3-3-1-28-99 · Riigikohus

3-3-1-28-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. juunil 1999

H. Randeri esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ehitusloa andmise vaidlustamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 27. mail 1999 avalikul kohtuistungil läbi Hillar Randeri esindaja vandeadvokaat Indrek

Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsuse peale haldusasjas

nr. II-3-31/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Hillar Rander ja tema esindaja vandeadvokaat Indrek

Koolmeister ning Silvi Valdner ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Harland Paas. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 29. juuli 1993. a. otsusega nr. 42/1-90 tunnistati Silvi Valdner

omandireformi õigustatud subjektiks 3/5 mõttelises osas Tartumaal Haaslava vallas asunud maakoha

"Sarapuumäe nr. XI" 10, 22 ha maa suhtes.

18. oktoobril 1995 esitas S. Valdner Tartu Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles ta palus

tunnistada täielikult seadusevastasteks Tartu Rajooni RSN TK 14. märtsi 1984. a. otsuse nr. 131

punkti 2, Elva Metsamajandi 13. aprilli 1984. a. käskkirja nr. 1-3/60 ja 10. septembri 1984. a. akti

nr. 2 maa looduses eraldamise kohta. Tartu Maakohtu halduskohtuniku 17. juuli 1996. a. määrusega

saadeti see haldusasi lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohtu 10. aprilli 1997. a.

otsusega jäeti S. Valdneri kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1997. a. otsusega

haldusasjas nr. II-3-67/97 tühistati halduskohtu otsus ja tehti asjas uus otsus ning tunnistati Tartu

Rajooni RSN TK 14. märtsi 1984. a. otsus nr. 131 p. 2, Elva Metsamajandi 13. aprilli 1984. a.

käskkiri nr. 1-3/60 ja 10. septembri 1984. a. akt nr. 2 Hillar Randerile maa looduses eraldamise kohta

täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohus leidis, et kohtutoimikutes olevate dokumentide põhjal

oli S. Valdner vaidlustatud aktide andmise ajal Tartumaal Haaslava vallas Kriimani külas asuvate

Karl Mittilt päritud hoonete õiguspärane omanik. Omandiõigus hoonetele oli tal 8. detsembril

1970. a. ettenähtud korras registreeritud. Sõltumata hoonete säilivuse astmest oli vaidlustatud

haldusaktide andmise ajal S. Valdneril nimetatud hoonete juurde kuuluva maa kasutamise õigus.

Kuna S. Valdneri maakasutamisõigus ei olnud lõppenud, siis polnud õigust seda maad eraldada

1984. a. individuaalehituskrundina H. Randerile.

S. Valdneri esindaja vandeadvokaadi abi Martin Traat esitas 6. mail 1998 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Rajooni RSN TK ehituse- ja arhitektuuri komisjoni 26. aprilli

1985. a. protokolli nr. 8 punkti 18 ja Riikliku Arhitektuuri ja Ehituse Kontrolli (edaspidi RAEK)

Inspektsiooni poolt 5. mail 1985 H. Randerile rekonstrueerimis- ja ehitusloa väljaandmine täielikult

seadusevastasteks. Kaebaja väitis, et Tartu Rajooni RSN TK ehituse- ja arhitektuuri komisjoni

26. aprilli 1985. a. protokolli nr. 8 punkti 18 kohaselt vaatas see komisjon läbi ning otsustas

kooskõlastada tol ajal Haaslava külanõukogu territooriumil asuva H. Randeri individuaalelamu,

kõrvalhoonete ja sauna rekonstrueerimise projekti. Selle dokumendi alusel andis RAEK inspektsioon

5. mail 1985 H. Randerile rekonstrueerimis- ja ehitusloa. Rekonstrueerimisprojekti kooskõlastamise

ja ehitusloa väljaandmise õiguslikuks aluseks olid Tartu Rajooni RSN TK 14. märtsi 1984. a. otsus

nr. 1-30/60 ja 10. septembri 1984. a. akt maa looduses eraldamise kohta, millega anti H. Randerile

maad tähtajata kasutamiseks. Kuna nimetatud aktid tunnistati Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1997. a.

kohtuotsusega täielikult seadusevastasteks, siis on ka nende alusel antud vaidlustatud haldusaktid

seadusevastased.

Tartu Halduskohtu 17. detsembri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-56/98 jäeti see kaebus

rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et vaidlustatud aktid on kooskõlas nende tegemise ajal kehtinud

seadustega. Halduskohtunik märkis, et "H. Randerile on ehitusluba antud küll õigusvastaselt

võõrandatud maale, kuid seda on tehtud enne 1991. a., mil hakati läbi vaatama avaldusi

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ning käesolevaks ajaks on

välja antud H. Randerile kuuluvatele ehitistele kasutusload".

S. Valdner esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

kohtuotsuse ja teha uus otsus ning rahuldada halduskohtule esitatud kaebus.

Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-31/99 tühistati halduskohtu

otsus ja tehti uus otsus ning tunnistati Tartu Rajooni RSN TK ehituse- ja arhitektuuri komisjoni

26. aprilli 1985. a. protokolli nr. 8 punktis 18 antud rekonstrueerimisprojekti kooskõlastus ja selle

alusel RAEK inspektsiooni poolt 5. mail 1985 H. Randerile ehitusloa väljaandmine Haaslava

külanõukogus asuva individuaalelamu, kõrvalhoone ja sauna rekonstrueerimiseks täielikult

seadusevastasteks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole antud vaidluse lahendamisel tähtis see

asjaolu, et vaidlustatud aktid anti enne 1991. aastat, mil hakati läbi vaatama õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avaldusi. S. Valdner ei ole kaebust esitanud motiivil, et tema kui

õigustatud subjekti õigusi rikub tagastamisele kuuluvale maale ehitusloa andmine. S. Valdner väidab,

et ehitusloa andmine rikkus tema õigusi seepärast, et hooned, mille rekonstrueerimiseks luba anti,

kuulusid omandiõiguse alusel temale. S. Valdneri omandiõigust hoonetele pole keegi vaidlustanud.

Halduskohtu toimikus olevate tõenditega - 11. novembril 1963 väljaantud pärimisõiguse tunnistuse ja

elamu registreerimise otsusega - on tõendatud, et vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kuulus

hoonete omandiõigus S. Valdnerile. Ringkonnakohus leidis, et ehitusloa andmine teisele isikule

kuuluvate hoonete rekonstrueerimiseks oli vastuolus Maakoodeksi üldise mõttega. Asjaolu, et need

hooned olid lagunenud, ei oma ehitusloa seaduslikkuse hindamisel tähtsust. Haldusasja materjalidest

ei nähtu, et pärimisõiguse alusel saadud omandiõigus hoonetele oleks S. Valdnerilt seaduslikult ära

võetud. Maakoodeksi § 144 sätestas, et hoonete hävimisel loodusõnnetuse tagajärjel või

amortiseerumisel säilis ehitise omanikul ehituskrundi tähtajata kasutamise õigus.

H. Randeri esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale

kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta

jõusse Tartu Halduskohtu 17. detsembri 1998. a. otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on

materiaalõiguse ja menetlusnormide väära kohaldamise tõttu ebaõige. Kohtuotsus peab rajanema

HKS §-de 19 lg 1 ja 35 järgi vaid asjas uuritud tõenditel. Antud haldusasjas ei ole tõendatud, et

vaidlustatud ehitusloa väljaandmise ajal oli S. Valdneri omandiõiguse objekt säilinud ja et

H. Randerile kuuluvad hooned on rajatud S. Valdneri mittesäilinud hoonete paiknemise asukohta.

Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu ega võtnud sisulist seisukohta vastustaja ja H. Randeri

väidete osas, et S. Valdneri poolt päritud hooneid polnud 1984. a. enam füüsiliselt olemas, ning

seepärast ei saanud ehitusloa andmine rikkuda tema olematut omandiõigust. Ringkonnakohus ei

taotlenud ka HKS § 34 lg 3 alusel omal algatusel täiendavalt tõendeid, mis osutaksid nende hoonete

säilimisele ehitusloa väljaandmise ajal. Kassaator väidab, et ehitusloa andmisel on järgitud tol ajal

kehtinud õigusnorme, s.h. ENSV Ehituskomitee 30. mai 1983. a. käskkirjaga nr. 122 kinnitatud

Individuaalelamute ehitusprojektide koostamise juhendi sätteid. Ringkonnakohtu otsuses pole

märgitud, millise õigusaktiga on vaidlustatud ehitusluba vastuolus. Realiseeritud ehitusloa

seaduslikkuse hindamisel pole tähtis see, et maaeraldus H. Randerile on tunnistatud jõustunud

kohtuotsusega seadusevastaseks. Ringkonnakohtu otsuses märgitud viited Maakoodeksile ja

Tsiviilkoodeksi §-le 109 lg 1 pole asjakohased. Käesolev haldusvaidlus ei ole seotud omandisuhete

kaitsmisega. Omandi kaitse toimub hagimenetluse korras. Kassaator väidab, et kehtiv seadusandlus,

s.h. Planeerimis- ja ehitusseadus ei näe ette võimalust ja aluseid ehitusloa tühistamiseks juhul, kui

ehitusluba on nõuetekohaselt realiseeritud, s.t. ehitus on lõpetatud. Ehitusluba kaotab oma kehtivuse

tema täitmisega.

S. Valdneri esindaja vandeadvokaadi vanemabi Harland Paasi kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebuses esitatud väited on põhjendamatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. HKS § 5 lg 1 kohaselt võib igaüks, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 nimetatud organi, asutuse või

ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, pöörduda

enda kaitseks kaebusega halduskohtusse. Seega on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebaja

õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohtunik peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt

rikub kaebuse esitaja õigusi.

Tartu Halduskohtu 17. detsembri 1998. a. otsusega jäeti S. Valdneri kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsusest, millega tühistati see halduskohtu otsus ja rahuldati S. Valdneri kaebus, ei

nähtu, kuidas rikuvad Tartu Rajooni RSN TK ehituse- ja arhitektuuri komisjoni 26. aprilli 1985. a.

protokolli nr. 8 punkt 18, millega kooskõlastati H. Randerile kuuluva individuaalelamu

rekonstrueerimisprojekt, kõrvalhoone ja sauna projekt ning ehitusinspektsiooni poolt 5. mail 1985

H. Randerile antud ehitusluba S. Valdneri õigusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas pole

märgitud, millise õigusaktiga on vaidlustatud Tartu Rajooni RSN TK ehituse- ja arhitektuuri

komisjoni 26. aprillil 1985. a. protokolli nr. 8 punkt 18 vastuolus.

Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et HKS § 5 lg 1 alusel võib igaüks esitada

kaebuse haldusakti või toimingu peale üksnes siis, kui tal on selleks põhjendatud huvi. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse

kindlakstegemisega oleks võimalik kaitsta S. Valdneri õigusi.

Kui S. Valdneri ja H. Randeri vahel on tsiviilõiguslik vaidlus omandiõiguse üle Tartumaal Haaslava

vallas asuvate hoonete suhtes, siis lahendatakse sellesisuline vaidlus TsMS § 1 lg 1 ja lg 2 järgi

tsiviilkohtumenetluse korras.

2. Õige on kassaatori väide, et ehitusloa seadusevastaseks tunnistamine ei loo antud juhtumil õiguslikku

tagajärge.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 sätestab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata

püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on Asjaõigusseaduse

§ 16 kohaselt maatüki oluline osa. Sellest tulenevalt loetakse õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks

ehitist, mis on püstitatud kas maakasutusõiguseta või ehitusloata.

27. juulil 1995. a. jõustunud Planeerimis- ja ehitusseaduse § 53 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus

annab ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud

hoonestusõigus. Sellest sättest tuleneb, et ehitusluba annab õiguse ehituse alustamiseks. Sama

paragrahvi lõike 4 järgi kehtestatakse ehitusloaga ehituse lõpetamise tähtaeg.

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 58 lg 1 sätestab, et ehitise kasutusluba on luba, mille kohalik

omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja

ehituse dokumentatsiooni üleandmist.

Kuna ehitusluba antakse tähtajaliselt, s.o. ehitamise perioodiks, siis tulenevalt Planeerimis- ja

ehitusseaduse §-dest 53 ja 58 lõpeb ehitusloa kehtivus üldjuhul ehitise valmimisega ja kohaliku

omavalitsuse poolt ehitisele kasutusloa andmisega.

Kui ehitise püstitamiseks antud ehitusluba on nõuetekohaselt realiseeritud ja ehitisele on antud

kasutusluba, siis ei saa seda ehitist lugeda ehitusloata püstitatud ehitiseks Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 14 lg 1 mõttes isegi ehitusloa seadusevastaseks tunnistamisel.

Antud haldusasja materjalidest nähtub, et Haaslava Vallavalitsuse 16. oktoobri 1996. a. korralduse

nr. 43 punkti 1.4 alusel väljastati 17. detsembril 1997 H. Randerile temale kuuluvatele Haaslava valla

territooriumil asuvatele ehitistele kasutusload nr. H-104 ja H-104/1.

3. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi § 113 lg 1 sätestas, et kodanikel, kes

on ehitanud elamu, suvila või elamu või suvila osa (juurdeehitise) ilma kehtestatud korras välja-

antud loata või ilma nõutaval viisil kinnitatud projektita või põhilisi ehitusnorme ja -eeskirju jämedalt

rikkudes, ei ole õigust seda elamut, suvilat või juurdeehitist käsutada (müüa, kinkida, üürida anda

jne). Tol ajal kehtinud ENSV Ehituskomitee 30. mai 1983. a. käskkirjaga nr. 122 kinnitatud

Individuaalelamute ehitusprojektide koostamise juhendi punkti 1 kohaselt oli selle juhendi järgimine

kohustuslik kõikidele individuaalelamute ehitusprojekte koostavaile

projekteerimisorganisatsioonidele, rajooniarhitektide ja linna peaarhitektide tootmisgruppidele ja

üksikisikuile, samuti projekte kooskõlastavaile, kinnitavatele ja ehitusjärelevalvet teostavatele

ametkondadele. Sama juhendi punkti 41 järgi andis individuaalelamu ehitusloa kinnitatud

ehitusprojekti alusel välja kohalik ehitusinspektsioon.

Antud haldusasja materjalide hulgas ei ole Tartu Rajooni RSN TK ehituse- ja arhitektuuri komisjoni

poolt 26. oktoobril 1985. a. protokolli nr. 8 päevakorra punktiga 18 kooskõlastatud H. Randerile

kuuluva individuaalelamu rekonstrueerimise, kõrvalhoone ja sauna projekti. Halduskohtu toimikus on

vaid elamu rekonstrueerimise, kõrvalhoone ja sauna projekti asendiplaan. Ringkonnakohus pole

sellele asjaolule tähelepanu pööranud.

Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi

1999. a. otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Hillar Randeri esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebus

osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-31/99 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada advokaadibüroole Koolmeister ja Ko kassatsioonikautsjon 625 (kuussada

kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 7. juunil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel