3-1-1-28-99 · Riigikohus

3-1-1-28-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. märtsil 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Robert Pohlaku süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 8; § 15 lg 2 ja § 101

p-de 5 ja 7; § 144 lg 1; § 195 lg 3 ja § 207 lg 3 p 1 järgi ning

Margus Reidolfi süüdistuses KrK § 100; § 195 lg 2 ja § 207 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu Robert Pohlaku kaitsja vandeadvokaat

Rein Napa, süüdimõistetu Margus Reidolfi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri

prokurör Marge Püss.

I. Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsusega tunnistati R. Pohlak süüdi:

1. KrK § 15 lg 2 ja § 101 p -de 5 ja 7 järgi selles, et ta toimetas koos Toomas Helini ja Janek Kukkega

26. augustil 1993. a kella 23.00 paiku Daniel Mängi ja Andre Piispea organiseerimisel Tallinnas

Vabaduse platsile tugevajõulise lõhkekeha eesmärgiga tappa nn Permi grupeeringu liikmed

Aleksander Siirak ja Sergei Podsivarov. Vahetult enne A. Siiraku ja S. Podsivarovi jõudmist

Vabaduse platsi ja Harju tänava nurgale asetas J. Kukk kohvri koos selles olnud lõhkekehaga

lennundusfirma Estonian Air ukse ette. Saades aru, et kavandatav plahvatus on ohtlik paljudele

inimestele, lõhkas R. Pohlak lõhkekeha distantsjuhtimispuldi abil. Toimunud plahvatuse tagajärjel

põhjustati S. Podsivarovile ja A. Siirakule ning juhuslikele möödujatele Ivi Papstelile ja Veiko

Stüffile kehavigastusi ning nende surm jäi saabumata sõltumata R. Pohlaku tahtest.

KrK § 15 lg 2 ja § 101 p -de 5 ja 7 järgi karistas linnakohus R. Pohlakut vabadusekaotusega 15

aastaks.

2. KrK § 17 lg-te 4, 5 ja 6 ja § 100 järgi selles, et ta organiseeris, kihutas ja aitas kaasa 25. detsembril

1995. a kella 21.30 ajal Tartu maakonnas Ülenurme vallas hotelli Kantri esisel platsil M. Reidolfi

poolt Aleksander Kuusiku tapmisele. Kohtuotsuse kohaselt töötas R. Pohlak välja kuriteo plaani,

näitas ette koha, kuhu ohver tuleb ja auto, millega ta sõidab. Samuti andis R. Pohlak M. Reidolfile

sõiduauto sündmuskohale sõitmiseks.

KrK § 17 lg-te 4, 5 ja 6 ja § 100 järgi karistas linnakohus R. Pohlakut vabadusekaotusega 11 aastaks.

3. KrK § 144 järgi selles, et ta 26. augustil 1993. a kella 23.00 paiku tugevajõulise lõhkekeha

lõhkamisega Tallinnas Vabaduse platsil põhjustas sündmuskoha ligiduses olnud autode ja hoonete

rikkumise ja osalise hävitamisega olulise varalise kahju.

KrK § 144 järgi karistas linnakohus R. Pohlakut vabadusekaotusega 6 aastaks.

4. KrK § 195 lg 3 järgi selles, et ta, varem huligaansuse eest karistatud isikuna, tulistas 14.veebruaril

1996. a kella 01.00 - 02.00 paiku Jõgeva linnas Aia tn 6 baaris Seesam püstolist TT neli lasku, mille

tagajärjel purunes baari sein ja sisustus.

KrK § 195 lg 3 järgi karistas linnakohus R. Pohlakut vabadusekaotusega 3 aastaks.

5. KrK § 207 lg 3 p 1 järgi tunnistati R. Pohlak süüdi selles, et ta kõigepealt hoidis ilma loata enda

juures, kandis kaasas kuni 25. detsembrini 1995. a ja andis samal päeval Tartus M. Reidolfile 9 mm

kaliibriga püstoli koos seitsme padruniga. Seejärel R. Pohlak omandas, hoidis, kandis endaga kaasas

ja kasutas 14. veebruaril 1996. a Jõgeval Seesami baaris huligaanitsemisel püstolit TT kaliibriga 7,62

mm ja vähemalt üht sama kaliibriga lahingupadrunit ning vähemalt kolme sama kaliibriga

paukpadrunit.

KrK § 207 lg 3 p 1 järgi karistas linnakohus R. Pohlakut vabadusekaotustega 5 aastaks. Süüdistuses

KrK § 172 lg 1 järgi mõisteti R. Pohlak kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.

KrK § 40 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõisteti

R. Pohlakule kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas.

KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, mis loeti kaetuks kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistusega määrates

seega ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

II. Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsusega tunnistati M. Reidolf süüdi:

1. KrK § 100 järgi selles, et ta 25. detsembril 1995. a kella 21.30 ajal Tartu maakonnas Ülenurme

vallas hotelli Kantri esisel platsil tappis tahtlikult Aleksander Kuusiku, tulistades talle 9 mm

kaliibriga püstolist pähe kolm lasku.

KrK § 100 järgi karistas linnakohus M. Reidolfi vabadusekaotusega 12 aastaks.

2. KrK § 195 lg 2 järgi selles, et ta, varem huligaansuse eest karistatud isikuna, 9. märtsil 1996. a

kella 04.00 paiku Jõgeva linnas Aia tn 15 baaris Löwenbräu, olles alkoholijoobes, noris tüli teda

korrale kutsunud baarmen Margo Välbaga. M. Reidolf tungis M. Välbale kallale ning peksis teda

harjavarrega kehasse ja pähe. Seejärel lõi kohtualune aktsiaseltsi tegevdirektorit Neeme Reinast korra

rusikaga ning peaga näkku.

KrK § 195 lg 2 järgi karistas linnakohus M. Reidolfi vabadusekaotusega 2 aastaks.

3. KrK § 207 lg 2 järgi selles, et ta 25. detsembril 1995. a kella 21.30 ajal Tartu maakonnas Ülenurme

vallas hotelli Kantri esisel platsil tulistas Aleksander Kuusikut püstolist, mille kandmiseks tal puudus

õigus.

KrK § 207 lg 2 järgi karistas linnakohus M. Reidolfi vabadusekaotusega 3 aastaks.

KrK § 40 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõisteti

M. Reidolfile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust.

KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa mis loeti kaetuks kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistusega määrates

seega ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

III. Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu

prokuratuuri prokurör Aro Siinmaa ning apellatsioonkaebuse R. Pohlak ja tema kaitsja Andrus

Repnau ning M. Reidolf ja tema kaitsja Signe Kase.

1. Protestis taotleti R. Pohlaku KrK § 17 lg-te 4, 5 ja 6 ning § 100 järgi süüditunnistamise

ümberkvalifitseerimist KrK § 101 p-de 5, 7 ja 8 järgi. Seejuures taotles apellant, et tõendina

arvestataks ka jälitustegevusega saadud helisalvestust. Samuti taotles prokurör kohtuotsuse

tühistamist R. Pohlaku õigeksmõistmise osas KrK § 172 järgi ning tema süüditunnistamist ja

karistamist selles süüdistuses. Lisaks eeltoodule taotles prokurör, et R. Pohlakule karistuste liitmine

KrK § 41 alusel asendataks karistuste liitmisega KrK § 40 lg 3 alusel ja et talle mõistetaks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas.

2. M. Reidolfi osas taotles prokurör kohtuotsuse tühistamist KrK § 41 lg 1 alusel karistuste liitmise

osas ning talle selle paragrahvi järgi lõplikuks karistuseks 12 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotuse

mõistmist kinnises vanglas.

3. R. Pohlaku ja tema kaitsja A. Repnau apellatsioonkaebustes taotleti R. Pohlaku täielikku õigeks-

mõistmist põhjendusega, et linnakohus on tema süüküsimuse otsustamisel teinud meelevaldseid

järeldusi, mis ei rajane kogutud tõenditel.

4. M. Reidolfi ja tema kaitsja apellatsioonkaebustes vaidlustati M. Reidolfi süüditunnistamine

kuritahtlikus huligaansuses ning taotleti selle süüdistuse ümberkvalifitseerimist Krk § 113 järgi.

Lisaks sellele taotleti ka M. Reidolfile mõistetud karistuse kergendamist.

IV. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsusega tühistati osaliselt

Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsus.

1. R. Pohlakule KrK § 17 lg-te 4, 5 ja 6 ning § 100 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseeriti ümber

KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 8 järgi. KrK § 144 asemel tunnistati R. Pohlak süüdi § 144 lg 1 järgi, jättes

varem mõistetud karistuse muutmata. Kriminaalkolleegium tühistas ka R. Pohlakule mõistetud

karistuste liitmise KrK § 41 järgi. Süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 5 ja 7 ning süüdistuses

KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 8 järgi mõisteti talle karistuseks vabadusekaotus 15 aastaks. Erinevate

kohtuotsustega mõistetud karistused liideti KrK § 40 lg 3 alusel ning tema lõplikuks karistuseks loeti

15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

2. M. Reidolfile mõisteti KrK § 100 järgi karistuseks 9 aastat vabadusekaotust. Kuritegude kogumi

eest mõisteti talle KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 9 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1

alusel loeti M. Reidolfi lõplikuks karistuseks 9 aastat ja 1 kuu vabadusekaotust kinnises vanglas.

Prokuröri protest ning M. Reidolfi ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt,

R. Pohlaku ja tema kaitsja apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

V. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsuse peale esitasid

kassatsioonkaebused süüdimõistetu R. Pohlak ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau

ning süüdimõistetu M. Reidolf.

1. R. Pohlaku kassatsioonkaebuses vaidlustatakse täies ulatuses tema süüditunnistamine

kriminaalmenetluse normide rikkumise ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

1.1. Kassaator osutab kõigepealt sellele, et ringkonnakohus, tuginedes oma otsuses AKKS § 29 lg-

le 5 on sisuliselt jätnud reageerimata mitmetele tema ja tema kaitsja apellatsioonkaebustes esitatud

väidetele, millega oli vaidlustatud neid tõendeid, millele oli tuginenud I astme kohus. Seda mõtet

edasi arendades analüüsib R. Pohlak mitmeid konkreetseid tõendeid. Eriti rõhutab ta aga oma rahul-

olematust asjaoluga, et tema ja tema kaitsja taotlustele vaatamata jäeti ringkonnakohtu istungile

tunnistajana välja kutsumata Imre Arakas ja seetõttu ei õnnestunud kõrvaldada paljusid tema

varasemates ütlustes sisalduvaid vastuolusid. Muuhulgas viitab R. Pohlak ka nö "uuele tõendile".

Nimelt kinnitab ta viitega U. Grossthali poolt väidetavalt öeldule, et U. Grossthal oli A. Piispea

korraldusel andnud kriminaalasja menetlemisel tema vastu alusetult süüstavaid ütlusi anonüümse

tunnistajana leppenime all "Tõnis".

1.2. Puutuvalt süüdistusse KrK § 144 lg 1 järgi märgib kassaator, et kuna ta ei ole 26. augustil 1993. a

pannud toime pommiplahvatust Tallinnas Vabaduse väljakul, siis ei saa kuidagi olla võimalik, et ta

oleks olnud samal ajal ja samas kohas vara tahtlikuks hävitajaks.

1.3. Vaidlustades enda süüditunnistamist A. Kuusiku tapmise organiseerimises rõhutab R. Pohlak

eeskätt seda, et tegelikult ei oleks A. Tammsaar tohtinud olla tunnistajaks, sest ta ei olevat võimeline

andma tunnistajana ütlusi. Teiseks ei pea kassaator õigeks seda, et ringkonnakohus, rahuldades

prokuröri taotluse, luges tõendiks ka kaaskohtualuse M. Reidolfi ja Keskkriminaalpolitsei tolleagse

abidirektori K. Pikaro vestluse helisalvestuse. Lõpetuseks märgib kassaator sedagi, et tal puudus

motiiv A. Kuusiku tapmiseks.

1.4. R. Pohlak vaidlustab ka enda süüditunnistamise KrK § 195 lg 3 järgi sisuliselt tema süü

väidetava tõendamatuse tõttu.

Kokkuvõtvalt taotleb R. Pohlak enese õigeksmõistmist kõigis süüdistustes.

2. R. Pohlaku kaitsja on sarnaselt oma kaitsealusega samuti seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsus tuleb tühistada seoses kriminaalmenetluse normide

olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.

2.1. Puutuvalt R. Pohlaku süüditunnistamisse KrK § 15 lg 2 ja § 101 p "de 5 ja 7 ning § 144 lg 1 järgi

(s.o puutuvalt pommiplahvatusse Tallinnas Vabaduse väljakul) leiab kaitsja sarnaselt oma

kaitsealusega, et ringkonnakohus, tuginedes oma otsuses AKKS § 29 lg-le 5, on sisuliselt jätnud

reageerimata mitmetele apellatsioonkaebustes esitatud ja tõendeid vaidlustanud väidetele. Kassaator

rõhutab eriti seda, et tunnistaja I. Arakase ülekuulamata jätmine ringkonnakohtus on sisuliselt KrMK

§ 19 lg-s 1 sätestatu eiramine. Kaitsja arvates on aga eriti taunitav asjaolu, et vaatamata sellekohastele

korduvatele taotlustele ei ole I. Arakast tegelikult tunnistajana üldse kohtus üle kuulatud ja seega

puudus tegelikult võimalus selgitada vastuolusid tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustes.

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et R. Pohlaku süüditunnistamine KrK § 15 lg 2 ja § 101 p "de 5 ja 7 ning

§ 144 lg 1 järgi on toimunud vaid kaudsete tõendite alusel ning seda tehes on kohtud rikkunud

süütuse presumptsiooni põhimõtet ning tõlgendanud kõik kõrvaldamata kahtlused kohtualuse

kahjuks.

2.2. Puutuvalt R. Pohlaku süüditunnistamisse KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 8 ning § 195 lg 3 järgi leiab

kaitsja, et kohus on rikkunud KrMK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise reegleid, mille tulemina ei

vasta kohtu järeldused nendes kuritegudes tuvastatud faktilistele asjaoludele.

2.3. R. Pohlaku süüditunnistamise kohta KrK § 207 lg 3 p 1 järgi märgib aga kaitsja analoogiliselt

apellatsioonkaebuses märgitule, et selle süüdistuse järgi kriminaalasja menetlemist ei ole linnakohtu

otsuses üldse kajastatud ja seega ei saa ka rääkida tema kaitsealuse poolt KrK § 207 lg 3 p-s 1

ettenähtud kuriteo toimepanemise tõendatusest. See omakorda aga kujutab endast kaitsja arvates

kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

Kokkuvõtvalt taotleb süüdimõistetu R. Pohlaku kaitsja oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistustes

KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 8; § 195 lg 3 ja § 207 lg 3 p 1 järgi ning süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101

p"de 5 ja 7 ning § 144 lg 1 järgi kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

3. M. Reidolf taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

26. jaanuari 1999. a otsuse tühistamist tema süüditunnistamises KrK § 100 järgi ja kriminaalasja

saatmist selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotleb ta, et tema

süüditunnistamine KrK § 195 lg 2 järgi kvalifitseeritaks ümber KrK § 113 järgi. Lisaks eeltoodule

taotleb kassaator täiendavalt tunnistajana Rene Valge ülekuulamist, sest tema ütlused pidavat oluliselt

muutma A. Kuusiku tapmise asjaolude uurimisel tuvastatut.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat R. Napa süüdimõistetu R. Pohlaku

kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi, rõhutades eriti, et kuidagi ei saa

aktsepteeritavaks lugeda tunnistaja I. Arakase ülekuulamata jätmist kohtus. Süüdimõistetu

M. Reidolfi kaitsja seletuses toetati kaitsealuse kassatsioonkaebuses sisalduvaid taotlusi. Prokurör

märkis kohtuistungil, et kaebused ei ole põhjendatud ja taotles nende rahuldamata jätmist. Seejuures

pidas prokurör vajalikuks rõhutada, et kuna M. Reidolf ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud

enese süüditunnistamist KrK § 100 järgi, siis puudub tal õigus selle vaidlustamiseks

kassatsioonikorras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsuse tegemisel ja sellele

eelnenud apellatsioonmenetluses ei ole kohaldatud vääralt kriminaalseadust ega rikutud oluliselt

kriminaalmenetluse seadust ning sellest tulenevalt puudub alus selle kohtuotsuse tühistamiseks.

Kassaatorite põhiväiteid kummutavalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida

järgmist:

1. Ringkonnakohtu kõnealuses otsuses on piisavas ulatuses põhjendatud, et tunnistaja I. Arakast ei

ole kohtus üle kuulatud objektiivsel põhjusel. Oma kirjas (kriminaaltoimiku VII kd l 255) on

I. Arakas märkinud, et kaitsmaks oma elu on ta asunud elama "väljapoole Eesti Vabariigi piire" ja ei

saa seetõttu kohtuistungile ilmuda, kuid jääb oma varasemate ütluste juurde. Seega oli kohus

vastavalt KrMK § 246 lg 1 p-s 2 sätestatule õigustatud kohtuistungil avaldama I. Arakase poolt

kohtueelses menetluses antud ütlusi.

2. Vastavalt AKKS § 65 lg-s 3 sätestatule ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Sellest

tulenevalt puudub Riigikohtul võimalus ka uurida ja hinnata väidetavalt "uut tõendit", millele osutab

kassaator.

3. Mitteõiguslikud ja seega kassatsioonikohtu pädevusse mittekuuluvad on argumendid, mille abil

R. Pohlak vaidlustab enda süüditunnistamist KrK § 144 lg 1 järgi. Vastupidiselt kassaatori väitele on

kahe esimese astme kohtuotsustega tuvastatud, et kuna ta pani 26. augustil 1993. a Tallinnas

Vabaduse väljakul toime pommiplahvatuse, siis peab ta kriminaalkorras vastutama ka samal ajal ja

samas kohas hävitatud vara eest.

4. Paljasõnalised, kriminaalmenetluse seadusele mittetuginevad ja seega põhjendamatud on kassaatori

väited ka selles osas, nagu ei oleks tohtinud tõendamisel kasutada A. Tammsaare, M. Reidolfi ja

K. Pikaro ütlusi.

5. Erinevalt kassaatori poolt väidetavast on Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsuse

lehekülgedel 25-28 (kriminaaltoimiku VIII köide lehed 144-147) on piisava põhjalikkusega

analüüsitud ja hinnatud tõendeid, mis kinnitavad R. Pohlaku poolt KrK § 207 lg 3 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

6. Põhjendatud on prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetu, et kuna M. Reidolf ei ole apellatsiooni

korras vaidlustanud enese süüditunnistamist KrK § 100 järgi, siis kooskõlas AKKS § 37 lg-s 2

sätestatuga puudub tal õigus kõnealuse asjaolu vaidlustamiseks kassatsiooni korras.

7. Tulenevalt AKKS § 65 lg-s 4 sätestatust ei kuulu kassatsioonikohtu pädevusse ka M. Reidolfi

taotluse rahuldamine täiendava tunnistajana Rene Valge ülekuulamise osas.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsus Robert Pohlaku ja

Margus Reidolfi süüdistusasjas jätta muutmata.

Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Mõista Robert Pohlakult välja riigituludesse kaitsjatasuna kaks tuhat viissada nelikümmend

kaheksa krooni ja 80 senti (2548. 80).

Mõista Margus Reidolfilt välja riigituludesse kaitsjatasuna kaks tuhat viissada nelikümmend

kaheksa krooni ja 80 senti (2548. 80).

Kohtuotsus jõustub 30. märtsil 1999. a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed. Eerik Kergandberg, Peeter Vaher