3-1-1-61-99 · Riigikohus

3-1-1-61-99

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus 8. juunil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi Kristjan Sulaoja poolt esitatud erikaebuse

Tallinna Ringkonnakonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1999. a määruse peale, millega

tühistati Pärnu Linnakohtu 31. märtsi 1999. a määrus Kristjan Sulaoja süüdistusasjas KrK

§ 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa Kristjan Sulaoja kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

I Pärnu Linnakohtu 31. märtsi 1999. a otsusega tunnistati K. Sulaoja süüdi ja teda karistati KrK § 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega 1 aastaks ja 6 kuuks ning KrK § 202 järgi

vabadusekaotusega 2 aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused lugedes kergema

karistuse raskemaga kaetuks ja mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks 2 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas. Mõistetud karistusest loeti kantuks tema vahi all viibitud aeg

14. kuni 16. veebruarini 1998. a. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi alla võtmise aeg,

s.o 19. veebruar 1998. a.

II Pärnu Linnakohtu 31. märtsi 1999. aotsuse peale esitas K. Sulaoja apellatsioonkaebuse, milles

palus end süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks mõista. Veel vaidlustas apellant temalt tsiviilhagi

rahuldamisel väljamõistetud summade suuruse.

III Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1999. a määrusega tühistati Pärnu

Linnakohtu 31. märtsi 1999. a otsus. Tuginedes AKKS §-le 14, § 30 lg-le 2 ning § 39 lg 2 p-

dele 7 ja 10, saadeti kriminaalasi Pärnu Linnakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegiumi

määruse kohaselt on Pärnu Linnakohtu eelnimetatud kohtuotsus täielikult motiveerimata, sest selles

ei ole ära näidatud, milliste tõendite alusel luges linnakohus K. Sulaoja poolt kuritegude

toimepanemise tuvastatuks. Kohtuotsuses piirduti üksnes kohtualuse ja tunnistajate nimede ning

kriminaalasjas kogutud dokumentide loetlemisega. Samas leidis kriminaalkolleegium, et Pärnu

Linnakohtu 31. märtsil 1999. a kohtuistung on küll formaalselt protokollitud, kuid halva käekirja ning

hulgaliste paranduste tõttu ei ole see loetav. Määruse kohaselt on nii kohtuotsuse motiivide kui ka

kohtuistungi protokolli puudumine loetud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis

toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Lisaks eeltoodule leidis kriminaalkolleegium, et

kriminaalasja uuel arutamisel tuleb anda hinnang ka kohtualuse vaimsele seisundile.

IV Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1999. a määruse peale esitas

kohtualune K. Sulaoja erikaebuse, milles ta vaidlustab enda väidetavalt alusetu vahi all pidamise ning

taotleb vahi all pidamise asendamist allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. K. Sulaoja rõhutab

erikaebuses, et KrMK §-s 73 sätestatud maksimaalne üheaastane vahistustähtaeg möödus

tal 19. veebruaril 1999. a.

VRiigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja erikaebuses sisalduvat taotlust, märkides

täiendavalt järgmist. Kuna K. Sulaojale ei ole saadetud tema kohtu alla andmise määruse ärakirja, siis

ei olnud K. Sulaoja ka teadlik sellest, et kohtu alla andmisel jäeti tema suhtes varem tõkendiks valitud

vahi all pidamine muutmata. Teiseks rõhutas kaitsja, et tema kaitsealune oleks tulnud ringkonnakohtu

määruse tegemise järgselt vahi alt vabastada ka põhjusel, et selle määruse resolutiivosast ei nähtu

K. Sulaoja edasise vahi all pidamise vajalikkust.

Prokuröri seletuses taotleti erikaebuse rahuldamata jätmist, kuigi tõdeti, et juriidiliselt oleks olnud

korrektsem kõnealuses kohtumääruses otsesõnu märkida, et tõkend jäetakse muutmata.

VI Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Kuigi vastavalt KrMK § 73 lg-s 1 sätestatule võidakse vahi all pidamist kohaldada ka kohtualuse

suhtes, kehtivad KrMK §-s 74 on sätestatud vahi all pidamise tähtajad vaid kohtueelse uurimise

staadiumis ja nende tähtaegade kaitsev toime ei laiene kohtualusele. Selline järeldus tuleneb KrMK

§ 74 lg-s 2 sätestatust, et kui kohus saadab kriminaalasja, "milles süüdistatava vahi all pidamise

tähtaeg on lõppenud, asja tehiolude tõttu aga ei saa ära muuta tõkendit vahi all pidamise näol,

pikendab vahi all pidamise tähtaega maa-või linnakohtunik neljakümne päeva piires". Seega võib

kohtualust vahi all pidada ka juhul, mil süüdistatava vahi all pidamise tähtaeg on möödunud ja uuesti

tekib vahistustähtaja pikendamise vajadus vaid siis, kui kohtualune asetatakse taas süüdistatava

menetlusseisundisse.

Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud ka kohtupraktikas valitsev arusaam, et kohtu alla andmise

määruses ei ole vaja eraldi kindlaks määrata kohtualuse vahi all pidamise tähtaega. Piisab sellest, kui

selles määruses " vastavalt KrMK § 189 p-s 9 sätestatule " sedastatakse, et kuna tõkend on valitud

õigesti, siis jäetakse see muutmata.

Kohtueelse uurimise staadiumi tarbeks KrMK §-s 74 kehtestatud vahi alla pidamise tähtajad peavad

tagama selle, et isik toimetatakse esimese võimalusel viivitusteta kohtu ette. Asjaolu, et KrMK §-s 74

sätestatud vahi all pidamise tähtajad ei kehti enam kriminaalasja kohtuliku menetlemise staadiumides

ei tähenda aga seda, et kohtualust võiks hoida vahi alla igasuguste piiranguteta. Vastavalt EÕIK art 6

p-le 1 peab kriminaalasja kohtulik lahendamine toimuma mõistliku aja jooksul ning kohtualusel on

võimalik Euroopa Inimõiguste Kohtus vaidlustada ka seda, kui kriminaalasja tema suhtes ei ole

kohtulikult menetletud mõistliku aja jooksul.

Erandina eelnevalt märgitust on seadusandja KrMK § 73 lg-s 2 siiski sätestanud prokurörile

võimaluse taotleda vahi all pidamise tähtaja pikendamist ka pärast kohtueelse uurimise lõpuleviimist.

Selline vajadus võib tõusetuda juhtudel, mil vahi all pidamise tähtaeg möödub pärast prokuröri poolt

kriminaaltoimiku kohtusse saatmist, kuid enne süüdistatava kohtu alla andmist. Sellises olukorras

tuleb põhiõiguse tagamiseks viia läbi kohtu korraldav istung vaid vahistustähtaja pikendamiseks

vähemalt ajani, mil kohus saab lahendada kohtu alla andmise küsimuse.

Käsitletava kriminaalasja menetlemisel ei ole ületatud KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise

tähtaegasid kohtueelsel uurimisel. Kriminaaltoimiku materjalidest (tl 137) nähtuvalt algas K. Sulaoja

vahistustähtaeg 19. veebruaril 1998. a ja 18. veebruaril 1999. a anti ta kohtu alla ning tema suhtes

eeluurimisel valitud tõkend jäeti muutmata (tl 227). Seega ei ole K. Sulaoja puhul rikutud KrMK § 74

lg-s 1 kehtestatud kohtueelse uurimise ajal isiku vahi all pidamise maksimaalset - üheaastast tähtaega.

Vastuseks kaitsja poolt Riigikohtu istungil märgitule peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

rõhutada, et vastavalt KrMK § 202 lg-s 1 sätestatule antakse kohtu alla andmise määruse ärakiri

kohtualusele üksnes siis, kui selle määrusega muudeti süüdistust või tõkendit. Käsitletaval juhul seda

ei tehtud ja seega ei saa kõnealuse kohtumääruse kohtualusele andmata jätmist käsitada

seaduserikkumisena. Kummatigi on K. Sulaojal " vastavalt KrMK §-s 200 sätestatule " olnud

võimalus tutvuda nii kõnealuse kohtumääruse kui ka kriminaaltoimiku ülejäänud materjalidega. Selle

õiguse kasutamist on K. Sulaoja kinnitanud ka oma allkirjaga (tl 259).

Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil nii kaitsja kui ka riikliku süüdistaja poolt märgituga, et selguse

huvides oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1999. a määrusega

kriminaalasja esimese astme kohtusse uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel tulnud märkida, et

K. Sulaoja suhtes valitud tõkend jäetakse muutmata. Samas ei saa nõustuda kaitsja poolt väidetuga, et

sellise " tõkendit puudutava märkuse - tegemata jätmisel oleks tulnud K. Sulaoja vahi alt vabastada.

Kriminaalasja ringkonnakohtust uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel ennistati menetluslik

olukord, mis oli tekkinud K. Sulaoja kohtu alla andmisel 18. veebruaril 1999. a. See menetluslik

olukord hõlmab ka K. Sulaoja suhtes varem valitud tõkendi " vahi all pidamise muutmata jätmist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-dest 76 ning 77, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Tallinna Ringkonnakohtukriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1999. a määrus Kristjan Sulaoja

süüdistusasjas jätta muutmata, Kristjan Sulaoja erikaebus jätta rahuldamata.

Mõista Kristjan Sulaojalt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 867 kr ja 30 s (kaheksasada

kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti).

Kohtumäärus jõustub 8. juunil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep