Legislator Case Law & Legislation
3-1-1-63-99 ECLI:EE:RK:1999:3.1.1.63.99.183 AI generated

3-1-1-63-99 · Riigikohus

Case Number 3-1-1-63-99
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtuotsus

Legislator summary

AI generated

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu L. L. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja I Tartu Linnakohtu 27. jaanuari 1999. a otsusega tunnistati L. L. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p 1 ja

Legislator headnote

AI generated

3-1-1-63-99 · Riigikohus: valikut. Asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõue on KrMK § 50 kohaselt täitmata.

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

3-1-1-63-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. juunil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 17 lg 6 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu L. L. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja

riigiprokurör Marge Püss.

I Tartu Linnakohtu 27. jaanuari 1999. a otsusega tunnistati L. L. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p 1 ja

§ 17 lg 6 järgi rahatrahviga 50 päevamäära ulatuses s.o 1400 krooni.

L. L. mõisteti süüdi selles, et ta 11. septembril 1995. a kella 10.30 paiku aitas kaasa T. E. ja A. K. poolt

toimepandavale salajasele vargusele AS-st X. L. L. vahendas A. K. ja T. E. vahelist kokkulepet A. K.

tööbussi VW reg nr xxx XXX kasutamiseks mööblidetailide veoks ning aitas peale laadida 5 pakki

varastatud mööblidetaile kokku 5339.50 krooni väärtuses.

Linnakohus pidas tõendatuks kohtualuste T. E., L. L. ja A. K. süü mööblidetailide varguses. Kõik

süüdimõistetud vaidlustasid linnakohtu otsuse. Kohtualuse L. L. kaitsja vandeadvokaadi abi Imbi Jürgen

palus tühistada linnakohtu otsus osas, millega L. L. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 17 lg 6 järgi ning

teha uus otsus, millega mõistetaks L. L. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja leidis, et linnakohus on

kriminaalmenetluse seadust rikkudes hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid, mis on kaasa toonud

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

II Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus L. L.

süüdimõistmise ja karistamise osas muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et L. L. on õigesti süüdi mõistetud mööblidetailide vargusele kaasaaitamises.

Rõhutati, et L. L. on kahtlustatavana ülekuulamisel (tl 111-112) kinnitanud, et T. E. palus tal leida autojuhi,

kes viiks firma territooriumilt mööblidetaile välja. Arusaamist, et jutt oli ebaseaduslikult väljaviidavatest

esemetest kinnitab T. E. poolt lubatud teenustasu 400 või 500 krooni. Neid tingimusi tutvustas L. L. A. K-le

väiksemat summat nimetades, et ise vaheltkasu teenida. Oma hinnangul ei oleks ta ise arutlusel olnud

summade eest väljaviimisega riskinud, kartes vallandamist. Apellatsioonikohus on neid L. L. hinnanguid

muude tõenditega kõrvutades järeldanud, et tõendite kogumi järgi on L. L. õigesti süüdi mõistetud kuriteole

kaasaaitamises. Ta viis mööblidetailide riisumiseks kokku T. E. ja A. K.

III Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse vaidlustamiseks on esitanud kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu L. L. kaitsja vandeadvokaadi abi Imbi Jürgen. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus ei

vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele, mis sätestab vajaduse sisuliselt analüüsida ja kõrvutada tõendeid ning nende

valikut. Asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõue on KrMK § 50 kohaselt täitmata.

Kassaator rõhutab, et isiku süüdimõistmine kuriteole kaasaaitamises eeldab selle isiku otsest tahtlust

kuriteole kaasaaitamiseks. Kui isik ei saa aru, et aitab teise isiku kuriteo toimepanemisele kaasa, ei ole ta

kuriteole kaasaaitajaks.

L. L. kaitsja peab veel oluliseks asjaoluks seda, et ringkonnakohtu istungil esinenud prokurör taotles kaitsja

apellatsioonkaebuse rahuldamist ja L. L. õigeksmõistmist. Prokurör oli seisukohal, et L. L. ei saanud aru ega

pidanudki aru saama sellest, et T. E. paneb toime mööblidetailide varguse. Kaitsja arvates asus kohus asja

arutamist jätkates ja süüdimõistvat kohtuotsust tehes süüdistaja positsioonile. Kui kohus jätkab asja arutamist

vaatamata prokuröri taotlusele kohtualune õigeks mõista, peab ta eriti hoolikalt käsitlema kohtuotsuse

põhistamiseks kasutatud tõendeid. Samas tunnustab kaitsja kohtu õigust asuda prokuröri omast lahknevale

seisukohale.

Kassaator taotleb apellatsioonikohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu

kaitsjana esinenud vandeadvokaat Rein Napa, kes toetas kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohti ning

prokuröri, kes vaidles nendele vastu,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 1999. a otsus L. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja

§ 17 lg 6 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Kassaatori põhiväidete kohta peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist:

1. Võimalikke tõendiallikaid on esimese ja teise astme kohtud sisukohaselt käsitlenud ja andnud L. L.

käitumisele tema enda ja kaassüüdistatavate sisukohasteks loetud selgitustega kooskõlas oleva õigusliku

hinnangu. Riigikohtul puudub võimalus tõendite valiku ja nendele antud hinnangute ümberotsustamiseks,

sest vastavalt AKKS § 65 lg-s 4 sätestatule ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.

2. Prokuröri kriminaalasja kohtulikust arutamisest osavõttu ja prokuröri pädevust kriminaalmenetluse selles

staadiumis käsitleb KrMK § 210. Riiklikku süüdistust esindava prokuröri arvamused ja kaalutlused on

orienteeritud põhjendatud järelduste saavutamisele, kuid ei saa olla kohtule siduvad. Seda rõhutab KrMK

§ 210 lg 4, mille kohaselt ei võta prokuröri loobumine süüdistusest kohtult kohustust jätkata kriminaalasja

arutamist ja otsustada kohtualuse vastutuse küsimust.

Asjaolul, et apellatsioonikohtu istungil esinenud prokurör toetas süüdimõistetu L. L. õigeksmõistmist

taotlevat apellatsioonkaebust, ei ole sõltumatult tegutsevate kohtunike suhtes KrMK §-des 19 ja 50 sätestatud

nõuete täitmist hajutavat toimet.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 1999. a otsus L. L. suhtes jätta muutmata.

2. L. L. kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Mõista L. L-lt välja kaitsjatasu 1239 krooni riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 15. juunil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep