3-3-1-21-99 · Riigikohus

3-3-1-21-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. mail 1999

Jaak Salumetsa esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maksukorralduse seaduse § 22 lg 1

ning Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ja 2 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 29. aprillil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Jaak Salumetsa esindaja Enn Roose

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. veebruari 1999. a. otsuse peale

haldusasjas nr. II-3/26/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Jaak Salumetsa esindaja Enn Roose ja Tallinna Füüsiliste

Isikute Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu

Varend.

10. juunil 1998 tegi Tallinna Maksuamet Jaak Salumetsale MKS § 14 lg 2 ja § 22 lg 1 alusel

ettekirjutuse nr. 65-04/24. Seoses tulust alusetult maha arvatud kuluga määras maksuamet 1995. a. ja

1996. a. osas maksusumma. J. Salumetsal tuli maksta juurde tulumaksu vastavalt 21 761 krooni ja

16 699 krooni. MKS § 29 lg 1 alusel määras maksuamet ka täiendava maksu 1995. a. osas 6528

krooni ja 1996. a. osas 5010 krooni ning vastavalt ettekirjutuses esitatud arvutustele intressisummad

18 906 krooni ja 6277,20 krooni.

1995. a. osas põhjendas maksuamet ettekirjutust järgmiste asjaoludega:

1. Tulumaksuseaduse § 13 lg 2 on rikutud sellega, et tulust on maha arvatud kogu ulatuses või

ebaõiges ulatuses kulutused, mis on ainult osaliselt seotud ettevõtlusega.

2. Mõnede tulust mahaarvatud kulutuste kohta puuduvad nõuetekohased dokumendid, millega on

rikutud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1.

3. Matemaatilise vea tõttu on vähendatud tulu 5 krooni võrra.

4. Tulust on maha arvatud kulutused, mis ei ole seotud ettevõtlusega, ja sellega on rikutud

Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ja § 14.

Maksuamet selgitas, et "Ettevõtlusega otseselt seotud kuludeks loetakse ettevõtluse säilitamiseks ja

arendamiseks ning ettevõtluse tulu teenimiseks vajalikud kulutused. Kulutus on vajalik, kui ta on

maksumaksja ettevõtlusele kasulik ja kohane või kui ta on selgelt ja põhjendatult ettevõtlusega

seotud. Maksumaksja peab arvestuses kajastama, mil viisil on kulutus tema ettevõtlusega otseselt

seotud. Kulutusi, mis on tehtud isiklikuks tarbeks või mille puhul kulutuse seotus maksumaksja

ettevõtlusega ei ole selge, ei saa maha arvata".

Maksusumma määramise metoodika seisnes 1995. a. osas vastavalt ettekirjutusele järgnevas:

1. Kuna J. Salumets kasutab sõiduautot, mobiiltelefoni, televiisorit, arvutit ja korterit ka isiklikuks

otstarbeks või kasutavad neid ka tema pereliikmed, siis tuleb tulust maha arvata kulutused seoses

sõiduauto ja mobiiltelefoniga 50 % ulatuses, seoses arvutiga 25 % ulatuses ja seoses televiisori ning

korteriga 10 % ulatuses.

2. Tulust ei saa kuluna maha arvata kindlustuspoliiside eest aktsiaseltsile Salva makstud summat 800

krooni, sest puuduvad vastavad dokumendid.

3. Tulust ei saa kuluna maha arvata raamatupidamise nõuetele mittevastavate arvete järgi makstud

summat 1947 krooni.

4. Tulust ei saa kuluna maha arvata ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 29 552,80 krooni ja

129,50 krooni.

5. Tulust on kuluna maha arvatud sotsiaalmaksu lubatust rohkem 5 krooni.

1996. a. osas põhjendas maksuamet ettekirjutust järgmiste asjaoludega:

1. Tulumaksuseaduse § 13 lg 2 on rikutud sellega, et tulust on maha arvatud kogu ulatuses või

ebaõiges ulatuses kulutused, mis on ainult osaliselt seotud ettevõtlusega.

2. Tulust on maha arvatud kulutused, mis ei ole seotud ettevõtlusega, ja sellega on rikutud TMS § 13

lg 1.

Maksusumma määramise metoodika seisnes 1996. a. osas vastavalt ettekirjutusele järgnevas:

1. Kuna J. Salumets kasutab sõiduautot, mobiiltelefoni, arvutit ja korterit ka isiklikuks otstarbeks või

kasutavad neid ka tema pereliikmed, siis tuleb tulust maha arvata kulutused seoses sõiduauto ja

mobiiltelefoniga 50 % ulatuses, seoses arvutiga 25 % ulatuses ja seoses korteriga 10 % ulatuses.

2. Tulust ei saa kuluna maha arvata ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 37 676,75 krooni.

13. juulil 1998 esitas J. Salumets Tallinna Halduskohtule maksuameti ettekirjutuse peale kaebuse,

milles taotles vaidlustatud ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist ja MKS § 29 lg 1

põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuses väitis J. Salumets, et sõiduautot, mobiiltelefoni, arvutit

ja televiisorit on kasutatud üksnes ettevõtluses. Isiklikuks otstarbeks või pereliikmete poolt on

kasutatud teist sõiduautot, teist telefoni, teist arvutit ja teist televiisorit. Kulutused seoses korteriga on

jagatud vastavalt rendilepingule. Aktsiaseltsile Salva makstud summa on dokumentaalselt tõestatud

kindlustuspoliisidega. Tulumaksuseadusest ei tulene maksumaksja kohustus lähtuda kulutuste

tõestamisel üksnes Raamatupidamise seaduse nõuetele vastavatest arvetest. Maksuseadustest ei

tulene maksuameti selgitus nende kulutuste tunnustest, mille võib tulust maha arvata.

Tulumaksuseaduse §-st 13 lg 2 ei tulene maksuameti õigus määrata ettevõtlusega osaliselt seotud

kulutuste tulust mahaarvamise ulatus. Samuti puudub ettekirjutuses metoodika, mille järgi on

maksuamet määranud kulutuste tulust mahaarvamise ulatuse. Televiisori, arvuti ja korteriga seotud

kulutuste tulust mahaarvamise ulatuse määramine pereliikmete arvust lähtudes on alusetu.

Maksuameti poolt määratud "täiendav maks" on põhiseadusevastane, sest vastavalt Põhiseaduse §-le

113 peab riiklikud maksud sätestama seadusega.

13. novembril 1998 tunnistati Tallinna Halduskohtu otsusega haldusasjas nr. 3-681/98 Tallinna

Maksuameti vaidlustatud ettekirjutus kehtetuks.

24. novembril 1998 esitas Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumile apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, jättes J. Salumetsa kaebuse rahuldamata.

8. veebruaril 1999 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusega asjas kogutud

tõenditele väära hinnangu ja seaduse vale tõlgendamise tõttu Tallinna Halduskohtu otsus ning tehti

asjas uus otsus, millega rahuldati J. Salumetsa kaebus osaliselt ning tunnistati vaidlustatud

ettekirjutus kehtetuks täiendava maksu määramise osas. Ringkonnakohtu otsusega vähendati

ettekirjutusega juurde nõutud tulumaksu 1995. a. osas 3941 krooni võrra ja 1996. a. osas 2303 krooni

võrra, samuti vähendati vastavalt intresse. Ringkonnakohus leidis, et ettekirjutus on motiveeritud, sest

selles on näidatud ettekirjutust tingivad asjaolud koos viidetega vastavatele seadustele ja maksu

määramise metoodika. Maksuamet ei ole kohustatud esitama vaidlustatud ettekirjutuses märgitust

täpsemat põhjendust iga kulutuse mitteseotusest ettevõtlusega. Tulenevalt MKS §-st 22 lg 4 lasub

maksumaksjal kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Ringkonnakohus tuvastas, et 1995. ja

1996. a. ei olnud J. Salumetsa peres teist autot. Kuna kindlustuspoliisis on märgitud vastava kulutuse

dokumenteerimiseks vajalikud andmed, tuleb 50 % sellest kulutuse summast arvata tulust maha.

Arvestades, et maksuamet ei ole põhjendanud, miks tuleb erinevalt sõiduautost ja mobiiltelefonist

tulust maha arvata kulutused seoses televiisori ja arvutiga vastavalt 10 % ja 25 % ulatuses, siis on

põhjendatud ka neil juhtudel mahaarvamine 50 % ulatuses. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks

arvata tulust maha ka kulutused ajalehtedele, kulutused pesemis- ja hügieenivahenditele 1995. aastal

summas 1127 krooni ja 1996. aastal summas 448 krooni, kulutused esindusülikondade keemilisele

puhastusele ning korteritelefoni kasutamise kulutused 1995. a. septembrikuu ja kogu 1996. a. osas

50 % ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et J. Salumetsa ettevõtluse olemus - korvpallimeeskonna

võistlusteks ettevalmistamine treenerina - ei anna alust arvata tema tulust maha kulutusi hambaravile,

prillidele ja prillitoosile, ravimitele, solaariumile, puuviljadele, taastusvahenditele ja vitamiinidele,

samuti pesule ja sokkidele. Tõendatud ei ole külaliste vastuvõtu, C. Salumetsa õpingute, takso

kasutamise, remonditarvete, vannitoa sisustuse, gaasiarvete, basseini kasutamise, muusikakeskuse,

pleieri, hääleregulaatori, tööriistade, võtmete, keemiakaupade, suveniiride ja fototarvete seotus

J. Salumetsa ettevõtlusega. Mõnede kulutuste osas puuduvad nõuetekohased kuludokumendid.

Põhjendatud ei ole päevarahade näitamine ettevõtluse kuluna, sest maksuametile esitatud tööleping ei

vasta nõuetele.

8. märtsil 1999 esitas J. Salumetsa esindaja E. Roose kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmata uue otsuse tegemist, millega

tunnistada Tallinna Maksuameti vaidlustatud ettekirjutus kehtetuks. Kassaator esitab järgmised

põhjendused:

1. MKS § 22 lg 1 ei ole selles asjas kohaldatav, sest selle sätte järgi on maksuhalduril maksusumma

määramise õigus vaid siis, kui maksumaksja ei ole esitanud maksudeklaratsiooni õigeks ajaks või on

maksuhalduril andmeid, et maksumaksja poolt näidatud maksusumma on väiksem maksusummast,

mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. J. Salumets esitas tuludeklaratsiooni õigeks ajaks

ja tuludeklaratsiooni vorm A ei näe ette tasumisele kuuluva maksusumma näitamist maksumaksja

poolt.

2. Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ja 2 rikkumine ei saa seisneda maksustatavast tulust ettevõtlusega

seotud dokumentaalselt tõestatud kulutuste mahaarvamises, sest nimetatud sätted annavadki

maksumaksjale õiguse selliseid mahaarvamisi teha. Seega on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti

Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ja 2.

3. Ringkonnakohus on teinud ebaõige järelduse, et J. Salumets on rikkunud Tulumaksuseaduse § 14.

Selle sätte rikkumine maksumaksja poolt on põhimõtteliselt võimatu, sest §-s 14 selgitatakse

ettevõtlusega otseselt mitteseotud kulude mõistet.

4. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei nõustu J. Salumetsa väidetega tema kulutuste

seotuse kohta ettevõtlusega. Apellatsioonkaebuses selgitas maksuamet, et maksuhaldur ei pea

põhjendama järeldust, et maksumaksja kulud ei ole seotud ettevõtlusega. Maksumaksja peab

tõestama, et kulutused on seotud ettevõtlusega. Maksuameti selline seisukoht on ebaõige.

5. Ringkonnakohus on asunud maksuameti asemel motiveerima vaidlustatud ettekirjutust ja määrama

J. Salumetsa kulutuste seotust tema ettevõtlusega.

6. Ringkonnakohus on teinud J. Salumetsa poolt endale väljamakstud päevarahade kohta järelduse

töölepingu alusel, mida ei ole kohtule esitatud, sest see leping oli suuline.

7. J. Salumetsa ettevõtlusega seotud kulutuseks on ka teenustasu pangaülekande eest

maksekorraldusega sotsiaalmaksu tasumisel. Sellise teenustasu kohta ei koostata eraldi

kuludokumenti. Ringkonnakohus väidab ekslikult, et kulutus seoses pangaülekande teenustasuga on

üldse dokumenteerimata.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Ebaõige on kassaatori väide, et kuna füüsiline isik otseselt ei näita tuludeklaratsioonis tasumisele

kuuluvat maksusummat, siis ei ole MKS § 22 lg 1 kohaldatav.

Maksukorralduse seaduse § 22 lg 1 alusel on maksuhalduril õigus määrata tasumisele kuuluv

maksusumma maksumaksjale, kes ei ole esitanud maksudeklaratsiooni ettenähtud tähtpäevaks või

kelle kohta on maksuhalduril andmed, et tema poolt maksudeklaratsioonis näidatud maksusumma on

väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. MKS § 22 lg 1 ei

täpsusta, millisel viisil toimub maksusumma näitamine. Maksukorralduse seadusest ei tulene, et

maksuhalduril on maksu määramise õigus ainult sellisel juhul, kui maksumaksja on kohustatud ise

arvutama ja maksudeklaratsioonis otseselt näitama tema poolt tasumisele või temale tagastamisele

kuuluva maksusumma. MKS § 22 lg 1 tuleb tõlgendada koostoimes konkreetse maksuseadusega.

Vastavalt Tulumaksuseaduse §-le 27 lg 3 on füüsiline isik kohustatud esitama maksustamisperioodi

kohta tuludeklaratsiooni ning sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kehtestab rahandusminister

tuludeklaratsiooni vormi ning täitmise korra. Rahandusministri 6. detsembri 1995. a. ja 27. detsembri

1996. a. määrustega nr. 152 ja 101 kehtestatud füüsilise isiku tuludeklaratsiooni vormid ja nende

täitmise kord ei näinud ette tasumisele või tagastamisele kuuluva maksusumma arvutamist ja

deklaratsioonis näitamist maksumaksja poolt. Seega tuleb maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise

all mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.

MKS § 22 lg 1 eesmärk on anda maksuhaldurile võimalus kontrollida maksudeklaratsioonides

esitatud andmete õigsust, et avastada võimalikke vigu ning nõuda sisse vähem makstud

maksusummad. Maksuhaldur saab maksudeklaratsioonis näidatud andmete õigsust kontrollida ja

tasumisele kuuluvat maksu määrata sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud tähtaja jooksul. MKS § 22

lg 1 kohaldamine on võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete

ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis

näidatuile. Seaduses ettenähtust väiksema maksusumma näitamine võib toimuda ka sellisel viisil, et

maksumaksja näitab maksustatavast tulust mahaarvamisele kuuluvate kuludena selliseid kulutusi,

mida seaduse kohaselt tulust maha arvata ei tohi.

2. Ebaõige on kassaatori väide, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt Tulumaksuseaduse § 13 lg 1

ja 2.

Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 kohaselt arvataksemaksumaksja tulust rahandusministri poolt

kehtestatud korras maha maksumaksja poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud

dokumentaalselt tõestatud kulutused. Nimetatud sätte kohaselt on kulutuste mahaarvamine lubatud

sellisel juhul, kui kulutuse tegemise kohta on maksumaksjal dokumentaalne tõend, kulutus on tehtud

maksumaksja poolt maksustamisperioodil ja kulutus on ettevõtlusega seotud. Dokumentaalne tõend

kulutuse tegemise kohta on kuludokument, mis peab vastama Raamatupidamise seaduse §-s 8 lg 1

toodud nõuetele. Kui maksumaksjal ei ole sellist dokumenti esitada, siis ei ole kulutuse

mahaarvamine lubatud. Kuid kuludokument ei pruugi iseenesest tõendada kulutuse seotust

ettevõtlusega. Seepärast on ettevõtja kohustatud koguma ja vajaduse korral esitama maksuhaldurile

täiendavalt tõendeid kulutuse seotuse kohta ettevõtlusega.

Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste ja selle mõiste tõlgendamine ja

rakendamine on kohtu poolt kontrollitav. Selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab

olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutus on

ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja

kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks või arendamiseks.

Õige on ringkonnakohtu järeldus, et kulutuse seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse

olemusest. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata lähtudes ettevõtluse sisust.

Seepärast tuleb vajaduse korral välja selgitada näiteks ettevõtja tegevusala, ettevõtluse asukoht,

ettevõtluses kasutatava vara koosseis, samuti kellele ning milliste lepingute alusel maksumaksja

kaupu müüb või teenuseid osutab. Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis,

lähtudes tema tegelikust majandustegevusest. Tuleb arvestada, et tõendiks kulutuse ettevõtlusega

seotuse kohta ei pruugi olla asjaolu, et maksumaksja oli seadusest või lepingust tulenevalt kohustatud

seda kulutust tegema.

Tulumaksuseaduse § 13 lg 2 kohaselt on maksumaksjal õigus kuludest, mis on ettevõtlusega seotud

vaid osaliselt, arvata maha ainult ettevõtlusega otseselt seotud osa. Nimetatud sättest tuleneb, et

maksumaksja on kohustatud ise iga ettevõtluses tehtava kulutuse puhul määrama, kas see on seotud

ettevõtlusega täies ulatuses või osaliselt.

Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud

õigesti. Kui maksuhaldur leiab, et maksumaksja on rikkunud TMS § 13 lg 1 või lg 2, siis võib

maksuhaldur MKS § 22 lg 1 alusel otsustada ka selle, et kulutus ei ole ettevõtlusega seotud, või

määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.

3. Õige on kassaatori väide, et Tulumaksuseaduse § 14 ei saanud J. Salumets rikkuda.

Tulumaksuseaduse § 14 sätestab, et ettevõtlusega otseselt mitteseotud kuludeks loetakse kulutusi

meelelahutuseks, puhkuseks ja nendega seotud vahendite kasutamiseks ning muid kulutusi, mis ei ole

otseses seoses maksumaksja ettevõtlusega. Seega on ettekirjutuse tekstiosas "Rikutud on

Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ja § 14" esitatud viide Tulumaksuseaduse §-le 14 asjakohatu. J. Salumets

on rikkunud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1, sest ta on arvanud tulust maha kulusid, mis ei ole tema

ettevõtlusega seotud. Ettekirjutuses on seda tingiva põhjusena nimetatud vastuolu Tulumaksuseaduse

§-ga 13 lg 1, mistõttu viide Tulumaksuseaduse §-le 14 ei ole selles haldusasjas oluline rikkumine.

4. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks J. Salumetsa kulutusi ei saa pidada seotuks tema

ettevõtlusega Tulumaksuseaduse § 13 mõttes.

MKS § 12 lg 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud õigusaktides sätestatud korras pidama oma

tegevuse arvestust. Raamatupidamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt laieneb see seadus ka füüsilisest

isikust ettevõtjale, arvestades sama paragrahvi 6. ja 7. lõikes toodud erandeid. Tulumaksuseaduse

§ 37 lg 1 kohaselt peab raamatupidamine selgesti väljendama maksumaksja tulu. Sellest sättest

tuleneb, et maksumaksja on kohustatud pidama raamatupidamisarvestust selliselt, et oleks võimalik

eristada maksustatavat ja maksuvaba tulu ning maksustatavast tulust mahaarvatavaid ja

mittemahaarvatavaid kulutusi.

Kui maksumaksja ei pea oma ettevõtluse tulude ja kulude nõuetekohast arvestust, siis on

maksuhalduril õigus maksu määramisel lähtuda maksuhaldurile teadaolevatest andmetest ning

maksumaksja poolt esitatud ja maksuhalduri poolt kogutud tõenditest. Kui puuduvad tõendid, mille

alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuse ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et

kulutuse ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa on enam-vähem võrdsed, siis võib maksuhaldur

lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50 % kulutusest. Sellisel juhtumil tuleb maksumaksjal ettekirjutuse

vaidlustamisel vastavalt MKS § 22 lg 4 tõendada, et maksuhaldur on määranud ettevõtlusega seotud

kulutuse osa ebaõigesti. Tõendamiseks on maksumaksja kohustatud esitama täiendavalt tõendeid

kulutuse ettevõtlusega seotuse kohta või põhjendama, miks maksuhaldurile esitatud tõenditele antud

hinnang on ebaõige.

5. Ebaõige on kassaatori väide, et ringkonnakohus asus maksuameti asemel motiveerima vaidlustatud

ettekirjutust ja määras J. Salumetsa kulutuste seotuse tema ettevõtlusega.

Halduskohtul on tulenevalt TsMS §-st 231 lg 4 õigus ja kohustus kohtuotsuses põhjendada, miks ta ei

nõustu kaebaja väidetega. Kohtuotsuse põhjendamine ei ole vaidlustatud haldusakti motiveerimine ka

siis mitte, kui kohtuotsuse põhjendamiseks on esitatud väiteid ja järeldusi, mida ei ole kasutatud

haldusakti motiveerimisel. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et maksuameti vaidlustatud ettekirjutus

on motiveeritud.

Ringkonnakohus tegi käesolevas asjas uue otsuse, millega tunnistati maksuameti ettekirjutus osaliselt

kehtetuks. Ringkonnakohtu selline volitus tuleneb HKS §-dest 37 lg 1 p. 1 ja 20 lg 1 ning MKS §-st

39 lg 2. Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel

võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda

ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud tema

ettevõtlusega.

6. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et J. Salumets ei ole esitanud töölepingut, mis võimaldaks maksta

töölähetuse päevaraha. Kassaator väidab, et J. Salumets on sõlminud iseendaga suulise töölepingu ja

selle alusel on toimunud päevarahade väljamaksmine. Selline väide on väär.

Töölähetuse hüvituste määrad ning nende maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Vabariigi

Valitsuse 22. märtsi 1996. a. määrusega nr. 89. Töölepingu seaduse § 51 lg 1 järgi tähendab

töölähetus seda, et tööandja lähetab töötaja kindlaksmääratud ajavahemikuks tööülesannet täitma

väljapoole töölepingus määratud töö tegemise asukohta. Seega eeldab töölähetus töölepingu ja

töölepingu poolte - tööandja ja töötaja - olemasolu. Füüsiline isik, sealhulgas ka füüsilisest isikust

ettevõtja, ei saa sõlmida iseenda nimel iseendaga töölepingut. Seepärast ei ole J. Salumetsal õigust

arvata oma maksustatavast tulust maha iseendale makstud päevaraha.

7. Õige on kassaatori väide, et sotsiaalmaksu ülekandmise eest pangale makstud teenustasu on

ettevõtlusega seotud kulutus. Samuti on õige kassaatori see väide, et pangale teenustasu maksmist

võib tõendada konto väljavõte ja eraldi kuludokumendi koostamine panga teenustasu tõendamiseks ei

ole vajalik. Samas ei ole kaebaja nimetatud väljavõtet esitanud. Seetõttu on õige ringkonnakohtu

järeldus, et selle kulutuse kohta puudub kuludokument.

Kassaatori poolt esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Seega tuleb jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Jaak Salumetsa esindaja Enn Roose kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3/26/99 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 17. mail 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann