3-1-1-21-99 · Riigikohus

3-1-1-21 -99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Ü. T. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 1998. a otsusega tunnistati Ü. T. ja kaaskohtualune G. K. süüdi KrK § 139 lg 3

p 1 järgi. Ü. T.-le mõisteti karistuseks 3 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust, millele liideti KrK § 40 lg 3 alusel

osaliselt varasem kandmata karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 5 kuud vabadusekaotust

kinnises vanglas.

Ü. T. ja G. K. mõisteti süüdi sissemurdmises AS A. tootmishoonesse Pärnu maakonnas X vallas ööl vastu

28. juulit 1997. a ja sealt AS A. töövahendite, kohvi ja raha salajases varguses kokku 126249.70 krooni

väärtuses ning sama aktsiaseltsi direktori T. K.-i isikliku vara salajases varguses kokku 6780 krooni

väärtuses. Lisaks sellele lõhuti ja rikuti vara 12899.20 krooni maksumuses.

Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdimõistetud apellatsiooni korras. Ü. T. leidis, et varastatu kogus ja väärtus

on liialdatud. Ta pidas end varguses süüdlaseks KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja taotles karistuse kandmise

kohaks poolkinnist vanglat.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1998. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu

6. oktoobri 1998. a kohtuotsus Ü. T. karistuse kandmise koha osas ja määrati tema vabadusekaotuse

kandmise kohaks poolkinnine vangla. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonikohtu otsuse on vaidlustanud süüdimõistetu Ü. T. Ta väidab, et varastatuks loetud esemed ei

oleks sellises koguses mahtunud sõiduautosse ning esemete väärtuseks on ebaõiglaselt arvatud nende

soetamisväärtus. Ise hindab ta oma käitumise vastavaks KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 tunnustele ja neid piire

ületav osa tema süüdistusest tugineb oletustele. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et Pärnu Maakohtu

otsuses loetletud esemete väärtuste kogusumma arvutamisel on tehtud aritmeetiline viga. Nende esemete

kogumaksumus on 117552 krooni ja 70 senti, mitte 126249 krooni ja 70 senti, nagu on varastatu väärtusena

käsitletud kohtuotsuses. Ise peab ta varastatud esemete koguväärtuseks 45000 krooni ja KrK § 139 lg 3 p 1

inkrimineerimise tingimuseks 125000 krooni suurust vargusega tekitatud kahju. Oma kaalutlustele tuginedes

taotlebki ta kuriteo ümberkvalifitseerimist ja kahju ulatusega seonduvate vastuolude arutamist

tsiviilkohtupidamise korras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära süüdimõistetu

kaitsja, kes toetas kassatsioonikaebust ning prokuröri, kes toetas kassatsioonkaebuse rahuldamist arvutusvea

parandamise osas ja muudele kaalutlustele vastu vaidles,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma 15. detsembri 1998. a kohtuotsuses rõhutatult

aktsepteerinud Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 1998. a otsuses väljendatud hinnanguid Ü. T. osavõtul

toimepandud AS Aluplast vara grupilise suures ulatuses salajase varguse kohta. Õigusliku hinnangu

andmisel on kohtud kattuvalt hinnanud tuvastatud faktilisi asjaolusid ning lähtunud kuriteo ulatuse

piiritlemisel KrMK § 50 sätestatud alustel kontrollitud tõenditest. Võimalused varastatu väärtuse jätkuvaks

konkretiseerimiseks likvideeris Ü. T. ise oma järgnenud tegutsemisega, müües varastatud esemed väidetult

kohe kuriteo toimpaneku järel Tallinnas M. nimelisele isikule tegelikust väärtusest mitmekordselt odavama

hinna eest.

Asjakohane on aga kassaatori viide arvutusveale Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 1998. a otsuses. Kahe

löökdrelli väljajäämine varastatud esemete loendist pidanuks vähendama ka varastatud esemete väärtuste

kogusummat 8697 krooni võrra. Aritmeetilisi ebatäpsusi korrigeerides tulnuks Ü. T.-lt ja G. K.-lt kuriteoga

tekitatud ja kindlustusfirma poolt hüvitamata jäänud kahju katteks välja mõista solidaarselt AS Aluplast

kasuks mitte 17202.25 krooni, vaid 8505.25 krooni.

Lähtudes Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni " kriminaalkoodeksi

kehtestamise § 9 p-s 2 sätestatust on suure kahjuga tegemist siis, kui kuriteoga tekitatud materiaalne kahju

ületab sajakordselt kuriteo toimepaneku ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära

(miinimumpalga) suuruse. Kuni 1. jaanuarini 1998. a kehtinud miinimumpalk oli 845 krooni, seega KrK

§ 139 lg 3 p 1 inkrimineerimise aluseks olnud suures ulatuses varguse alampiir oli 84500 krooni. Seega

ületas Ü. T. ja G. K. poolt toimepandud kuriteo ulatus tunduvalt nimetatud piiri ja õiguslik alus kuriteo

ümberkvalifitseerimiseks puudub.

Ülaltoodu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 1998. a otsus Ü. T.-lt ja G. K.-lt solidaarselt AS A. kasuks

17202.25 krooni väljamõistmise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

15. detsembri 1998. a otsus eelnimetatud otsuse muutmata jätmise osas.

2. Välja mõista Ü. T.-lt ja G. K.-lt solidaarselt kuriteoga tekitatud ja heastamata kahju AS A. kasuks 8505

(kaheksa tuhat viissada viis) krooni ja 25 senti.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Süüdimõistetu Ü. T. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista Ü. T.-lt riigieelarve tuludesse kaitsjatasu 743 (seitsesada nelikümmend kolm) krooni ja 40

senti.

Kohtuotsus jõustub 23. veebruaril 1999. a ning ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher