3-3-1-8-99 · Riigikohus

3-3-1-8-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. märtsil 1999

E. B. kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 218 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 18. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi E. B. kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu

28. detsembri 1998. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-79/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa E. B. ja Tartu Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Juures

oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

1. juunil 1998 koostas Tartu Politseiprefektuuri vanemkonstaabel haldusõiguserikkumise protokolli,

mille kohaselt OÜ EW-Reisid juhatuse liige E. B. pani 16. aprillil 1998 toime haldusõiguserikkumise

HÕS § 163 järgi. Protokolli kohaselt E. B. "lülitas välja rendigaraaþis oleva elektri, ei lasknud

rentnikul ja tema klientidel siseneda renditud garaaþi" ja "kehtestas valduse temale mittekuuluvate

autode ja tööriistade ning vara üle, millised kuulusid A. Reäkile ja tema klientidele, samuti keelas

rendigaraaþist nende esemete välja viimist ning ka territooriumilt". Andres Reäk oli rentnik vastavalt

osaühinguga EW-Reisid sõlmitud rendilepingule. Selle lepinguga anti rentnikule kasutada

remondiruumid.

Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-998/98 lõpetati

HÕS §-st 265 lg. 1 p. 2 juhindudes E. B. haldusõiguserikkumise asjas menetlus, sest

haldusõiguserikkumise avastamise päevast oli möödunud üle kahe kuu ja tulenevalt HÕS §-st 30 lg. 1

ei saanud enam määrata halduskaristust. Kohtuotsusega tuvastati, et E. B. oli süüdi omavolis

vastavalt HÕS §-le 163, sest tal ei olnud õigust anda korraldust katkestada rentniku varustamine

elektriga ja võtta rendile antud ruumides asunud vara OÜ EW-Reisid valdusse.

5. novembril 1998 esitas E. B. apellatsioonkaebuse, milles palus lõpetada asja menetlus HÕS § 218

p. 1 alusel, sest tema käitumises puudus omavoli HÕS § 163 mõttes. Apellatsioonkaebuses väideti

veel, et nii haldusõiguserikkumise protokollis kui ka kohtuotsuses ei ole eristatud E. B. kui füüsilist

isikut ja kui OÜ EW-Reisid juhatuse liiget.

Tartu Ringkonnakohtu 28. detsembri 1998. a. otsusega jäeti Tartu Halduskohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et E. B., andes korralduse katkestada

rentniku varustamine elektriga, käitus omavoliliselt HÕS § 163 mõttes. Samuti oli omavoli rendile

antud ruumides asunud vara võtmine OÜ EW-Reisid valdusse ja rentnikule sissepääsu keelamine

rendile antud ruumidesse ning seal asunud vara äraviimise takistamine, mida tehti E. B. korralduse

alusel.

28. jaanuaril 1999 esitas E. B. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu

otsus ja lõpetada asja menetlus HÕS § 218 p. 1 alusel. Kassatsioonkaebuses väidab E. B., et

tsiviilõiguslikku vaidlust rendisuhete, elektritarbimise ja vara valduse küsimustes ei tohi lahendada

rendileandja haldusvastutusele võtmise teel. Ebaõige on käsitada HÕS § 163 mõttes omavolina

käitumist, mis on kooskõlas seadustega.

Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud. Et lahendada tsiviilõiguslik vaidlus rendisuhete, elektritarbimise ja vara

valduse küsimustes, oleks E. B. pidanud pöörduma hagiavaldusega kohtusse, mitte aga eirama selliste

vaidluste lahendamise korda.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 218 p. 7 alusel tuleb asja menetlus lõpetada, kui asja arutamise

momendiks on möödunud selle seadustiku §-s 30 ettenähtud tähtajad. Järelikult oli seaduslik ja

põhjendatud Tartu Halduskohtu otsus osas, millega lõpetati selle haldusõiguserikkumise asja

menetlus HÕS § 218 p. 7 alusel.

Asja menetluse lõpetamise kohustusest HÕS § 218 p. 7 alusel tuleneb, et kohus ei või enam tuvastada

isiku süüd või selle puudumist. Haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamisel ei tehta

õigeksmõistvat otsust või süüdimõistvat otsust süüdimõistetu vabastamisega karistusest, sest erinevalt

Kriminaalmenetluse koodeksist Haldusõiguserikkumiste seadustikus vastav menetlusnorm puudub.

HÕS §-st 265 lg. 1 p. 2 ei järeldu, et vaatamata asja menetluse lõpetamise alustele arutab kohus

haldusõiguserikkumise asja lõpuni ja teeb õigeksmõistva otsuse või süüdimõistva otsuse

süüdimõistetu vabastamisega karistusest. Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a. otsusega lõpetati

E. B. haldusõiguserikkumise asja menetlus HÕS § 218 p. 7 alusel, kuid kohus rikkus seda sätet,

tuvastades otsuses, et E. B. oli süüdi omavolis HÕS § 163 järgi. Seepärast Riigikohtu

halduskolleegium tühistab Tartu Halduskohtu otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega

tuvastati E. B. süü haldusõiguserikkumises.

Nendel põhjustel ei rahulda Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse esitaja taotlust lõpetada

asja menetlus HÕS § 218 p. 1 alusel, s.o. haldusõiguserikkumise sündmuse või koosseisu puudumise

tõttu.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada E. B. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-

998/98 ja Tartu Ringkonnakohtu 28. detsembri 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas

nr. II-3õ-79/98 osas, millega tuvastati, et E. B. oli süüdi omavolis HÕS § 163 järgi. Muus osas

jätta Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tagastada E. B. kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 29. märtsil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel