3-3-1-23-99 · Riigikohus

3-3-1-23-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. mail 1999

Ü. Panti esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 18 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 13. mail 1999 avalikul kohtuistungil läbi Ülle Panti esindaja vandeadvokaat Indrek

Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsuse peale

haldusasjas nr. II-3-24/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ülle Panti esindajad Ain Otstavel ja vandeadvokaat Indrek

Koolmeister ning Rein Koppeli esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Nõo Vallavalitsuse 27. juuli 1998. a. korraldusega nr. 520 anti Ülle Pantile ja Mihkel Kokkale

ehitusluba nr. 10/98 ühepereelamu ehitamiseks Nõo vallas Vissi külas Mosina 1 kinnistule.

28. oktoobril 1998 esitas Rein Koppeli esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Tartu Maakohtu

halduskohtunikule kaebuse, milles ta palus tunnistada täielikult seadusevastasteks Nõo Vallavalitsuse

27. juuli 1998. a. korraldus nr. 520 ja selle alusel väljaantud ehitusluba. Kaebuse kohaselt tunnistati

ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 18. mai 1995. a. otsusega nr. 134/1-7 Henrik Koppel, Riho

Koppel ja Rein Koppel omandireformi õigustatud subjektideks Nõo vallas asunud talu "Viisjaagu

järve nr. 32" (endine kinnistu nr. 2695) suhtes. Kinnistu hõlmab Viisjaagu ja Vissi järve. Kaebaja

väitis, et Viisjaagu järv on veekogu, mille suhtes seatakse piirangud Ranna ja kalda kaitse seadusega.

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 54 kohaselt ei anta ehitusluba, kui projekteeritud ehitis kahjustab

Asjaõigusseaduse §-des 143-154 sätestatud naabrusõigusi ja naabriga ei ole saavutatud kokkulepet.

Omandireformi aluste seaduse § 18 järgi on keelatud kõik tehingud, mis võivad kahjustada õigustatud

subjektide õigusi või kahjustada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimist. Antud juhtumil rikuti

õigustatud subjektide õigusi tagastatava kinnistu naabrusõiguse suhtes. Kaebaja väitis, et ehitise

püstitamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus Ranna ja kalda kaitse seadusega sätestatud

keskkonnakaitse nõuetega. Selle seaduse § 9 lg 3 p. 3 järgi on üle 10 ha suuruse pindalaga järve

rannal ja kaldal ehituskeelu vöönd laiusega 50 m. Sama seaduse §-de 9 lg 7 ja 6 lg 1 kohaselt on

ehituskeeluvööndi ulatust võimalik täpsustada maakonnaplaneeringu alusel kehtestatud valla või

linna üldplaneeringuga. Vaidlustatud õigusakti ja toimingu tegemise ajal puudus vastav planeering.

Maakonnaplaneeringu ja selle alusel kehtestatud valla või linna üldplaneeringu muutmiseks on Ranna

ja kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 järgi vaja keskkonnaministri nõusolekut. Alles pärast üldplaneeringu

muutmist ja keskkonnaministri vastava nõusoleku saamist on võimalik vähendada ehituskeeluvööndit

ning vastu võtta otsuseid ranna- ja kaldaalale ehitusõiguse andmiseks. Kaebaja arvates on

vaidlustatud korraldus vastuolus ka Ranna ja kalda kaitse seaduse §-ga 19 lg 12, mis sätestab, et

metsa- või põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks rannal või kaldal

on vajalik keskkonnaministri nõusolek. Antud juhtumil selline nõusolek puudub. 1. augustil 1997. a.

andis keskkonnaminister nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks Viisjaagu kaldal Mosina 1

kinnistu osas. Kaebaja leidis, et antud juhtumil puudusid ehitusloa väljaandmiseks seaduslikud alused

ja seetõttu on ehitusluba oma olemuselt tühine.

Tartu Maakohtu halduskohtuniku 27. novembri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-32/98 jäeti see

kaebus rahuldamata. Halduskohtuniku otsuse kohaselt ei leidnud tõendamist kaebaja R. Koppeli

õiguste rikkumine. Juhul, kui ehitise püstitamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus keskkonnakaitse

nõuetega, siis võib tegemist olla avaliku huvi rikkumisega. Kaebaja esindaja väide, et eksisteerib

reostuse oht ja võib tekkida keskkonnakahjustus, on oletuslik. Halduskohtuniku otsuses märgiti, et

kuna "kaebaja õiguste rikkumise olemasolu on primaarne sisulise õigusliku hinnangu andmisel

vaidlustatud haldusaktide suhtes, siis antud juhul puudub kohtul alus võtta seisukoht Nõo

Vallavalitsuse korralduse nr. 520 ja ehitusloa nr. 10/98 seaduslikkuse suhtes".

R. Koppeli esindaja vandeadvokaat J. Leppik esitas halduskohtuniku selle otsuse peale

apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada apelleeritud otsuse ja teha uue otsuse, millega

rahuldada halduskohtule esitatud kaebus. Apellant leidis, et kinnisasja omanikul on AÕS § 144 järgi

õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille

suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutusi tema kinnisasjale. Kohtuistungil antud

seletuses möönis Nõo Vallavalitsuse esindaja, et ehituskeeluvööndisse ehitise püstitamisel tuleb

eeldada kahjulike mõjutuste tekkimist. Apellant leidis, et halduskohtunik rikkus oluliselt

halduskohtumenetluse norme, sest ta ei kontrollinud kaebaja poolt esitatud väiteid tema õiguste

rikkumise kohta ega andnud hinnangut vaidlustatud haldusakti seaduslikkuse kohta. Sellega rikkus

halduskohtunik HKS § 19 lg 2. Apellant väitis, et Nõo Vallavalitsus võttis vastu otsuseid ehitusõiguse

seadmiseks ehituskeeluvööndisse enne, kui maakonna- ja üldplaneeringu alusel muudeti

ehituskeeluvööndi ulatust. Seega polnud vaidlustatud haldusakt kooskõlas kehtiva seadusandlusega.

Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsusega nr. II-3-24/99 rahuldati apellatsioonkaebus,

Tartu Maakohtu halduskohtuniku 27. novembri 1998. a. otsus tühistati ja tehti uus otsus ning

tunnistati Nõo Vallavalitsuse 27. juuli 1998. a. korraldus nr. 520 ja Nõo Vallavalitsuse poolt 27. juulil

1998. a. väljaantud ehitusloa nr. 10/98 väljaandmine täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohtu

otsuse kohaselt on ebaõige halduskohtuniku seisukoht, et vaidlustatud otsus ja ehitusloa väljaandmine

ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. R. Koppelil kui õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi

taotleval omandireformi õigustatud subjektil on õiguslik huvi, et temale tagastatava maatüki

naaberkinnistutel järgitaks keskkonnakaitse norme. Apellandil kui endise "Viisjaagu järve nr. 32" talu

maade tulevasel omanikul on õigus nõuda, et hoonete püstitamine naaberkinnistu kaldale toimuks

kooskõlas keskkonnaõiguse normidega. Samuti on apellandil õigus nõuda, et ehitusloa andmine

hoone püstitamiseks naaberkinnistu kaldaalale oleks seaduslik. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval

juhtumil anti ehitusluba hoone püstitamiseks lähemale kui 50 m järve kaldast, s.o. Viisjaagu järve

ehituskeeluvööndisse. Vaidlustatud korralduse andmisel pole Nõo Vallavalitsus järginud Ranna ja

kalda kaitse seaduse § 9 lg 7 ja § 6 lg 1, mille kohaselt saab kalda ehituskeeluvööndit vähendada või

suurendada maakonnaplaneeringu alusel kehtestatud valla või linna üldplaneeringuga.

Keskkonnaministri 1. augusti 1997. a. nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks Viisjaagu järve

kaldal on kalda ehituskeeluvööndi vähendamise eeltingimuseks. Sellist nõusolekut ei saa käsitada

ehituskeeluvööndi vähendamise otsusena. Ringkonnakohus märkis, et kuna halduskohus hindab

õigusaktide ja ametiisikute toimingute seaduslikkust vaidlustatud õigusaktide väljaandmise ning

toimingute tegemise aja seisuga, siis ei ole antud vaidluse lahendamisel tähtis see asjaolu, et Nõo

Vallavolikogu 19. novembri 1998. a. määrusega nr. 15 kehtestatud Nõo valla üldplaneeringuga on

vähendatud Viisjaagu järve ehituskeeluvööndit 25 meetrini. Kuna vaidlustatud korraldus on

seadusevastane, siis on ka selle korralduse alusel ehitusloa väljaandmine seadusevastane.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korraldust ja toimingut tehes rikkus Nõo Vallavalitsus Ranna

ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 12, mille järgi on metsa- ja põllumajandusliku sihtotstarbega

kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks rannal või kaldal vajalik keskkonnaministri nõusolek.

Vallavalitsusel puudus alus pidada kohtutoimikus olevat keskkonnaministri 1. augusti 1997. a.

kirjalikku nõusolekut ehitusõiguse seadmise nõusolekuks Ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 12

mõttes, sest see nõusolek on pealkirjastatud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuna ning sellest

ei nähtu nõusoleku andmist Ü. Pantile ja M. Kokkale ehitusõiguse seadmiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-24/99 esitas Ü. Panti

esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus ning jätta R. Koppeli esindaja kaebus Nõo Vallavalitsuse

27. juuli 1998. a. korralduse nr. 520 ja ehitusloa nr. 10/98 seadusevastasteks tunnistamiseks

rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas AÕS § 143 ja § 144 sätteid naabrusõiguse

kohta vääralt. AÕS § 144 lg 1 annab kinnisasja omanikule õiguse nõuda, et naaberkinnisasjale ei

püstitataks ega seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab

kahjuliku mõjutuse tema kinnisasjale. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milline oleks selline

kahjulik mõjutus või mille alusel saab kahjulikku mõjutust eeldada. Kassaator leiab, et

omandireformi õigustatud subjekt ei ole käsitatav kinnisasja omanikuna AÕS §-de 143 ja 144 mõttes.

Õigustatud subjekti nõudeõigused tulenevad Omandireformi aluste seadusest ja on viimasega

diskreetselt määratud. ORAS §-st 18 tuleneb tehingute keeld, millega kahjustatakse õigustatud

subjektide õigusi või kahjustatakse õigusvastaselt võõrandatud vara säilimist. Ehitusloa andmine

naaberkinnistule ja siit tulenevad võimalikud naabrusõigused ei ole hõlmatud Omandireformi aluste

seaduse regulatsioonist tulenevate õigusaktidega. Kassaator leiab, et antud juhtumil ei ole tegemist

ranna ja kalda ulatuse täpsustamisega Ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 mõttes. Ehitusloa andmine

ehituskeeluvööndisse ei eelda kalda ulatuse vähendamist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus

tõlgendas ka Ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 12 ekslikult. Selle sätte kohaselt on metsa- või

põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks vajalik keskkonnaministri

nõusolek. Nõo Vallavalitsuse 18. juuni 1997. a. taotlus Keskkonnaministeeriumile sisaldas taotlust nii

ehituskeeluvööndi vähendamiseks kui ka ehitusõiguse seadmiseks metsamajandusliku otstarbega

maale. Keskkonnaministri 1. augusti 1997. a. nõusolek pole käsitatav teisiti kui: 1) nõusolekuna

vähendada ehituskeeluvööndit ja 2) nõusolekuna anda ehitusõigus konkreetsele kinnistule.

Nõo Vallalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele nõustutakse Ü. Panti esindaja

kassatsioonkaebuses esitatud väidetega.

R. Koppeli esindaja vandeadvokaat J. Leppiku kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Õige on kassaatori väide, et omandireformi õigustatud subjekti nõudeõigused tulenevad

Omandireformi aluste seadusest ja on viimasega määratletud.

ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel

juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või

asjaõigusega koormata, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on

tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud

subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes

tähtaega määramata, välja arvatud siis, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega.

Kaebaja R. Koppel tunnistati ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 18. mai 1995. a. otsusega nr. 134/1-

7 omandireformi õigustatud subjektiks Nõo vallas asunud endise talu "Viisjaagu järve nr. 32" maa ja

hoonete suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus on Nõo Vallavalitsuse poolt

otsustamata.

Halduskohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et ehitusloa andmisel rikkus Nõo Vallavalitsus

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 54. Kaebaja väitis, et vaidlustatud korraldusega ja selle alusel

ehitusloa andmisega elamu ehitamiseks Nõo vallas Vissi külas Mosina 1 kinnistule rikuti tema

seaduslikke õigusi, mis tulenevad Asjaõigusseaduse §-dest 143 ja 144.

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 54 punkti 3 kohaselt ei anta ehitusluba, kui projekteeritud ehitis

kahjustab Asjaõigusseaduse §-des 143-154 sätestatud naabrusõigusi ja naabriga ei ole saavutatud

kokkulepet. AÕS § 143 kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna,

tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist

oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus

keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. AÕS § 144

järgi on kinnisasja omanikul õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks

rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse tema

kinnisasjale. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rajatis

või seadeldis on püstitatud kooskõlas seadusega, on õigus nõuda rajatise või seadeldise eemaldamist

ainult pärast keelatud mõjutuse tegelikku toimumist. Sellest tulenevalt võib kinnisasja omanik nõuda

selliste hoonete, rajatiste ja seadeldiste püstitamise keelamist, mille suhtes on ette teada, et nende

olemasolu ja kasutamine tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale.

AÕS §-d 143 ja 144 sätestavad naabrusõigused kinnisasja omanikele. AÕS § 118 lg 1 järgi tekib

kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Maareformi käigus tekib

omandiõigus tagastatavale maale esmakinnistamisega vastavalt Asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse §-dele 10 ja 11. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega kinnitatud Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punkti 63 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud maale üle

õigustatud subjektile maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) päevast.

Eeltoodust tulenevalt ei saa isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist (õigustatud subjekti),

käsitada kinnisasja omanikuna. Seega ei laiene AÕS §-des 143 ja 144 sätestatud naabrusõigused

omandireformi õigustatud subjektile.

ORAS §-st 18 tulenevalt on R. Koppelil kaebeõigus selle õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes,

mille osas on ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, kuid mille tagastamine on veel

otsustamata, s.o. Nõo vallas asunud endise "Viisjaagu järve nr. 32" talu (kinnistu nr. 2695) maa ja

hoonete suhtes. Vaidlustatud korraldusega anti ehitusluba ühepereelamu ehitamiseks Nõo vallas Vissi

külas asuvale Mosina 1 kinnistule, mitte aga R. Koppeli poolt taotletavale endise talu "Viisjaagu järve

nr. 32" maale.

Seega ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja R. Koppeli õigusi.

2. Õigesti leidis halduskohtunik, et kuna kaebaja õiguste rikkumise olemasolu on primaarne õigusliku

hinnangu andmisel vaidlustatud haldusaktidele, siis "antud juhul puudub kohtul alus võtta seisukoht

Nõo Vallavalitsuse korralduse nr. 520 ja ehitusloa nr. 10/98 seaduslikkuse suhtes". Kuna vaidlustatud

korraldus ei riku ega saagi rikkuda kaebaja R. Koppeli subjektiivseid õigusi, siis ei pidanud

halduskohus kontrollima selle seaduslikkust. Halduskohus jättis kaebuse põhjendatult rahuldamata

HKS § 5 lg 1 alusel. Kui ehitise püstitamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus keskkonnakaitse

nõuetega, siis on tegemist avaliku huvi rikkumisega, mille kaitsmist teostab organ või ametiisik,

kellele on see kohustus pandud seadusega.

Kassatsioonkaebuses märgitud ülejäänud väidetel pole antud haldusasjas olulist tähtsust. Seetõttu

jätab Riigikohtu halduskolleegium need väited tähelepanuta.

Kuna selles haldusasjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja

uueks arutamiseks saatmata. Tartu Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele. Jõusse tuleb jätta

Tartu Maakohtu halduskohtuniku otsus.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Ülle Panti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-24/99.

Jätta jõusse Tartu Maakohtu halduskohtuniku 27. novembri 1998. a. otsus haldusasjas nr. 3-

32/98.

Tagastada Ülle Panti esindajale Ain Otstavelile kassatsioonikautsjon 625 (kuussada

kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 25. mail 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel