3-2-1-38-99 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedRiigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, kostja esindaja vandeadvokaat B. Jakobsoni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. märtsil 1999. a
Legislator headnote
AI generated3-2-1-38-99 · Riigikohus: Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, kostja esindaja vandeadvokaat B. Jakobsoni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. märtsil 1999. a
Full text
3-2-1-38-99
K O H T U O T S U S
Eesti Vabariigi nimel
Tartus 26. märtsil 1999. a
Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, kostja esindaja
vandeadvokaat B. Jakobsoni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. märtsil 1999. a
Tõnu Lemberi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
16. oktoobri 1998. a otsuse Tõnu Lemberi hagis Eva Lemberi vastu eluruumi kasutamise õiguse
kaotanuks tunnistamises.
Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Tõnu Lember tunnistada Eva Lember ES § 36 ja 53 alusel
eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks eluruumile Tallinnas Kihnu tn 2-52.
Linnakohus rahuldas 29. mai 1998. a otsusega hagi ning tunnistas Eva Lemberi eluruumi Kihnu 2-52
kasutamise õiguse kaotanuks ES § 36 ja 38 alusel. Kohus luges tõendatuks, et kostja on
vaidlusalusesse eluruumi sissekirjutatud kuid pole selles elanud. Kostja väited talle takistuste
tegemise kohta eluruumi pääsemisel on tõendamata.
Vaieldav õigussuhe " üürniku endise perekonnaliikme elama asumine alaliselt teise elukohta " ei ole
elamuseaduses reguleeritud. TsÜS § 4 lg 1 kohaselt õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel
kohaldatakse sätet, mis reguleerib selle õigussuhtele lähedasi suhteid. Sellise sätte puudumisel
lähtutakse seaduse üldisest mõttest. ES § 38 lg 3 kohaselt tunnistatakse isik eluruumi kasutamise
õiguse kaotanuks tema äraoleku tõttu.
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas 16. oktoobri 1998. a otsusega linnakohtu otsuse
materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata.
Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kostjat tunnistada eluruumi kasutamise õiguse
kaotanuks tema äraoleku tõttu ES § 38 lg 3 alusel, sest sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et
üürilepingus võidakse ette näha tingimused ja tähtajad, mille saabumisel ajutiselt ära olev üürnik või
tema perekonnaliige kaotavad õiguse eluruumile. Sellise tingimusega üürilepingut sõlmitud ei olnud.
ES § 5 järgi ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema eluruumi kasutamise õigust
teisiti kui elamuseaduses sätestatud alustel ja korras. Seega pole Linnakohtu viide TsÜS §-le 4 lg 1
asjakohane.
Kassatsioonkaebuses palus Tõnu Lember tühistada ringkonnakohtu otsuse ja uue otsusega jätta
muutmata linnakohtu otsuse.
Kassaatori väitel tuleb õigussuhet reguleeriva seaduse puudumisel TsÜS § 4 järgi lähtuda seaduse
üldisest mõttest ja seda linnakohus tegigi. Asja arutamise ajaks ringkonnakohtus oli seadusandja
reguleerinud vaidlusaluse õigussuhte ES §-s 531, mille kohaselt alatiselt lahkunud isik kaotab õiguse
eluruumile lahkumise päevast alates.
Vastustaja Eva Lember ei nõustunud kassatsioonkaebuse väidetega.
Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja vastuses esitatud seisukohtade juurde.
Kolleegium leidis, et alus apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub.
Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga, et isikut ei saanud tunnistada eluruumi kasutamise õiguse
kaotanuks ES § 38 lg 3 alusel, kui üürilepingus puudus sama paragrahvi lõikes 2 sätestatu.
Õige on kassatsioonkaebuse väide, et 10. juunil 1998. a vastu võetud ja 16. juulil 1998. a jõustunud
ES § 531 lg 3 võimaldab eluruumi kasutamist jätkava isiku hagi põhjal kohtul tunnistada sama
eluruumi varem kasutanud isiku eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tema alatiselt lahkumise
tõttu. Eeltoodu on kohaldatav ka isikutele, kes pole eluruumi elama asunud või on sellest lahkunud
enne ES § 531 jõustumist 16. juulil 1998. a, kui nad pärast seaduse jõustumist on eluruumist ära
olnud asjaoludel, mis võimaldab äraolekut pidada alatiseks faktiliselt teises kohas elamise tõttu.
Kuna osundatud norm puudus asja lahendamise ajal linnakohtus ja apellatsioonikohus kontrollib I
astme kohtu lahendit, siis tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikohus ei saanud seda asja
lahendada ES § 531 sätestatust lähtudes.
Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium
o t s u s t a s:
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 1998. a otsus jätta muutmata ja
kassatsioonkaebus rahuldamata.
Eesistuja J. Odar
Liikmed H. Jõks, J. Luik