3-2-1-74-99 · Riigikohus

3-2-1-74-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. juunil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja

L. Mihkelsaare esindaja vandeadvokaat R. Napa osavõtul, vaatas avalikul kohtuistungil 31. mail

1999. a läbi

Arvi Uiga kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi

1999. a otsuse Laine Mihkelsaare hagis Arvi Uiga vastu 251 150 krooni saamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmisid AS Arvi Uiga Voolikuvabrik ja Laine Mihkelsaar

27. aprillil 1995. a ostu-müügilepingu, mille järgi AS Arvi Uiga Voolikuvabrik müüs

L. Mihkelsaarele traktori, järelhaagise ja frontaallaaduri kokku hinnaga 113 000 krooni. Müüja andis

kauba hagejale üle ja hageja registreeris end omanikuna Eesti Vabariigi Põllumajandustehnika

Inspektsioonis (EPTI). A. Uiga võttis 9. mail 1995. a L. Mihkelsaarelt traktori, järelhaagise ja

frontaallaaduri ära.

Kuna A. Uiga ei hüvitanud tekitatud kahju ega tagastanud ka vara, siis esitas L. Mihkelsaar 4. aprillil

1997. a hagi A. Uiga vastu, milles palus AÕS §-de 40, 43, 45 lg 1, 68, 80, 81 lg 1 ja 92 lg 1, TsÜS

§ 58, TsK §-de 448 lg 1 ja 461 alusel välja mõista kostjalt kahjuna traktori, haagise ja frontaallaaduri

maksumuse 202 000 krooni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tasus hageja müüjale 3. mail 1995. a

maksekorraldusega 113 000 EVP krooni ja hiljem esindaja kaudu 96 000 krooni sularahas. 28. aprillil

1995. a kanti ta traktori ja haagise omanikuna EPTI registrisse. 9. mail 1995. a viis kostja hagejale

kuulunud traktori, järelhaagise ja frontaallaaduri minema. 2. juunil 1997. a suurendas hageja

hagihinda ja palus välja mõista kahjuna 217 000 krooni ning kahe aasta jooksul hageja raha

kasutamise eest kokku 34 150 krooni.

Kostja vaidles hagile vastu ja väitis, et viis hageja ostetud tehnika ära, sest hageja ei tasunud kauba

eest täielikult. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja tasuma 1 130 000 EVP krooni ehk 113 000 krooni,

kuid hageja tasus ainult 113 000 EVP krooni, sularahaga maksmist ei ole toimunud.

Tartu Linnakohus jättis 9. veebruari 1998. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et tegemist on

ostu-müügilepingust tuleneva vaidlusega ja kohaldas TsK § 242 ja § 249. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt andis AS Arvi Uiga Voolikuvabrik hagejale 26. aprilli 1995. a saatelehega nr 37 üle traktori

MT3-82 ja 27. aprilli 1995. a saatelehega järelhaagise 2PTS-4. Saatelehtedel oli märge, et kauba

dokumendid jäävad kuni kauba eest maksmiseni traktoriärisse. Hageja maksis erastamisväärtpaberi

maksekorraldusega 3. mail 1995. a aktsiaseltsile 113 000 EVP krooni. Kostja tõendas seletuse ja

tunnistajate ütlustega, et kauba dokumendid anti hagejale pärast 113 000 EVP krooni ülekandmist ja

enne kauba eest täielikku tasumist ja seda, et hageja ei täitnud TsK §-st 242 tulenevat ostja kohustust

tasuda kauba eest kindlaksmääratud summa. Sularaha 96 000 krooni maksmist hageja ei ole

tõendanud. Kohus leidis, et kui ostja, rikkudes lepingut, keeldub ostetud asja eest kindlaksmääratud

hinda tasumast, on müüjal vastavalt TsK §-le 249 õigus nõuda kindlaksmääratud hinna tasumist,

samuti täitmise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist või keelduda lepingu täitmisest ja nõuda

kahjude hüvitamist.

AÕS § 81 alusel piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand tekkis

õiguslikul alusel. Põllumajandusministri 10. märtsi 1995. a määrusega kinnitatud traktorite, muude

liikurmasinate ja traktorihaagiste registreerimise eeskirja punkti 2.4.1 kohaselt on masina

omandamist tõendavaks dokumendiks tõend-arve masina registreerimiseks. Kohus luges tõendatuks,

et hageja sai traktori ja järelhaagise tõend-arved enda kätte pettusega, tasudes kauba eest ainult osa,

s.o 113 000 EVP krooni ostu-müügilepinguga kindlaks määratud hinnast, ja seetõttu ei ole hagejal

asjadele omandiõigust AÕS § 81 tähenduses tekkinud.

Kohus leidis, et kuna AS Arvi Uiga Voolikuvabrik tasus 19. novembri 1997. a maksekorraldusega

hagejale 43 660 EVP krooni, mis on võrdne 113 000 EVP-krooniga 1995. a mais, ning traktor,

järelhaagis ja frontaallaadur on kostja valduses, on taastatud ostu-müügilepingule eelnenud olukord ja

hageja nõue kahju väljamõistmiseks on tõendamata ja alusetu.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. märtsi 1999. a otsusega linnakohtu otsuse ning uue otsusega

rahuldas hagi osaliselt ja mõistis A. Uigalt välja L. Mihkelsaare kasuks 217 000 krooni tekitatud

kahju ja riigilõivu 14 420 krooni riigituludesse.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud asjaolu, et ostu-müügilepingu alusel

lepingu objektiks olev vara läks üle ostja omandisse ning ostja vormistas end traktori ja haagise

omanikuna EPTI-s. Kostja seletuse kohaselt keeldus hageja lepinguga kindlaks määratud hinda

tasumast. Ringkonnakohus leidis, et kuna ostu-müügilepingut ei ole vaidlustatud, siis ei ole

asjakohased kostja vastuväited, et hageja ei ole tasunud ostu-müügilepingu järgset summat. Samuti ei

ole AS Arvi Uiga Voolikuvabrik kui müüja TsK § 249 kohast hagi esitanud. Kuna kostja võttis

omavoliliselt seadusliku aluseta ära hageja omandis oleva traktori, järelhaagise ja frontaallaaduri, siis

tekitas ta sellega kahju ning TsK § 448 lg 1 kohaselt tuleb tal tekitatud kahju hüvitada. Hagejale

tekkinud kahju ja kostja teo vahel on põhjuslik seos. Kuna asjade äraviimiseks puudus seaduslik alus,

siis on tegemist õigusvastase teoga ja kostja on kahju tekitamises süüdi. Tekitatud kahju suuruseks on

Tartu Tootjate Liidu õiendi järgi 217 00 krooni, mida kostja ei ole vaidlustanud. Kostja ei ole

tõendanud, et hagejale on kahju tekitatud mitte tema süül. Hageja omandiõigus tekkis ostu-

müügilepingu, mitte aga tõend-arvete alusel.

Tasaarvestamisele ei kuulu AS Arvi Uiga Voolikuvabrik 19. novembril 1997. a L. Mihkelsaarele

kantud 43 660 EVP krooni, kuna hageja nõue esitati A. Uiga, mitte aga AS Arvi Uiga Voolikuvabrik

vastu.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtusse. Hagi oli esitatud TsK § 448 lg 1 alusel, kuid kohaldada oleks tulnud TsK

§ 449 sätteid. Asja materjalidest nähtuvalt tekitas hagejale kahju AS Arvi Uiga Voolikuvabrik, sest

traktori viisid ära selle töötajad. Kostja leidis, et kahju tekitanud isik ei ole tema, vaid kahju tekkis

juriidilise isiku tegevuse tulemusena. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 nõuetele.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millest lähtudes asuti seisukohale ja loeti tõendatuks, et kostja,

mitte aga AS Arvi Uiga Voolikuvabriku esindaja ja töötaja, viis ära hageja traktori. Kohtud oleksid

pidanud tuvastama, kas kostja rikkus hageja väidetavaid õigusi ja tekitas talle kahju. TsK § 448 lg 2

kohaselt peab süü puudumist tõendama kostja. Kostja on tõendanud ringkonnakohtule antud

seletusega ja kohtule esitatud 25. novembri 1997. a õiendiga, et ta tegutses äriühingu esindajana.

Kuna tehnika viidi ära koos tunnistajaga, kes töötab samuti äriühingus, ja kohaliku politseikonstaabli

juuresolekul ning äravõetud tehnika on äriühingu valduses, on kohustatud isikuks AS Arvi Uiga

Voolikuvabrik. Hageja ei ole tõendanud temal kahju tekkimist kostja tegevuse tagajärjel.

Kostja leidis, et ringkonnakohus on küll välja toonud kahju tekitamisest tuleneva kohustise alused,

kuid on rikkunud TsMS § 76 lg 1 sätteid, sest linnakohtul oli õigus asendada kostja õige kostjaga või

jätta hagi rahuldamata. AS Arvi Uiga Voolikuvabrik protsessi kaasamata jätmisega on kohtud

otsustanud tema õiguste ja kohustuste üle.

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et kahju tekitas füüsiline isik A. Uiga, kuigi

traktori, haagise ja frontaallaaduri ostis ta juriidiliselt isikult AS-lt Arvi Uiga Voolikuvabrik. Lepingu

tingimused olid täidetud. Kostja ei väitnud linnakohtus, et kahju oleks tekkinud juriidilise isiku süü

läbi. Hageja märgib, et AS Arvi Uiga Voolikuvabrik sundlõpetamise teade avaldati 16. detsembri

1997. a Riigi Teataja Lisas.

Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja kirjalikus vastuses esitatud väidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi.

Hagi oli esitatud TsK §-le 448 tuginedes. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja omandiõigus traktorile,

järelhaagisele ja frontaallaadurile tekkis ostu-müügilepingu alusel, mida müüja AS Arvi Uiga

Voolikuvabrik ei ole vaidlustanud. Kuna kostja võttis hagejalt asjad ära seadusliku aluseta, siis tekitas

ta sellega hagejale kahju ning TsK § 448 lg 1 kohaselt tuleb kahju tekitanul tekitatud kahju hüvitada.

Seega on ringkonnakohus kohaldanud materiaalõiguse normi õigesti.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg 4. Ringkonnakohus on esitatud tõendeid hinnanud ja

leidnud, et kostja ei tõendanud, et hagejale on kahju tekitatud mitte tema süül ja tegemist ei ole kostja

õiguspärase teoga. Ringkonnakohtu järeldused on otsuses piisavalt põhjendatud. Kuna kostja alles

ringkonnakohtu istungil ütles vastuväitena hagile, et hagejalt asju ära võttes tegutses ta AS Arvi Uiga

Voolikuvabriku esindajana, siis ei pidanud ringkonnakohus otsuses kostja sellele väitele vastama.

Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kohus on rikkunud TsMS § 76 lg 1, sest ta ei

asendanud kostjat õige kostjaga. Osundatud sättest ei tulene kohtu kohustust kostja asendamiseks.

TsMS § 76 lg 1 kohaselt, kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud selle isiku vastu, kes peab olema

kostja, võib kohus hageja ettepanekul menetlust lõpetamata asendada kostja teise kostjaga. Ka ei ole

kohus otsustanud AS Arvi Uiga Voolikuvabrik õiguste ja kohustuste üle.

Juhindudes TsMS § 362 lg-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed A. Kull, T. Vernik