3-2-1-75-99 · Riigikohus

3-2-1-75-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. juunil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

kirjalikus menetluses 7. juunil 1999. a

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1999. a otsuse Ats Ago hagis Eesti Liikluskindlustuse Fondi

vastu 13 603 krooni ja 85 sendi saamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 12. aprillil 1997. a kella 18.25 ajal toimus Võru

maakonnas Võru vallas Tallinn-Luhamaa teel liiklusõnnetus, kus Igor Beljajev, rikkudes

liikluseeskirjade nõudeid, riivas vastassuuna liiklusvööndis tema poolt juhitud sõiduautoga FIAT

UNO hagejale kuuluvat sõiduautot Nissan Sunny, mida juhtis hageja abikaasa Laili Ago. I. Beljajevil

puudus nõutav liikluskindlustus, mistõttu mõlema sõiduki juhid pöördusid Võru Politseiprefektuuri

liiklusõnnetuse seadusega sätestatud korras fikseerimiseks ning I. Beljajevi süü kindlaksmääramiseks.

Politseiprefektuuri liikluspolitsei inspektor vormistas liiklusõnnetuse kohta teate, kuna I. Beljajev

tunnistas enda süüdi asetleidnud liiklusõnnetuse põhjustamises. Teate vormistanud liiklusinspektoril

jäi aga märkamata, et I. Beljajev ei kinnitanud oma allkirjaga teate osa tema vastutusest liikluskahju

põhjustamise eest. Liiklusõnnetusega tekitati hagejale kahju 6801 krooni 90 senti, mille hüvitamiseks

hageja esitas kindlustusandjale " kindlustusseltsile ASA " õigeaegselt nõude ja vajalikud

dokumendid. Kuna I. Beljajevil puudus liikluskindlustus, edastas kindlustusselts materjalid Eesti

Liikluskindlustuse Fondile. Kostja oma 28. augusti 1997. a otsusega keeldus hagejale sõiduki

vigastustega tekitatud varakahju hüvitise väljamaksmisest, kuna tegemist polevat liikluskahjuga.

Hageja leidis, et kostja keeldus alusetult liikluskahju väljamaksmisest, palus LKS §-de 4 lg 1, 2 p 1;

12 lg 7 p 2; 19 lg 3 p 1; 25; 27 lg 1, 8; 37 alusel mõista kostjalt välja 6801 krooni 90 senti. Asja

läbivaatamise käigus suurendas hageja oma nõuet, taotledes lisaks nimetatud liikluskahjule mõista

LKS § 33 lg 1, 5 alusel kostjalt välja ka viivise liikluskahju hüvitamisega viivitamise eest 0,2% iga

viivitatud päeva eest, nõudes kokku 13 603 krooni 84 sendi väljamõistmist.

Kostja väitis, et LKS § 34 lg 1 alusel on kindlustusandjal õigus kahju hüvitamisest keelduda, kui ei

ole tegemist liikluskahjuga. LKS § 4 lg 2 p 4 alusel on tegemist liikluskahjuga, kui sõiduki omanikul

või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus. Selles asjas pole kindlaks tehtud, kellel tekkis

seoses liiklusõnnetusega tsiviilvastutus ning hüvitise väljamõistmiseks puudub alus.

Võru Maakohus jättis 29. juuni 1998. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse motiividel ei registreeritud

Võru Politseiprefektuuri teate kohaselt 12. aprillil 1997. a Võru maakonnas ühtegi liiklusõnnetust.

Tõendamist leidis, et liiklusõnnetuses osalenud juhid sündmuskohal oma arvamust vastutuse

küsimuses kirjalikult ei vormistanud, vaid lahkusid sündmuskohalt ja alles seejärel teatasid

liiklusõnnetusest politseile. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud on sündmuskohalt lahkunud

juhtunust politseisse teatamata, kuid kui kindlustusandjale teatamise järel selgub, et poolte hinnangud

liiklusõnnetuse toimumise põhjuste ning vastutuse jagunemise osas lähevad lahku, ei ole LKS § 28

lg 5 kohaselt kindlustusandjal kohustusi enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud korras.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et liiklusõnnetuse osalised oleksid selle vaidluse lahendanud. Hagi ei

ole esitatud I. Beljajevi vastu, mistõttu ei ole võimalik tema vastutuse kohta otsust teha.

Maakohus leidis, et LKS §-de 27 lg 1, 34 lg 1 kohaselt on oluline tähtsus liikluskahju hüvitamisel

liikluskindlustuse seaduse alusel sel asjaolul, kellel tekkis tsiviilvastutus, kes on süüdi avarii

põhjustamises. Kuna ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid, et tsiviilvastutus tekkis I. Beljajevil, et

tema põhjustas liiklusõnnetuse, siis ei ole kostjal praeguseks kohustust kindlustusandja asemel

hagejal liikluskindlustuse seaduse sätete alusel kahju hüvitamiseks ja seega ei ole tõendatud ka

hagejal liikluskahju LKS § 4 lg 2 p 4 mõttes.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. veebruaril 1999. a maakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära

tõlgendamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi

täielikult.

Vääraks loeti maakohtu seisukoht, et asjas ei saa I. Beljajevi tsiviilvastutuse kohta otsust teha

põhjusel, et hagi ei ole esitatud tema vastu. Kuna kostja keeldus kohtuväliselt hagejale liikluskahju

hüvitamisest, siis ei olnud hagejal seaduse kohaselt muud võimalust kui nõuda selle hüvitamist kohtu

kaudu. Ringkonnakohus leidis, et liiklusõnnetuses osalenud juhtide vahelise vaidluse lahendamine ei

ole võimalik mingis muus menetluses. I. Beljajev on liikluskindlustuse fondi vastu esitatud hagi

menetlusse kaasatud kolmanda isikuna. Talle laieneb TsMS § 242 lg 1 kohaselt samuti kohtuotsuse

seadusjõud, seepärast on võimalik tema tsiviilvastutuse lahendamine käesolevas tsiviilasjas.

I. Beljajevi kaasamiseks kostjana puudub alus, kuna tulenevalt liikluskindlustuse seadusest ei saa

hageja esitada liikluskahju hüvitamise nõuet tema vastu.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid kogumis

kinnitavad, et käsitletava liiklusõnnetuse põhjustas just I. Beljajev, kes rikkus LE p-de 72; 100;101 ja

110 p 3 nõudeid " alustas möödasõitu piiratud nähtavusega ja libedal teelõigul ning manöövrist

loobuda otsustades ei suutnud vältida sõiduki külglibisemist vastassuunavööndisse ja selle liikumist

seal vastutulnud L. Ago sõidukile otsa. Tõenditega on ümber lükatud I. Beljajevi väited, nagu oleks

tema juhitud sõiduk pärast külglibisemise lõppemist asunud juba teepeenral ja seisnud ning otsasõitu

olnuks võimalus vältida teise auto juhil.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kolmandal isikul tekkinud tsiviilvastutus liiklusõnnetuse ja

sellega kaasnenud kahju põhjustamise eest ning on tuvastatud ka muud LKS § 4 lõikes 2 ettenähtud

tingimused, mis annavad aluse hagejal liiklusõnnetusega tekkinud varakahju käsitada

liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatava liikluskahjuna. Kostja keeldumine hagejale varakahju

hüvitamisest LKS § 34 lg 1 alusel ei ole põhjendatud, kostja on kohustatud hagejale tema sõiduki

vigastamisega seoses oleva kahju hüvitama LKS §-de 12 lg 7, 25 lg 1 ja 27 kohaselt. Nähtuvalt

kahjukäsitlustoimikus olevast remondikalkulatsioonist ja kviitungitest on hageja sõiduki

taastamisremondiks teinud kulutusi kokku 6801 krooni 90 sendi ulatuses ja see kuulubki tekitatud

liikluskahjuna kostjalt hagejale väljamõistmisele. Samuti mõistis ringkonnakohus välja viivise

10. augustist 1997. a kuni ringkonnakohtus asja arutamise päevani 26 veebruaril 1999. a LKS § 33

lg 5 alusel kindlustushüvitise suuruses summas. Seega mõisteti kokku 13 603 krooni ja 85 senti ning

2 x 744 krooni riigilõivu Ats Ago kasuks.

Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse. Kostja leiab, et viivise

väljamõistmine on vastuolus liikluskindlustuse seaduse mõttega, sest liiklusõnnetuse põhjustaja oli

seadusega ettenähtud korras kindlaks tegemata. Kohus on ühekülgselt hinnanud tõendeid. I. Beljajev

ei ole kunagi ennast liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi tunnistanud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

I. Beljajevilt süüdioleku tunnistamise kohta allkirja võtmine liiklusõnnetuse teatisele ei olenenud

hageja abikaasast. I. Beljajevi süü on tuvastatud ringkonnakohtu otsusega.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et liiklusõnnetuse põhjustas kindlustamata sõiduki juht I. Beljajev ja

temal tekkis tsiviilvastutus seoses liiklusõnnetusega. Kuna I. Beljajevi vastutus oli kindlustamata, on

ringkonnakohus õigesti pannud vastutuse LKS §-de 12 lg 7; 25 lg 1 ja 27 lg 6 alusel Eesti

Liikluskindlustuse Fondile. Riigikohus ei ole pädev hindama kassatsioonkaebuse väiteid hagi

tõendatuse osas seoses I. Beljajevi vastutusega, sest TsMS § 353 lg 3 kohaselt põhineb Riigikohtu

otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Tõendite hindamisel ei ole kohus

protsessinorme rikkunud.

Kassatsioonkaebus on põhjendatud seaduse kohaldamisel viivise väljamõistmise osas. Kui

liiklusõnnetuses osalenud isikud on sündmuskohalt lahkunud juhtunust politseile teatamata ja pole

kokku leppinud kooskõlas LE punktiga 197 ning kindlustusandjale teatamise järel selgub, et poolte

hinnangud liiklusõnnetuse toimumise põhjuste ning vastutuse jagunemise osas lähevad lahku, ei ole

LKS § 28 lg 5 alusel kindlustusandjal kohustusi enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud

korras. Liiklusõnnetuses osalenud isikute vaidlus lahenes alles ringkonnakohtu otsusega. Seepärast ei

olnud enne seda tegemist kostja viivitusega. Asjas on võimalik teha uus otsus, sest ringkonnakohus

on otsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu. Muudatus tuleb teha ka riigilõivu

osas ja välja mõista A. Ago kasuks mitte 2 x 744 = 1488 (krooni) vaid 2 x 408,1 = 816 (krooni) 20

senti.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1999. a otsus 6801 (kuue

tuhande kaheksasaja ühe) krooni 90 sendi viivise ja 671 (kuuesaja seitsmekümne ühe) krooni

80 sendi riigilõivu väljamõistmise osas ja jätta hagi viivise osas rahuldamata.

Välja mõista Eesti Liikluskindlustuse Fondilt (asukoht Tallinn Tööstuse 52) mitte 2 x 744 =

1488 (krooni) vaid 816 (kaheksasada kuusteist) krooni 20 senti riigilõivu Ats Ago (isikukood

34406056538) kasuks.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 23. märtsil 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa