3-1-1-49-99 · Riigikohus

3-1-1-49-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. mail 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

O. B. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa O. B. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O. B. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 140 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi.

Teda süüdistati 14. oktoobril 1998. a kella 12.30 paiku Tallinnas X tee C asuvast kauplusest kahe

fotoaparaadi Panasonic, koguväärtuses 2200 krooni, avalikus varguses.

Tallinna Linnakohtu 25. jaanuari 1999. a otsusega kvalifitseeriti O. B. kuritegu ümber KrK § 15 lg 2 ja § 139

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, salajase varguse katseks, ning teda karistati vabadusekaotusega 10 kuuks kinnises

vanglas. Linnakohus tuli järeldusele, et subjektiivsest küljest lähtudes pani kohtualune varguse toime salaja,

sest ta oli veendunud, et müüjad ja turvamees vargust ei märka. Kohtu arvates jäi fotoaparaatide salajane

vargus katse staadiumisse,sest peale kauplusest väljumist pidas müüja O. B. kinni. Tallinna Linnakohtu

25. jaanuari 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune O. B. ning apellatsioonprotesti

Tallinna linnaprokurör Eve Soostar.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas O. B. temale mõistetud karistuse ning palus end karistuse kandmisest

tingimisi vabastada.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist O. B.-le süüksarvatud kuriteo

kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas. Prokuröri arvates kasvas kohtualuse tegevus salajasest vargusest

üle avaliku varguse katseks ning kuritegu oleks tulnud kvalifitseerida KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p-de 3 ja 4

järgi. Prokurör taotles kohtualuse karistamist sanktsiooni piires.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsusega Tallinna Linnakohtu 25. jaanuari

1999. a otsus tühistati. O. B. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning teda karistati

vabadusekaotusega 1 aastaks ja 2 kuuks kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et on tõendatud O. B. poolt toimepandud salajase varguse ülekasvamine avaliku

varguse katseks. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele,

et salajase varguse käigus O. B. mõistis, et tema tegu on märgatud, kuid sellele vaatamata ei loobunud ta

fotoaparaatide hõivamisest, vaid püüdis koos nendega põgeneda.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsuse peale esitas süüdimõistetu O. B.

kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja linnakohtu otsuse jõusse jätmist.

Kassatsioonkaebuses märgitakse, et kriminaalasjas läbiviidud kohtueelne uurimine toimus

kriminaalmenetluse norme rikkudes. Süüdimõistetu kinnitab, et pani fotoaparaatide varguse toime salaja ning

tema tegevust poes keegi pealt ei näinud. O. B. tunnistab end täielikult süüdi salajases varguses, kahetseb

toimepandut ning palub kergendada temale mõistetud karistust.

Riigikohtu istungil toetas kaitsja esitatud kassatsioonkaebust, prokuröri arvates ei kuulu kassatsioonkaebus

rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

II RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused, leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

Riigikohus kinnitab 17. septembri 1996. a otsuses 3-1-1-95-96 R.K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 139

lg 1 järgi (RT III 1996, 26, 344), väljendatud seisukohta, et sõltuvalt süüdlase tahtlusest võib lõpuleviimata

salajane vargus üle kasvada avalikuks varguseks.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et O. B. märgati vara hõivamisel ja hüüdega -"seisa" püüdsid müüja ja

turvamees vara väljaviimist kauplusest takistada. Vaatamata asjaolule, et kohtualune salajase varguse

toimepanemise käigus mõistis, et tema tegu on märgatud, üritas ta säilitada valdust võõrale varale ning

jooksis koos fotoaparaatidega kauplusest tänavale. Joostes 30-40 meetrit, viskas ta fotoaparaadid käest

vahetult enne tema kinnipidamist turvamehe poolt. O. B. ei jõudnud tema poolt esialgselt kavatsetud kuritegu

- salajast vargust, lõpule viia. Tema tahte transformeerumisel kasvas salajane vargus üle avalikuks varguseks.

Kuna O. B.-l siiski ei tekkinud võimalust hõivatud vara kasutamiseks ja käsutamiseks, on ringkonnakohus

õigesti tema poolt toimepandud avaliku varguse kvalifitseerinud kuriteo katsena.

Kassaatori väited kohtueelsel menetlusel kriminaalmenetluse normide rikkumiste kohta on paljasõnalised ja

motiveerimatud. Seetõttu jätab Riigikohus need tähelepanuta.

Arvestades kuriteo raskust, kohtualuse isikut iseloomustavaid andmeid, tema varasemat korduvat

kriminaalkorras karistamist ja asjaolu, et ta uue tahtliku kuriteo pani toime kuu aja möödudes pärast

kinnipidamiskohast vabanemist, on ringkonnakohus seaduslikult ja motiveeritult karistanud O. B.-d

vabadusekaotusliku karistusega. Arvestades neid asjaolusid puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil

seaduslik alus mõistetud karistuse vähendamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium,

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsus O. B.

süüdistusasjas.

2. O. B. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista O. B.-lt kaitsjatasu 743.40 kr riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 18. mail 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kalm

Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher