vaieldavana. Apellatsioonikohus käsitles õigesti lisatasu vaieldavana, sest E. K selle vaidlustas. PaS

§ 2 lg 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete

täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Kuna kohus mõistis lisatasu töötaja kasuks välja ja

tööandja selle õigsust kassatsioonkaebuse esitamisega ei vaidlustanud, siis puudub Riigikohtul alus

kohtuotsuse sellele osale õigusliku hinnangu andmiseks.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. detsembri 1998. a otsust osas, millega

AS-lt K mõisteti välja viivis 4582 krooni jaa saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada E. K 29. jaanuaril 1999. a tasutud kautsjon 1263 (üks tuhat kakssada kuuskümmend

kolm) krooni 35 senti.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik