3-3-1-19-99 · Riigikohus

3-3-1-19-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. mail 1999

R. S. Tiitsmann Orava esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni

otsuse motiveerimise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 29. aprilllil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Regina S. Tiitsmann Orava esindaja

vandedvokaadi vanemabi Sille Allikmetsa kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/22/99.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Regina S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaat Andres

Suik ja Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

29. jaanuaril 1997. a. esitas Regina S. Tiitsmann Orav Tallinna Linnavalitsuse Linnavaraametile

täiendava avalduse tema isale Jaan Tiitsmannile kuulunud krundi ja ehitiste (endise kinnistu nr. 3994)

aadressil Tallinn Roosikrantsi 4b tagastamiseks. Avalduse kohaselt kuulus taotletav vara õigusvastase

võõrandamise ajal J. Tiitsmannile, kes ostis selle Elsa van Jungilt. Avalduses märkis R. S. Tiitsmann

Orav, et kuigi tal pole õnnestunud arhiivist saada Tallinna Linnavalitsuse Omandireformiameti poolt

nõutavat dokumenti, s.o. kinnisvara ostu-müügilepingut, on Tallinna Linnaarhiivi poolt väljastatud

teiste dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et kinnistu kuulus võõrandamise ajal J. Tiitsmannile.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a. otsusega nr. 9059, mille preambulas märgiti, et

"linnakomisjon, vaadanud läbi Regina S. Tiitsmann Oravi taotluse Elsa van Jungile, Tallinnas,

Roosikrantsi tänav 4B, end. kinnistul nr. 3994, kuulunud ehitiste ja krundi tagastamise kohta" jäeti

taotlus "rahuldamata põhjusel, et taotleja ei kuulu omandireformi aluste seaduse § 8 märgitud

omandireformi õigustatud subjektide ringi".

23. detsembril 1997 esitas R. S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi S. Allikmets

Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni

1997. a. otsuse nr. 9059 täielikult seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud õigusakt on

vastuolus seadusega. Kuna pole teada, millise notari juures kinnitati Elsa van Jungi ja J. Tiitsmanni

vahel kinnistu nr. 3994 kohta sõlmitud ostu-müügileping, siis pole arhiividest seda lepingut

õnnestunud leida. Kaebaja on esitanud Tallinna Linnavaraametile muid arhiividokumente, mis

tõendavad, et Roosikrantsi 4b kinnisvara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Tiitsmannile.

Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/22/99 rahuldati

R. S. Tiitsmann Orava esindaja kaebus ja tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni

1997. a. otsus nr. 9059 täielikult seadusevastaseks. Halduskohtunik leidis, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon ei ole järginud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra punkti 18. Linnakomisjon pole

kindlaks teinud, kellele kuulus taotletav vara õigusvastase võõrandamise hetkel, ja kas see võõrandati

füüsiliselt või juriidiliselt isikult. Tallinna Linnaarhiivi 15. mai 1997. a. arhiiviteatise nr. 1-7/162

kohaselt oli Vabariigi Valitsuse poolt 26. juulil 1940 kinnitatud natsionaliseerimisele kuuluvate

tööstusettevõtete nimekirjas märgitud sukatööstus "Ilka" asukohaga Roosikrantsi 4b. Halduskohtunik

leidis, et vaidlustatud otsus on motiveerimata. Otsuses pole põhjendatud, mis alusel on tunnistatud

Roosikrantsi 4b kinnistu omanikuks õigusvastase võõrandamise hetkel Elsa van Jung. Nimetatud

otsusest ei nähtu, millal toimus taotletava vara õigusvastane võõrandamine.

Tallinna Linnavalitsus esitas halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus

tühistada apelleeritud otsuse ja teha uue otsuse ning jätta kaebus rahuldamata. Apellandi arvates on

asjakohatu halduskohtuniku seisukoht, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt on kindlaks

tegemata see, kas Roosikrantsi 4b asuv kinnisvara natsionaliseeriti füüsiliselt või juriidiliselt isikult.

Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kinnisvara oleks kirjaliku ostu-müügilepingu alusel Elsa van

Jungilt üle läinud J. Tiitsmannile, siis ei saanud viimane olla selle omanikuks õigusvastase

võõrandamise ajal. Apellant väitis, et vaidlustatud otsus on motiveeritud.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/22/99

tühistati Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a. otsus ja tehti uus otsus ning jäeti R. S. Tiitsmann

Orava kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a. otsuse nr. 9059 seadusevastaseks

tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a.

määrusega kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktide 7 ja 19 kohaselt

tuvastatakse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega vara võõrandamise õigusvastasus, vara

õigusjärgne omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a.

määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 21 sätestab, et vara

tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus

õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Vara omanik

õigusvastase võõrandamise hetkel tuleb kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatute kannete ja

notariaalselt tõestatud lepingute järgi. Kinnistusregistrisse kantud kinnisvara Roosikrantsi 4b

omandati Balti eraseaduse kehtivuse ajal. Selle seaduse § 771 järgi oli maaga püsivalt ühendatud

ehitis maatüki osa. Sama seaduse § 812 sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi

tunnistatakse ainult see, kes on sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse. Eesti Ajalooarhiivi

26. juuni 1995. a. arhiiviteatise nr. 51037 kohaselt on Tallinna linna IV alevi hüpoteegiringkonna

kinnistusregistris kinnistu nr. 3994 all tehtud sissekanne, millest nähtub, et selle kinnistu omandas

25. aprilli 1930. a. ostulepingu põhjal Elsa van Jung. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

vaidlustatud linnakomisjoni otsus on motiveeritud ja seaduslik. Linnakomisjonil puudusid tõendid

selle kohta, et kinnistu nr. 3994 kuulus võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel J. Tiitsmannile.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a. otsuse peale esitas R. S. Tiitsmann

Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi S. Allikmets kassatsioonkaebuse, milles palus muuta

ringkonnakohtu otsuse ja jätta Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu

27. oktoobri 1998. a. otsuse peale rahuldamata. Kohtuistungil muutis R. S. Tiitsmann Orava esindaja

vandeadvokaat A. Suik kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ja palus tühistada ringkonnakohtu

otsuse ning tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus täielikult

seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas protsessi- ja materiaalõiguse norme

vääralt. Ringkonnakohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta haldusasja menetluse käigus kogutud

tõendid, mis on selles asjas oluliselt tähtsad, rikkudes sellega HKS § 14 lg 3. Kassaator leiab, et

vaidlustatud otsus on motiveerimata. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu otsus vastuolus Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra punkti 15 alapunktiga 2. Tallinna Ringkonnakohus märkis küll otsuses, et hoonete

tagastamist on õigustatud nõudma isik, kellele need kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal, kuid

kohus pole põhjendanud, mis alusel on tunnistatud Roosikrantsi 4b kinnistu omanikuks õigusvastase

võõrandamise hetkel Elsa van Jung. Haldusasjas kogutud tõendid taotletatava vara õigusvastase

võõrandamise aegse omaniku osas on vastuolulised.

Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi leiab kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebuse väited on alusetud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt.

Omandireformi aluste seaduse § 16 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 15 alapunktid 1, 2 ja 3 sätestavad, et

avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb kontrollida või kindlaks määrata, kas avalduses märgitud

vara vastab ORAS §-s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase

võõrandamise hetkel; kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel

omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule; kas avalduses märgitud vara

on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §-s 6, ja kas taotleja kuulub ORAS §-des 7, 8 või 9

loetletud õigustatud subjektide hulka.

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punkti 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara

võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning

igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast

kompensatsioonist.

Ringkonnakohus märkis kohtuotsuses õigesti, et Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega

nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 21 sätestab, et vara

tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus

õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Samas pole

ringkonnakohus pööranud tähelepanu sellele, et antud juhtumil ei ole ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon kindlaks määranud ega oma otsuses märkinud, millal ja mil viisil R. S. Tiitsmann

Orava poolt taotletav vara - Tallinn Roosikrantsi 4b asuvad ehitised ja krunt - õigusvastaselt

võõrandati. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 18 sätestab, et avalduste

läbivaatamisel ja tõendite hindamisel tuleb ÕVVTK kohalikul komisjonil kindlaks määrata vara

omanik õigusvastase võõrandamise hetkel.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 20 kohaselt jätab kohalik komisjon esitatud

taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või

kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole

võimalik täiendavaid tõendeid hankida. Otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama

rahuldamata jätmise põhjenduse, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele,

millele taotlus ei vasta, või märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata.

ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus kui halduse üksikakt peab olema kooskõlas üldaktidega. ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a. otsus nr. 9059 ei vasta nõuetele, mis on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punktides 19 ja 20. Vaidlustatud otsuses pole esitatud põhjendusi, millistest

faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti. Üksikaktis peab peale viite seaduse sättele olema

ka motivatsioon. Nii on tagatud haldusakti kontrollitavus. Kuna vaidlustatud otsus on motiveerimata,

siis on see seadusevastane.

Kuna antud haldusasjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja

uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele. Jõusse tuleb jätta Tallinna

Halduskohtu otsus.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Regina S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sille Allikmetsa

kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/22/99.

Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a. otsus haldusasjas nr. 3-189/98.

Tagastada advokaadibüroole Tark & Co kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend

viis) krooni.

Määrus jõustub 10. mail 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann