3-2-1-45-99 · Riigikohus

3-2-1-45-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. aprillil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi

kirjalikus menetluses 29. märtsil 1999. a

AS Tartu Auto kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri

1998. a otsuse Väino Käo hagis AS Tartu Auto ja AS Tartu Autoveod vastu tervisekahjustuse

eest hüvitise saamiseks.

Väino Käo töötas autojuhi ja autoremondilukksepana AS-s Tartu Auto (end. ETKVL Autobaas;

hiljem ETKVL Koondis Auto) alates 20. märtsist 1961. a kuni 9. veebruarini 1979. a ja seejärel

autojuhina AS-s Tartu Autoveod (end. Koondis Tartu Autoveod; hiljem RAS Tartu Autoveod)

ajavahemikel 19. veebruar 1979. a kuni 16. veebruar 1982. a ja 27. aprill 1989. a kuni 12. august

1994. a.

Tartumaa Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni 12. märtsi 1997. a tõendi nr 178 kohaselt põeb Väino

Käo kroonilist radikuliiti ja vibratsioontõbe, ta on II grupi invaliid kutsehaiguse tõttu ja kaotanud

80% kutsealasest töövõimest.

Väino Käo esitas 18. novembril 1997. a hagi AS Tartu Autoveod vastu ja 23. märtsil 1998. a hagi AS

Tartu Auto vastu TsK §-de 448 ja 464 alusel tervisekahjustuse eest hüvitise saamiseks, kuna kostjad

leidsid, et nad ei ole süüdi hagejal kutsehaiguse tekkimises ja keeldusid hüvitise maksmisest.

Tartu Linnakohtu 25. mai 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

ei ole hageja tõendanud kostjate tegevuse õigusvastasust ja süüd. Ei ole tõendatud, et kostjad oleksid

hagejale loonud tervistkahjustavaid töötingimusi. Tööinspektori ettekanne on üldsõnaline ja sellest ei

nähtu, et oleks läbi viidud töötingimuste uuringuid kostjate juures. Tööraamatu väljavõtted kinnitavad

hageja töötamist autojuhina mitmete tööandjate juures, kus võisid olla rasked töötingimused. Kostjad

kinnitasid, et hageja töötas autodel, mida oli lubatud ekspluateerida. Vaegurluse ekspertiisikomisjoni

akt kutsehaiguse kohta ei tõenda vastuvaidlematult kostjate süüd.

Ringkonnakohtu 1. detsembri 1998. a otsusega tühistati linnakohtu otsus materiaalõigus-normide

ebaõige kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega

mõistis kostjatelt solidaarselt välja ühekordselt 31458 krooni 80 senti ja igakuiselt alates 1. juunist

1998. a 2550 krooni 30 senti.

Kohus juhindus Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete,

asustuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p-st 1, mille kohaselt võib olla tööandja

süüd kinnitavaks tõendiks tootmisõnnetuse akt, kohtuotsus ning prokuröri, juurdlusorgani või

eeluurimise määrus, tööinspektori või muude töökaitse seisukorra ja tööseadusandluse

järgimisekontrolli ja järelevalvet teostavate ametiisikute (organite) arvamus tervisekahjustuse

põhjuste kohta, meditsiiniline otsus kutsehaiguse kohta, otsus süüdiolevate isikute administratiiv- või

distsiplinaarkaristuse määramise kohta ning muud dokumendid ja tunnistajate ütlused.

Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaseks teoks, millega hageja tervisele kahju tekitati, võis olla

tervisliku töökeskkonna tagamata jätmine. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tööinspektori

31. märtsi 1997. a ettekandega kutsehaiguse kohta piisavalt tõendatud, et kostjad korraldasid

tervistkahjustavate tingimustega tööprotsessi. Põhjuslik seos kutsehaigusega on arusaadavalt esitatud.

Ringkonnakohtu arvates leidis tööinspektor, et töökeskkonna kahjulikud tegurid on esinenud kõikide

hagejale tööd andnute juures. Kostjate õiguseellaste tegevuse õigusvastasust ei välista asjaolu, et

veoautosid, millega hageja töötas, oli riigi poolt lubatud kasutada. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda

tööinspektori ettekande objektiivsuses ainuüksi sel põhjusel, et küsitud ei ole AS Tartu Auto

arvamust. Põhjusliku seose tuvastamise seisukohalt on oluline fakt, et hagejale tehti esimene

operatsioon pärast töötamise lõpetamist Koondises ETKVL Auto ning teine operatsioon töötamise

ajal Koondises Tartu Autoveod. Kohus kohaldas TsK § 459 alusel solidaarset vastutust ja leidis, et

hagejal on õigus esitada hagi kõikide või mõne kahjutekitaja vastu. Kuna kahju tekitanud isiku süüd

eeldatakse, siis lasus süü puudumise tõendamine kostjatel.

Kassatsioonkaebuses palus AS Tartu Auto ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormide

väära tõlgendamise ning protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kohus kohaldas ebaõigesti

TsK § 448 ja 464, sest ei ole tõendatud kahju tekitamine AS-i Tartu Auto poolt ja sellest tulenevalt on

asjakohatud järeldused AS-i Tartu Auto süü kohta.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus otsuse tegemisel tõendeid objektiivselt hinnanud ning

sellest tulenevalt ei ole otsus põhjendatud ega seaduslik. Ringkonnakohtu seisukoht, et tööinspektori

ettekande objektiivsuses pole põhjust kahelda, on ebaõige. Tööinspektori ettekanne on asjas oluline

tõend, kuid see on koostatud ainuüksi hageja seletuste põhjal ilma tegelikku olukorda kohapeal

kontrollimata ja sellisel ettekandel ei ole tõenduslikku jõudu. Ettekandest ei selgu, kas järeldused

kehtivad ühe või kõigi tööandjate suhtes. Ettekanne on üldsõnaline. Kutsehaiguse olemasolu hagejal

iseenesest ei tõenda, et selle tekkimises on süüdi AS Tartu Auto. Ka ei ole õige põhjuslikku seost

põhjendada hagejale tehtud operatsioonidega, sest kutsehaigus tekkis tunduvalt hiljem, siis, kui

hageja enam ei töötanud ja AS-s Tartu Auto töötamisest oli möödas 18 aastat. Radikuliidi tekkimisel

võivad olla ka muud põhjused kui töötamine autojuhina.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohus on esitatud tõendeid hinnanud objektiivselt.

AS-l Tartu Auto oli kohtutes võimalik vaidlustada tööinspektori ettekannet ja esitada oma arvamus.

Hageja leidis, et töövõimetus on põhjuslikus seoses pikaajalise töötamisega kostjate juures

kutsehaigust põhjustatavates ja soodustavates tingimustes. Tööinspektori ettekanne annab ülevaate

töökeskkonna kahjulikest teguritest. Kutsehaigus tekkis kostjate juures töötamisest ja sellega on

kahju tekitajad kindlaks tehtud. Hagejale tehtud operatsioonide ja kutsehaiguse tekkimise vahel on

põhjuslik seos. Hageja ei pea tõendama kostja süüd vaid kostja peab tõendama, et ta ei ole süüdi

kahju tekitamises.

Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normide rikkumise

tõttu osas, millega hüvitis mõisteti välja AS-lt Tartu Auto. Teine kostja AS Tartu Autoveod

kassatsioonkaebust ei esitanud ja tema osaspuudub alus kohtuotsuse kontrollimiseks.

Riigikohus peab vajalikuks märkida, et kutsehaiguseks nimetatakse haigust, mis võib tekkida

seadusega loetletud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel.

Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul. Kui aga töötaja tervisele

tekitatakse kahju sellega, et tööandja rikub tööõiguse norme käitudes õigusvastaselt, siis see on

tööandja vastutuse tekkimise aluseks TsK § 464 järgi, mille kohaselt peab tööandja, kes on süüdi

töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuses, hüvitama töötajale kahju

osas, mis ületab töötajale pärast tervisekahjustust määratud toetuse või pensioni. Kahjutekitanu süüd

eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab tööandja tõendama, et ta ei ole süüdi. Hageja pidas

hüvitise nõudmise küllaldaseks aluseks seda, et ta kutsehaiguse tõttu on invaliidistunud ja kaotanud

suure osa oma töövõimest. TsMS § 147 lg 1 p 5 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi

aluseks olevad asjaolud. Kuna kostjal lasub vastutusest vabanemiseks tõendamise koormus, siis

peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse.

Ringkonnakohus leidis, et tööandja õigusvastaseks teoks võib olla töötajale tervisliku töökeskkonna

tagamata jätmine, millega AS Tartu Auto põhjustas hagejale 80%-lise töövõime kaotuse. Vastutuse

panek AS-le Tartu Auto tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest eeldas tuvastamist,

milles oli AS-s Tartu Auto tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega

eirati tööohutuse nõudeid. Selle tuvastamata jätmisega on rikutud TsMS § 231 lg 4 kohtuotsuse sisule

esitatavaid nõudeid.

Kohtuotsus peab olema põhjendatud (TsMS § 227 lg 1). Kohus rikkus seda nõuet. Kahju tekitamisest

tulenev kohustis tekib ainult siis,kui kahjutekitanu õigusvastase teo ja kannatanul saabunud varalise

kahju vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus jättis otsuses põhjendamata, milles väljendus

põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja 18 aastat tagasi AS-is Tartu Auto töötamise vahel. Kohus

märkis otsuses üksnes, et põhjusliku seose tuvastamise seisukohalt on oluline hagejale kahe

operatsiooni tegemine.

Ringkonnakohus lükkas tagasi apellatsioonkaebuse väite, et tööinspektori ettekanne ei põhine faktidel

ega ole objektiivne, ja leidis, et AS-i Tartu Auto arvamust ettekande koostamisel ei pidanudki

küsima. Ringkonnakohus tugines tööinspektori ettekandele, mille objektiivsuses kohtu arvates ei ole

põhjust kahelda. Kohus peab hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt (TsMS § 95). Kohus rikkus seda nõuet. Tööinspektori 31. märtsi 1997. a ettekandes on

tööandjaks märgitud AS Tartu Autoveod. Ettekandes ei ole märgitud, millele tuginevad tööinspektori

väited. Ettekannet töötamise kohta AS-s Tartu Auto ei ole kohtule esitatud. Kohtu järeldus, et samad

tingimused olid kõigi tööandjate juures, on meelevaldne.

TsMS § 231 lg 4 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab

kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama. Asja uuel arutamisel peab kohus nendest nõuetest kinni pidama.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 1998. a tsiviilkolleegiumi otsus osas, millega AS-

lt Tartu Auto mõisteti solidaarselt välja ühekordselt 31458 krooni 80 senti ja igakuiselt alates

1. juunist 1998. a 2550 krooni 30 senti.

Tühistada kohtuotsus osas, millega AS-lt Tartu Auto nõuti sisse riigilõiv 3089 krooni 80 senti

riigituludesse.

Kohtuotsus jätta muutmata AS-lt Tartu Autoveod ühekordselt 31458 krooni ja alates 1. juunist

1998. a igakuiselt 2550 krooni 30 sendi väljamõistmise osas Väino Käo kasuks.

Kohtuotsus jätta muutmata osas, millega AS-lt Tartu Autoveod nõuti sisse riigilõiv

riigituludesse.

Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Tartu Auto 16. detsembril 1998. a tasutud kautsjon 1233 (üks tuhat kakssada

kolmkümmend kolm) krooni.

Eesistuja. H. Jõks

Liikmed: J. Luik, T.Vernik